Töölkäimisest ja töö tegemisest

Teeme tööd!

Talv näitab jälle kevadist nägu. Tea, kas selleks korraks saab talv läbi või jõuab suvi ennem tulla? Igatahes päike paistab ja see on suurepärane. Olin pea unustanud, kui mõnus on omas tempos tööd teha. Tuttavad kunagi uurisid, et kuidas kodukontoris töötegemine on? Ma tänaseni arvan, et see pole kõigi jaoks. Ja ega ma ju kogu aeg ka siin ei ole. Kui on töötegemine, siis on töötegemine ja kui on puhkeaeg, siis ongi puhkeaeg. Kokkuleppimine iseendaga ja kõik saab tehtud. Egas kontoris olemine ka vaevaline ole, kui on hea töökeskkond ja kolleegid. Igale oma. Peaasi on see  äratundmine, et just SEE on see ÕIGE.

Teisalt, kui mu kogemused, oskused ja teadmised kodus töötamist ei võimaldaks, siis oleks minu tänases seisus olukord üsna keeruline, et rakendust leida ja mitte näpp suus vaikselt manduda. Samas ma usun, et alati on mingi lahendus olemas. Ajalugu on näidanud, et just siis, kui tunned, et mingeid väljapääse pole, avaneb mõni uks või aken või leiad nina alt lahenduse, mis on kogu aeg olemas olnud, kuid selle krampliku halamise või hirmu käes olles lihtsalt pole näinud.

Keeruline on siis, kui ei teata, mida teha tahetakse või mida üldse teha, st kui miskit otseselt ei kõneta. See nn töölkäimine ja millegi tegemine äraelamiseks on kõikse enesetapjalikum tegevus üleüldse. St kui vaadatakse tööpakkumisi ja valitakse lähtudes asukohast, trendidest või tuleb teha valikuid selle järele, mis koduläheduses olemas on ja proovitakse sellega kohaneda. Minu jaoks oleks see õudus kuubis. Mingi aja suudaksin kindlasti toimetada, kuid pikemas perspektiivis on see enesehävituslik protsess.

Töö-elu alguses on valikute tegemine kindlasti väga keeruline. Maailm oma võimalustega on väga kirju ja kõnetamise kohad ei ole väga selged. Kogemusi veel ei ole ning teadmised ka alles augulised. Oma lastele olen öelnud, et iga algus on algus ja kui kuskilt ei alusta, siis kuhugile ei jõua.

Selleks, et töötegemise raskusest, vastutustundest ja kui oluline on töötegemise juures suhtlemisoskus, aru saada, olen alati soovitanud alustada klienditeenindamisest. Absoluutselt kõige keerulisem, raskem ja energiamahukam töökoht. Nemad on teenuseosutaja ja toote müüja väline nägu  ja peavad toime tulema kõige keerulisemate ning planeerimata olukordadega. Ka aitab see kogemus suhtuda klienditeenindajate töösse lugupidamisega.  

Lugu ka. Meelest ei lähe üks noor, tegus ja tark tööle kandideerija aastate eest, kes vastas küsimusele, et millist tööd ta meie asutuses teha tahaks, et tahan juhiks saada. Kui palusin täpsustada, et milles see juhtimine tema jaoks seisneb, siis ta ütleski, et ega ma selleks ei õppinud, et tööd teha, vaid tahab juhtida ja palju raha teenida. Juhtimine, see pole midagi keerulist, tuleb anda allkirju, istuda koosolekutel, sõita ilusa autoga,  heades kohtades söömas käia ning tähtsate inimestega kohtuda. Aga sisulised teadmised? Mille jaoks neid vaja on, selle jaoks on töötajad, kes töö ära teevad. Kuid, kuidas juhtida, kui sa ei tea, mida ja keda juhid? Juhtimine, see on imelihtne. Küll hakkama saab. Sain tooli, küll keegi ka töö ära teeb.

Kuidas see vanasõna oligi, et kuidas koer külale, nii küla koerale või oli see vastupidi?