teisipäev, 31. jaanuar 2017

Blogimise olemusest, ootustest ja kaasaarvamisest

jagamise rõõm...
Ma eeldasin, et kui on paar loenguvaba päeva, siis saan selle omas hingamises ära olla, aga eeldused olid täiesti valed. Kui kolm nädalat kommunikatsiooniaugus elada, siis nii juhtubki. Selle eest on olemas nüüd teadmine, et tervik on kenasti hallatud. Viimane nädal tiksus mul kuklas pidevalt ohutunne, et olen miskit maha maganud ja kuskil on nn crash’i oht. Nüüd kõik tegevusotsad üle kontrollitud ning seis täiesti rõõmu põhjustav.

Planeerimine on alati tüütu tegevus ja tundub mingil ajahetkel ka ebavajalik, kuid praktika on näidanud, et ellujäämiseks enda jaoks sobival tasemel täiesti hädavajalik. Meenub sageli ühe õppejõu poolt öeldu, et töö-ülesande püstitamisest sõltub töö-ülesande täitmise kvaliteet ja ressursside optimeerimisvõimekus. Olen seda korduvalt oma tegemistes pidanud tõdema ja õpetanud ka oma lastele. Laiskade inimeste tugevus peitub planeerimisvõimekuses.

Mul on siiras heameel tõdeda, et Lugejad on olnud kannatlikud minu vaikuse perioodil ja ei ole kaotanud lootust leida blogist uusi postitusi. Mõtlesin just ühel päeval, kui lugesin saabunud blogimeile, et ajaveebi puhul tekib Lugejatel õiguspärane ootus järgmiste lugemiste osas. St kui neid on mingi ajaperioodi jooksul teatud intervalliga loodud, siis oleks justkui petmine, kui mingil põhjusel uusi mõtteavaldusi ei järgne. Jabur mõte, sest tegemist on ju vabal tahtel avaldatavate kirjutistega. Kuskil pole mingeid lubadusi või kokkuleppeid, et X perioodi jooksul avaldatakse Y arv kirjutisi.

Minu jaoks on see ajaveeb eelkõige teraapilise eneseväljendamise koht. Tore on see, et on väljakujunenud selle poole aasta jooksul kindel lugejaskond, kes ka kaasamõtlevad ja oma arvamusi avaldavad. Olen saanud enda jaoks üllatavalt palju meile. Arutelu on alati parem. Ütleb ka vanarahvas, et mitu pead on mitu pead.

Minu postitused kujunevad mõttefragmentidest ja lõpuni mõtlemata mõtetest. Kogum on nagu puzzle. Lugesin alles hiljuti oma vanemaid postitusi ja nii mitugi mõtet põimusid, haakusid nagu ämblikuvõrk ja jõudsin nendega lõpuni....selleks korraks. On ju nii, et aeg edasi ja uute kogemuste/teadmiste valguses vaadatakse aeg-ajalt seljataha ning hinnatakse enda jaoks asju ringi või ümber. See on see eilse ja homse sidumine tänasesse päeva.

Mõtete vahetamine annab kogukonnamälule ja inimesele endale palju rohkem juurde. Kirjapandud ja vahetatud ning selle tulemusel tekkivad uued mõtted/ideed on palju väärtuslikumad, kui peas kuhjuvad kaootilised katked, mis tervikuks ei muutu.

Jätkame samas vaimus ja maailm muutub helgemaks. Vähemalt minu jaoks on see nii. Loodan, et ka Lugejatele annavad minu kirjutised uusi impulsse näha mingeid olusid uues või teises valguses või tekivad uued mõtted või visioonid.


Tulin just veidi aega tagasi väljast ja õhus on kevadet!

esmaspäev, 30. jaanuar 2017

How lucky I am?

Mis seis on?
Vaatasin nädalale otsa ja teen Elu Kiirteelt väikese kõrvalepõike. Tuleb rahulikuma tempoga nädal ja saan tegeleda oma sisemuse korrastamisega ning olla rohkem oma hingamises. Mind kummitavad siiani minu üle-eelmise postituse mõttefragmendid õnnelikuks olemise üle. Lugesin läbi nii kirjutatu, kui ka selle juures olevad kommid. 

Nagu ikka tuleb alustada algusest, st selgitada, mida minu jaoks tähendab õnnelik olemine. EKIs on kirjas õnneliku sisuna, et “rõõmus, õnne tundev või väljendav; selline, kus asjad lähevad hästi vastand õnnetu.” Seega keeleliselt peaks olema inimene siis õnnelik, kui kõik on hästi. 

Kuna sõna “hästi” on subjektiivse sisuga, siis on ilmselgelt õnnelikuks olemine subjektiivne sisemine tunne. See, mis kellegi õnnelikuks teeb ja kas see tuleb väljast või seest ning mis selle põhjuseks/ajendiks on, on väga individuaalne. Universaalselt õnne valemit pole olemas. Nii et puhas sisemine filosoofia. Ja keegi pole sellepärast vähem või rohkem õnnelikum, kui ta nn isiklik õnnevalem on teistsugune kui kellelgi teisel. Tähtis pole, mille vahendusel see õnnetunne tekib, vaid oluline on, et see seisund olemas oleks või et teatakse, kuidas see seisund endas tekib.

Minu jaoks oli oluline omal ajal leida enda jaoks sobiv lähenemine, mis mulle sisemise rahu annaks. Selle teemaga seonduvalt ongi minu jaoks sünonüümid sõnad õnn - sisemine rahu – tasakaal iseendas. Mulle ei saa anda keegi teine seda sisemist rahu või tasakaalu. See tuleneb minu seest. Seisneb selles, mis minu jaoks selle rahu annab. Muidugi on impulsid välisest keskkonnast ka olulised, kuid see teadmine või teadvustumine on sisemine protsess. 

Detailid määravad terviku. Kui argipäevas olevad detailid toetavad neid sisemisi soove ja vajadusi, siis ongi hea olla. Seega on see pidev sisemine analüüs ja vastavuse hindamine. Kui ma oma sees ütlen endale, et mul on õnnelikuks olemiseks vaja X või Y tegureid ning neid jätkuvalt pole ja ei tule, siis tulemuseks on rahulolematu inimhing. Minu jaoks tähendaks see masohhismi. Sellega ma ei tegele. Mis ei tähenda seda, et unistamine ei ole tore tegevus. Selles on jällegi vahe, kas unistada või lähtuda faktidest ning mis on eesmärk.

Teine pool õnnelikuks olemisel on lähedaste inimeste nn ootuspärane käitumine. Inimene eeldab mingeid tegusid/sõnu/käitumisi neilt inimestelt, kellega ta vähemal või suuremal määral kokkupuutes on. Mida lähemale on inimene oma hingele lastud, seda valusam on mitteootuspärase käitumise tulem. Valusaks teeb olemise ka see, kui on neid ootusi ka eelnevalt väljendatud ning ikka mingeid muutusi või kokkulepetest kinnipidamisi pole. Samas ei saa me keegi muuta kellegi teise mõttemaailma. Me saame rääkida, arutleda, kokkuleppida, kuid me ei saa kellegi eest otsuseid ja valikuid teha.

Pikad aastad enesevaatlust ja analüüsi ning erinevaid katsetusi on mind viinud teadmiseni, et mitte Keegi Kuskilt ei saa minu eest minu elu ära elada. Kõik sisendid minu elukvaliteedi jaoks tulenevad minu seest. Mina ise olen see, kes oma elukvaliteedi piirid ja teostuse annab. Minu õnnelikuks olemine, ehk rahulolu, ehk sisemine tasakaal saab alguse neist etalonidest minu sees, mis ma ise endale seadnud olen. 

Millised on Teie õnnevalemid? Või mis on Teie jaoks õnnelik olemine?




pühapäev, 29. jaanuar 2017

Mõtteid mõttepuult... (vol palju)

Nii juhtub, kui sukelduda Elu kiirteel olevasse temposse. Kõik päevad mööduvad stiilis: ärkad, lükkad päeva käima ja siis järgmisena avastad, et on jälle pime ning – uups – õhtu on käes. Mõtled, kuidas see Aeg nii sujuvalt kaob...

Loengute pidamisega irdud maailmast kuidagi eriti kaugele. Oled vaid Sina ja auditoorium. Kui tundide vahe on vaid veerand tundi, siis neli loengupaari viibki päeva õhtusse nii kiiresti, et ei näe midagi muud enda ümber. Õhtul koju kulgedes on tunne nagu oleks kosmoselaevast maha astunud. Ja nii viis päeva nädalast. Teise nädala lõpuks tunne, et polegi siit maailmas pärit. Kõik tundub kauge ja äraolev.

Haiglapäevad kord nädalas on nagu puhkus. Ainus puhkepäev kulub loengute ettevalmistamisele ja nõiaring on sulgunud. Klientidega suhtlemine taandub meilivahetamistele ja telefon kurdab mahajäetuse üle. 

Head  lugejad tunnevad huvi, millest on tekkinud vaikus blogis. Kõik on hästi. Teenin tagasi neid miinuseid, mida eelmise aasta kaheksa kuu jooksul tekitasin. Tegelikult on tore tunda end töisena ja liikumisvõimelisena.

Kolm asja, mis mulle kohati meenutavad, et ma ei ole  päris harjumuspärane mina ise:  sundasendeid mitte üle veerandtunni taluv selg, ennem kodust väljumist tuleb mingi peakate pähe ajada ja kanüülide sinikad. Muidugi ka iganädalased haiglapäevad.

Kummaline on see, et hoolimata üle poole aasta kestnud keemiaravist on juuksed kasvama hakanud ja kui nii edasi jätkub, siis ma saan endale trendika lühikese poisipea suve alguseks.

Käisin paar päeva tagasi oma järjekordsel haiglapäeval. Tervishoiutudengid viisid keemia päevaravis läbi lõputöö küsitlust, kuidas ruumides kõlav muusika või vaikus mõjutab patsientide emotsionaalset seisundit, kui nad oma päeva seal veedavad. Koukisin kohe oma kõrvaklapid kõrvast ja panin kaasasolnud kodukontori kinni ning jäin kaaspatsientide vastuseid kuulama. Uudishimu ajas kassigi hauda, mis siis inimesest rääkida.

Mul õnnestus kõrvu teritada tunni jooksul viie küsitletava puhul. Tudengid said oma info kätte. Minul hakkasid mõtted jooksma. Mitte küll selle algse idee osas, kas mind ruumides olev muusika või vaikus emotsionaalselt mõjutab, vaid hoopis patsientide emotsionaalne seisund, läbi mille nad maailma tajusid.

See oli kurb. Kolm küsitletavatest reageerisid läbi negatsiooni ja samastasid end selle haigusega. St vastustest kõlasid sõnad, et mul ei saagi midagi hästi olla, sest ma olen haige. Tajusin ka nn konkureerimist, et just mina olen kõige haigem. Vot see pani mind jahmuma.

Kui oma kõrvalistuvalt patsiendilt uurisin, et millest selline pessimism, siis sain vastuseks, et vot, mina ei saa veel olukorra tõsidusest aru, sest minu haigus pole veel piisavalt suuri mõötmeid võtnud. Olin veidi aega sõnatu. Mis mõttes nagu? Kuidas on võimalik ka sellises olemises mingeid pingeridasid koostama hakata ja läbi selle end väljendama? Positsioneerida end läbi haiguse edetabeli?  Kahju ja kurb hakkas.

Olen ka varem pidanud tõdema, et selliste raskete haiguste põdemisel peaks olema patsientidel mingi tugisüsteem, st hingehoidjastiilis inimesed, kes õpetaksid, kuidas inimväärikalt selle olukorraga toime tulla ja oma elu edasi elada, mitte ootama jääda, millal teise ilma ärakutse tuleb.

Fokusseerimise küsimus. Paljude jaoks oleks see suureks abiks, kui keegi valgustaks neid, et elukvaliteedi langus ei võta ära kõiki võimalusi ning see diagnoos ei takista neil uutes piirides elust rõõmu tundmast.




Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...