kolmapäev, 29. märts 2017

Vaaritamisest, ehk söömisharjumustest

Kirjutaks midagigi. Lükkasin päeva käima ja jõudsin sinnamaale, kus kõik logistilised tegevused on tehtud ja aeg oleks sisuliste asjade kallale asuda. Paganama Pegasus on aga plehku pannud. Pilved on taevas väga ägedad. Tõelised kunstiteosed. Ilmselt see loominguline osa minust läkski loodust nautlema. Ma olen kannatlik ja ootan ta ära.

Vahepeal lugesin blogisid ja jäin mõtlema selle üle, kus Indigoaalane kirjutas söögitegemisest. Söögitegemiseharjumus ilmselgelt pärineb minu puhul lapsepõlvest. Ema ja vanaema poolt meeltesse raiutud reegel, et söök peab olema omatehtud, alati olemas ja hea välimusega. Esiemad olid väga hea käega kokkajad. Pealegi oli meie söögilaua ümber alati vähemalt viis inimest.

Söögitegemine on mõnus. See lõõgastab ja tulemus rõõmustab meeli. On aastaaegadele omased toidud. Sügisest kevadeni on palju paja- ja ahjuroogasid. Lihtne teha ja silmale ilus vaadata. Korra nädalas kindlasti supp. Toidud varieeruvad ka aastaaegade lõikes. Nädalavahetuse toidud on pikema valmismisajaga ja rohkem tegutsemist nõudvad. Suveti kombineerituna erinevaid salateid ja nn külmtoitu. Lasteaeda minnes keeldusid lapsed esimese nädala toitu söömast, sest maitse oli liiga erinev ja välimus võõras. 

Kui lapsed väiksed olid, siis sai alguse kuldreegel, mille nimetasin Home Made Fast Food’iks. Tähendus tuli sellest, et köögis askeldamise algusest kuni toidu taldrikule jõudmiseni ei tohtinud kuluda rohkem kui tund aega.

Põhjus oli väga lihtne – kojujõudmise hetkest ei väisnud lapsed esitamast küsimust, et millal toit valmis saab. See tund aega oli nende kannatuse optimaalne piir ennem, kui nad võileibade kallale asusid.

Kuna meid istus söögilaua ääres alati vähemalt viis inimest, siis oli ka selge see, et igal juhul on omavalmistatud toit ressursisäästlikum lisaks sellele, et tervislikum on. Laste kasvades järgisin nende toitumist üsna hoolega. Põhjus väga lihtne – kasvavale organismile on vaja piisaval hulgal vajalike toitaineid, et mingeid jamasid ei tekiks. Eelistan alati jamade ennetamist tagajärgede likvideerimisele.

Ilmselt esiemade kasvatus toitumise tähtsusest. Ema töötas psühhoneuroloogia haigla laste osakonnas ja vedas mind teismeliseeas vaatama anoreksia- ja buliimiahaigeid lapsi ning olin sunnitud kuulama pikki loenguid toitumise olulisusest.

Lisaks oma lastele oli söögilaua ääres sageli ka laste sõpru. Nii et juba kogused, mida valmistada tuli, olid keskmisest suuremad. Ema mul kunagi naeris, kui kaksikud sündisid, et nüüd tuleb osta kõik uued potid-pannid ja ükski ei saa olla väiksem kui viieliitrine. Harva jäi midagi teiseks õhtuks. Tavaliselt lapsed koolist tulles tegid põhja peale sellele, mis eelmisel õhtul alles oli jäänud.


Toitumine on oluline. Lihtne, maitsev ja isetehtud. Hoiab organismi töökorras ja teeb meeltele pai. Head kokkamist!

esmaspäev, 27. märts 2017

Kas klaas on pooltäis või pooltühi?

Viimane märtsikuu arginädal ja käes ongi aprill. Magasin eilse päeva maha. Konkreetselt. Kaks tundi und ja tunnikene ärkvelolekut. Lihtsalt. Tahtmine oli. Selle eest sain laupäeval elamise läikima küüritud. Ise. Täna on esmaspäevase vaimse pohmaka aeg. Midagi ei taha. Vaatan ajakava ja Pandora laekad üle ning nii teengi – mittemidagi seni, kuni tahtmine või vajadus tuleb.

Kevadeti on kaks lainetust. Ühe puhul on hinges rahutus ja tahaks teha midagi Suurt/Pöördelist või minna kuhugile ning teise puhul ei taha midagi. Ja nii need kõikumised vahelduvad. Rahutusest apaatsuseni ja vastupidi. Aprilli lõpuks on see rändlindude kihk ja kevadine väsimus või talvise kaamose järellainetus läbitud ja saab normaalse enesetundega elamist jätkata.

Vähemalt haiglavahet trallimisel on mõneks ajaks paus. Nüüd on enesedistsipliini aeg. Kaks korda päevas 6 tabletti tähendab kahte korda päevas korralikku toitumist ja kontrollitud vedelikutarbimist, et organism töökorras hoida. Liikumist muidugi ka, kuid seda teen niikuinii.

Tegelikult olen väsinud. Kõigest ja kõigist. Võtaks puhkuse, kui saaks ja kulgeks mõne aja omas tempos ja maailmas. Ilma igasuguse välise maailma arvestuseta. Tunne on, et vaja on rutiinivaba aega. Nädal või paar. Midagi on kaotsi läinud. Tahan üles leida.

Vinguviiul. Kõik on tegelikult hästi. Pole põhjust ei hädaldada ega ka kurta. Selle eestlasliku spordialaga (meeleheide) tegelemine on väga nakkav ja kiiresti progresseeruv nähtus. Huvitav, miks sama kergelt ei haakuta positiivsusega? Ikka jupp aega läheb eneseveenmisega ja siis ka käib vilav pilk vasakule-paremale, et äkki keegi näeb ja kaetab ära. Tuleb kiirelt ära peita ja resigneerunult vastata, et aah, läheb kah, kuid alati saab paremini.  

Päike paistab ja taevas on sinine. Mõnus. Selle teadmisega on kohe tore voodisse tagasi pugeda ja lugeda ning üks uinak teha. Vahel aitab päeva parandada, kui seda uuesti alustada. Ükski seisund siis elus pole lõputu. Ja kui halb oli ära, siis on parem ees. No ei saa minust depressiivikut.



reede, 24. märts 2017

Tehke mu Elu ilusaks...

click okey...
See nädal on huvitav olnud. Palju erinevaid inimesi ja infot, seda siis nii minevikust kui ka tulevikust. Ei-ei, mitte mingeid unenäolisi nägemusi, vaid ideid, mis tulevikutegemisi puudutavad. Homses elamisel on ka omad rõõmud. Eriti, kui see homme kätte jõuab ja visioonis olnud info materialiseerub.

Mõttepilved uhavad ringi nagu oleks neil kiire kuhugile. Võtsin korraks aja maha, sest töösse süvenemisel pole mõtet, peagi tuleb välja minna. Ma olen isegi ajast ees, sest võin juba praegusega oma arginädala lukku lüüa.

Mõistlikus rütmis elamine pakub palju rohkem, kui vormelirajal kimamine, adrenaliin veres tukslemas või siis peab rütm vahelduma, et vaim nn värske püsiks. Igatahes on 4-6 tunnised tööpäevad, mis puhkepausidega vahelduvad, kokkuvõttes palju produktiivsemad, kui 12-tunnised. Teisalt sõltub kõik ka tegemistest. No nii üldjuhul, vähemalt on.

Lugesin blogisid ja erinevatest postitustest kõlab läbi mõte, et kuidas inimesed oma vajadusi ja soove ei suuda tajuda  ja veel vähem neid realiseerida. Vähe sellest, nad püüdlikult kohanduvad kellegi teise soovide järele lootes, et siis saabub õnn õuele. Teadvustumine on juba algus. Sealt edasi on valikute koht. Kas selle teadmisega võetakse midagi ette või mitte.

Lapsepõlvest saame palju kaasa, kuid see ei määra kogu edasist olemist. Mingil hetkel tekib ju teadmine, et miskit on nihkes. Vaikute küsimus, kas selle murdepunkti juures jääda istuma ja tõdeda, et nii ongi, et vanemad, lasteaed ja kool vms keeras kõik peapeale ja nüüd ma elu lõpuni olengi õnnetu ning kogu elu sõidab mööda või teha midagi, et olukord enda jaoks paremaks saaks.

Vastused endale esitatud küsimustele on enda sees ja mitte keegi kuskilt väljast ei tule elu värvilisemaks tegema. Ja ilma sisemiste muutmisteta ei muutu ka välises maailmas midagi.  Igal asjal on oma hind. Küsimus on selles, kas ollakse seda hinda nõus maksma või mitte. Lugesin alles hiljuti, et inimestele meeldib lugeda/näha/vaadata lõpptulemust, kuid selle teekonna hinnast üldjuhul midagi teada ei soovita. Eksole.

Kellele ikka meeldib kulissidetaguseid verd, higi, pisaraid, kukkumisi või enesehaletsushoogusid või konflikte näha. Kuid ilma arenguta olemine paremaks ei saa. Mugavustsoonist väljaastumine ongi valus. Iga muutus on valus või ebameeldiv. See on uus ja tundmatu. Peabki olema. Enda seest ebameeldivate kohtade ülesotsimine ja nende laiali harutamine ja uuel moel kokkupanemine ei saagi olla valges siidkinnastes esietendusel olemine.

Tahaks tulemust...nüüd ja kohe...ja tore oleks, kui keegi teine selle kõik kandikul kohale tooks ja siis saaks näpuga näidata, et tegelikult ei sobi see ja too teine seal ei ole ka päris selline nagu uneletud sai. No tõesti. Kuskohast on juurdunud sisse teadmine, et inimene ei vastuta enda eest ise, vaid seda teevad kõik teised.

Eriti magus tundub olevat viimasel ajal teiste juures veapunktide otsimine, et oleks tore näpuga näidata, et näe, SINA tegid ja minul on nüüd paha. Kui ürgaja inimesed oleks mammuteid süüdistanud, et nad paigal ei seisa, kui neid parajasti nahastada on vaja, siis oleks inimkond välja surnud.

Kui seda metsa ees ei oleks...







Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...