pühapäev, 30. aprill 2017

Töölkäimisest ja töö tegemisest


Teeme tööd!
Talv näitab jälle kevadist nägu. Tea, kas selleks korraks saab talv läbi või jõuab suvi ennem tulla? Igatahes päike paistab ja see on suurepärane. Olin pea unustanud, kui mõnus on omas tempos tööd teha. Tuttavad kunagi uurisid, et kuidas kodukontoris töötegemine on? Ma tänaseni arvan, et see pole kõigi jaoks. Ja ega ma ju kogu aeg ka siin ei ole. Kui on töötegemine, siis on töötegemine ja kui on puhkeaeg, siis ongi puhkeaeg. Kokkuleppimine iseendaga ja kõik saab tehtud. Egas kontoris olemine ka vaevaline ole, kui on hea töökeskkond ja kolleegid. Igale oma. Peaasi on see  äratundmine, et just SEE on see ÕIGE.

Teisalt, kui mu kogemused, oskused ja teadmised kodus töötamist ei võimaldaks, siis oleks minu tänases seisus olukord üsna keeruline, et rakendust leida ja mitte näpp suus vaikselt manduda. Samas ma usun, et alati on mingi lahendus olemas. Ajalugu on näidanud, et just siis, kui tunned, et mingeid väljapääse pole, avaneb mõni uks või aken või leiad nina alt lahenduse, mis on kogu aeg olemas olnud, kuid selle krampliku halamise või hirmu käes olles lihtsalt pole näinud.

Keeruline on siis, kui ei teata, mida teha tahetakse või mida üldse teha, st kui miskit otseselt ei kõneta. See nn töölkäimine ja millegi tegemine äraelamiseks on kõikse enesetapjalikum tegevus üleüldse. St kui vaadatakse tööpakkumisi ja valitakse lähtudes asukohast, trendidest või tuleb teha valikuid selle järele, mis koduläheduses olemas on ja proovitakse sellega kohaneda. Minu jaoks oleks see õudus kuubis. Mingi aja suudaksin kindlasti toimetada, kuid pikemas perspektiivis on see enesehävituslik protsess.

Töö-elu alguses on valikute tegemine kindlasti väga keeruline. Maailm oma võimalustega on väga kirju ja kõnetamise kohad ei ole väga selged. Kogemusi veel ei ole ning teadmised ka alles augulised. Oma lastele olen öelnud, et iga algus on algus ja kui kuskilt ei alusta, siis kuhugile ei jõua.

Selleks, et töötegemise raskusest, vastutustundest ja kui oluline on töötegemise juures suhtlemisoskus, aru saada, olen alati soovitanud alustada klienditeenindamisest. Absoluutselt kõige keerulisem, raskem ja energiamahukam töökoht. Nemad on teenuseosutaja ja toote müüja väline nägu  ja peavad toime tulema kõige keerulisemate ning planeerimata olukordadega. Ka aitab see kogemus suhtuda klienditeenindajate töösse lugupidamisega.  

Lugu ka. Meelest ei lähe üks noor, tegus ja tark tööle kandideerija aastate eest, kes vastas küsimusele, et millist tööd ta meie asutuses teha tahaks, et tahan juhiks saada. Kui palusin täpsustada, et milles see juhtimine tema jaoks seisneb, siis ta ütleski, et ega ma selleks ei õppinud, et tööd teha, vaid tahab juhtida ja palju raha teenida. Juhtimine, see pole midagi keerulist, tuleb anda allkirju, istuda koosolekutel, sõita ilusa autoga,  heades kohtades söömas käia ning tähtsate inimestega kohtuda. Aga sisulised teadmised? Mille jaoks neid vaja on, selle jaoks on töötajad, kes töö ära teevad. Kuid, kuidas juhtida, kui sa ei tea, mida ja keda juhid? Juhtimine, see on imelihtne. Küll hakkama saab. Sain tooli, küll keegi ka töö ära teeb.

Kuidas see vanasõna oligi, et kuidas koer külale, nii küla koerale või oli see vastupidi?

neljapäev, 27. aprill 2017

Kevadisest kalapäevast, ehk lihtsalt niisama lehed mõttepuult

Mõttepuu koos mõtteliste lehtedega
Kuulan. Tajun. Ennast. Mul on viis päeva omas rütmis toimetamiseks. Ei mingeid kohtumisi, loenguid või nõupidamisi. Ma ei ole lakkamatus liikumises punktist A punkti B. Kogu Aeg on minu käsutuses. Mis ei tähendada seda, et ei pea midagi tegema. Vastupidi – virn lubadusi vaja sõnadesse ja tulemustesse valada.

Olen 10 päeva ilma ühegi vaheajata asju teinud. Rõõmu ja mõnuga, kuid tihedas ja energiamahukas tempos. Olen endaga rahul. Üdini ja viimase juuksekarva otsani. Jaajaa, vahepeal on kasvanud mulle terve hulk juukseid ja isegi kulmud on tagasikasvanud. Tagumine aeg ühtlane paari-kolmemillimeetrine siil lasta voolida ja siis on juuni alguseks võimalus ilma igasuguse peakatteta ringi liigelda. Kui eelmisel korral oli tagasikasvanud juuste värv albiino, ehk siis ilma igasuguse pigmendita, siis sedakorda on mu lemmikvärv – salt nad pepper, st halli-musta või siis musta-hallisegused. Kummaline, et suukaudne keemia karvakasvule eemaldavalt ei mõju.

Peakatete kandmisest veel. Kui parukaga inimest uuritakse vilksamisi, st kui on keegi, kes saab aru, et vaadeldaval pole oma juuksed, vaid tehissoeng, siis rätti keeratud pead uuritakse huviga. Ühel korral sattusin kuulma peatuses seisnud inimeste lausekatkeid peale mu peakatte lähi-uuringuid, et näe, isegi valged naised vanas eas vahetavad usku, hea et burkasid ei kanna. Ajas muigama ja mõtlesin, et kui iga nn turbaniks keeratud räti-/sallikandja on moslem, siis peaks meil neid ikka hulgim olema.

Pealegi on rätikandmine praegu mujal maailmas terve trend, mille tulemusel on youtube’s hunnikute kaupa häid rätikute pähesidumise õpetusi. Te ei kujuta ette, kui vaevanõudev on rätt või sall keerata pähe nii, et see on mõnusalt kantav, stiilselt vaadeldav ning mitte lahtiharunev esimese tuule või mõne liigutusega.

Mul on juba hea. Pegasus näksib kannatlikult oodates ja ei ole seda nägu ka, et kavatseks plehku panna. Ilmselt meeldib tal minu läheduses praegu olla. Sisemine rahulolu on täiesti alles ning kõik tundub nii leebe, nii leebe. Ongi. Selle tulemuseni jõudmiseks olen ikka väga mitu närvirakku ära kulutanud ja ärganud ning Teele asunud hoolimata sellest, kas ma tahan või viitsin.

Lugesin oma aastalõpu postitusi, kus ma ei jaksanud enam tubli olla, kuid teelt kõrvale ka ei tahtnud kalduda. Üks kosutav ja pikk uni on alati parim ravum igale haavale ning väsinud meelele. Fakti kinnitas ka järgmise hommiku postitus. Kui ma poleks end püsti ajanud ja teed jätkanud, siis poleks mul täna millegi pärast rõõmustada. Minus on  veel alles võime magada igal ajal ja eriti siis, kui mul on paha või vaimselt murtud olemine.


Ilm on nii ahvatleva olemisega, et lähen teen tiiru väljas ennem, kui Pegasuse tööle rakendan. Mõnusat Kalapäeva!

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...