esmaspäev, 26. juuni 2017

Vahelduseks midagigi...

Millele vahelduseks? Mida sinna vahele? Kuidagi sünge on see pööripäev sedakorda saanud. Puhkasin end täiesti välja ja siis sain vaimse pohmaka laksu, millest nüüd toibun. Arginädal sõitis mürinaga kohale ja lõi pildi veel rohkem segasemaks. Võtsin aja maha päevaks, et olemine tasakaalu saaks ning pea õiges suunas rahulikult tööle lülituks.

Rents kirjutas sütitava postituse enesepiitsutamisest. Eks olen minagi selle armee liige olnud ja mingi aja oma elust pühendanud aina paremaks olemisele kogu noorusele omase kirglikkuse ja pühendumisega... kuni teadvusesse jõudis, et endale kõige suurem vaenlane olemisest mingit kasu ei tõuse peale selle, et ruineerin ise end. Masendav, kas  pole? Muidu saaks veel kellegi teise kaela nihutada selle, et küll mina olen hea ja tubli, aga näe...terve maailm töötab mu vastu. Ilmselt see etapp elus on arengu üks osa. Mõni saab aru ja lõpetab, teine elab sellega terve elu ja lahkubki siit ilmast teadmisega, et tema tegi endast kõik oleneva ja maailm ikka ei mõistnud. Valikute küsimus nagu ikka.

Ikka ja jälle jõuan selle tasakaalupunkti leidmise juurde tagasi. Kuskohast siis läheb see piir, kus inimene endaga sõbraks jääb, mitte vaenlaseks ei osutu? Keeruline ja ilmselt väga individuaalne. Võrreldamatu, st ei saa kellegi näite varal endaga paremaks sõbraks saada. Ka maailma väljast sissepoole peegeldades ei õnnestu.

Ikka peab seal sisemistes kolikambrites kondama ja enda seest enda jaoks vastuseid otsima. Pagana vaevarikas tegevus ja mis kõike troostitum kohati tundub, on see, et see tee ei saa kunagi otsa. Just siis, kui kõik tundub hästi olevat, siis selgub, et tuleb astuda järgmine samm... ning kõik jätkub... jajah, uus tasand, kuid ei ole nn lõpetatud ja valmis. On vahejaamad, kus võib tiba lõõgastuda ja olla, kuid töö pole kaugeltki lõppenud. Pidev köielkõndimine: astud sammu, saavutad tasakaalu ja kohe kui astud järgmise sammu, pead jälle tasakaalu leidma ning seda kohe, kui tõstad  jala järgmiseks sammuks. Kuid pooleli seda teekonda ka jätta ei saa. Siis tekib sisemine rahutus ja seejärel rahulolematus.

Ootan  oma sisemise ilu tulemusi. Tahan järgmise kvartali ajaplaani paika panna, kuid mida pole, on radioloogi kirjatükk. Eks neil olid ka jaanid. Ma loodan, et paremad, kui minu omad sel aastal. Vahelduseks võiks see sisemine ilu olla nüüd sellises korras, et ma saaks kvartali jagu keemiavaba elu elada. Organism vajaks hädasti puhastamist ja puhkust selle keemiakombinaadi tootmisliiniks olemisest. Elame-näeme. Elu tahab elamist!

Head arginädalat või siis puhkust!



pühapäev, 25. juuni 2017

Kuni surm teid lahutab...

teekond üle Lethe jõe...
Mõtted Surmast on olnud mu läheduses juba pikki aastaid. Osa neist on sõnadeks saanud ja osa alles keerleb abstraktsioonidena. Olin eile lõõgastumise ülimas olemises, st kõik oli harmoonias ja tasakaalus ning maailm oli nii leebe, nii leebe.... ja siis tuli kõne.

Mu väga lähedaste sõprade abielu on lõppemas ühe poole lahkumisega teispoolsusesse. Siinpoolsuses alles vaid masinatega ühendatud keha. Ootamatult ja ilma igasuguse hoiatuseta. Istusid kõik koos peredega ja Surm lihtsalt tuli ja võttis ühe neist kaasa. Küsimata, hoiatamata... inimene oli ja järgmisel hetkel teda enam ei olnud. Ajuverejooks. Kliiniline surm. Kooma. Kõik. Kogu Elu Raamat suleti pauguga. Alatu. Ebaõiglane. Need olid minu esimesed mõtted, kui sõnum oli mu teadvusesse jõudnud. Täna-homme peavad kõige lähedasemad tegema otsuse masinate lahiühendamise kohta, et lasta inimesel minna.

Inimesed, kelle olemine oli harmooniline ja ilus. Täiesti ilma igasuguse hoiatuseta võttis Emake Loodus ühe poole tervikust ära. Mehel pole enam Naist, lastel ema ja lastelastel  pole tundmaõppimiseks vanaema. Lause jäi lõpetamata... masendav. Elan teadmisega, et juhuseid pole ning miskit ei toimu põhjus-tagajärg seoseta. Kuid mis võib olla sellise lahkumise põhjuseks? Ebatervislikud eluviisid – kindlasti mitte. Üks helgemaid ja puhtama hingega inimesi, keda oma elus kohanud olen. Juhus? Vaevalt. Jaanipäeva pidustused? Kindlasti mitte. Füüsiline või vaimne pingutus? Ka mitte. Jagades elu helgeid hetki lähedastega lihtsalt koos olles ning järgmisel hetkel kaduvikku lahkudes? Väga julm. Selle pere jaoks ei saa jaanipäev enam kunagi helgeks imedeajaks ja jätab jälje ka lastelaste eludesse.

Kõige raskem on neil, kes maha jäävad Lahkujast. Leppida, kohaneda, õppida selle Suure Tühimikuga hinges elama, suutma uuesti naeratama ja mõistma, et Elu pole neid ebaõiglaselt kohelnud ning teha endaga ja maailmaga rahu. See on väga vaevaline ja raske teekond. Jajah, vanarahvas ütles, et Aeg parandab haavad. Loomulikult. Kuid armid jäävad. Vahel nii sügavad, et takistavad olemist ja iga liigutus meenutab olnut. Meeletu töö endaga ja oma lähedastega sinnamaale, kus Päike jälle tundub soojendavat olemist, mitte ei ole igavene polaaröö.

Kuid Elu on elamiseks. Minevikul tuleb lasta ajaloomerre hajuda ja kaasa võtta see parim osa. Kibestumiseni on väga lühike tee ja sageli tundub see parema valikuna, kui see teine. Siinkohal meenub Ritsiku postitus pingutustest, valudest ja vaevadest. Sellised hetked, kus Surmapuudutust vahetult tunda on, nende ületamine ja läbielamine on tõeline pingutus ning valu ei ole mõõdetav ühelgi skaalal. Esialgu on lohutuseks vaid teadmine, et iga päevaga muutub hingamine valutumaks ja Lahkuja on kuskil paremas kohas. Ka tühjus ja valu hinges leeveneb ajaga, kuid ei kao kunagi täielikult. Elu lihtsalt teiseneb ning ühel päeval adud, et suudad mõelda Lahkunule ilma oigamata ja sisemise krambita.

Saame  pakkuda lähedastele sel hetkel tuge ja õlga olemiseks. Olla nende jaoks olemas, võtma aega ning vajadusel ka nn raputama tardumusest. Suunama neid haara-tõsta-aseta liigutusi tegema, et vaimne valu läbi füüsilise koormuse vabaneks. See kõik kehtib ka tavalise argipäeva olemises: olla oma lähedaste ja oluliste inimeste jaoks olemas ning mitte ainult mõtetes, vaid ka tegudes.

Hooligem üksteisest, täna siin ja praegu, mitte selles ebamäärases homses, mis võib ka tulemata jääda!



laupäev, 24. juuni 2017

Carpe Diem!

Teate, mõnus on. Jõin hommikukohvi ja vaatlesin aknast pea väljasurnud linna. Vaikus oli laskunud maailma. Nüüd juba vaikne ärkamine ja liiklus võtab vaikselt tuure üles. Tore on, kui inimesed on võtnud aja ning viibivad koos kõigi  nendega, kes nende jaoks olulised on. Õhus on selline sõbralik ja soe vibratsioon. Kindlasti on paljudel hommikul ärgates silmad tiba kissis ja päkapikud teevad peas sepatööd, kuid sees on helge olemine ja teadvustumise hetkel tuleb kindlasti mõte, et homme ei pea ka veel midagi asist tegema.

Sain eilse päevaga end peaaegu üdini välja puhata ja hommikul tekkis juba väike mõttefragment, et võtaks sõbranna pakkumise maailma lahkamise osas vastu. Ilmajaam lubas tänaseks päevaks sadu ja oleks ju tore vihmakrabina saatel ja kaminatule valgel diivaninurka kerratõmbunult veeta aega koos nende inimestega, kes hingele pai teevad? Näis, kuidas mõte peas pesa punub. Ei seo end ühegi lubadusega, esialgu on mõnus mõttega mängida.

Mõned töised mõtterongid vurasid ka peas ringi, kuid suunasin nad lahkelt mujale. Kokkulepe on kokkulepe. Kui ikka pea puhkusele saadeti, siis nii on. Mis veel valikusse kuulub? Mõtlesin korra, et puhastan ka ülejäänud elamise uksed ära. Esialgu jääb ka see mõtteks. Eelmise nädalavahetuse suurkraamimisega ma ustepesuni jõudsingi. Peale viie ukse küürimist sain järgmisel hommikult tundma ka neid lihaseid, mida arvasin lõplikult kadunud olevat. Nii et, oleks kasulik ka need kolm puhastamata ust ära küürida, ei peaks muretsema piisava liikumise pärast ja saaks järgmise suurpuhastuse etapid ette võtta. Näis, kas õhtu lõpuks võidab ratsionaalsus või laiskus.

Jaanilaupäev jäi minu jaoks ka sellel aastal sümboolseks. Tule asendusena panin küünlad hoopis põlema ja vaatasin õhtul telekast Elementary poolelijäänud esimest hooaega. Sai väga mõnus olemine. Telekas on vahelduseks täiesti tore aken. Puhkamine on tõeliselt lõõgastav tegevus. Ilmselt homme tunnen juba tahtmist elamise uks väljaspoolt kinni panna ja olen maailmaga kohtumise lainel. Eneseurkimisega tegelemiseks ei ole veel päris õige aeg, aga kaugel see ka enam pole.

Püüan keskenduda hetkele ja kohalolemise teadvustamisele. Ka paras harjutus, kui pikka aega vaade ja olemus nn homsele on suunatud.


Carpe Diem!

Vahelduseks midagigi...

Millele vahelduseks? Mida sinna vahele? Kuidagi sünge on see pööripäev sedakorda saanud. Puhkasin end täiesti välja ja siis sain vaimse p...