laupäev, 25. november 2017

Aastalõpuhullus on alanud (vol2)

Kirjutasin eelmisel aastal umbes samal ajal, et aastalõpuhullus on tuurid sisse saanud. Arvate, et sellel aastal on teistmoodi? Ega ei ole küll. See on nagu refrään, mis igal aastal kordub. Jätsin sellel aastal töised tegevusi planeerides rohkem nn auke kalendrisse, et tempo üle pea ei kasvaks, kuid tänaseks on täis needki. Juba veebruari lõpuni tean enam-vähem, mida argipäeviti teha tuleb.

Selle eest on elu põnev. Ja sees on teadmine, et peagi saab puhkama. Neli nädalat veel ja siis sureb maailm paariks nädalaks välja. Ma kavatsen siis tegeleda vaid sellega, mida sisemus heaks arvab. Juba see mõte teeb olemise heaks. Tegelikult on mul juba täna hommikust saati uimasuseni mõnus olemine. Kaks päeva omas tempos...mõnusmõnus.

Arst helistas esmaspäeval ja kamandas mu kompuuteruuringusse, sest viimased paar kuud kasvajamarker veres kerib ülespoole. Kõik muud näitajad, mida regulaarselt kontrollitakse, on täiesti terve inimese omad. Näis siis, mida see sisemise ilupilt näitab. Teadmine saabub järgmise nädala sees.

Kuigi ega need tulemused mu argipäeva oluliselt teise võtmesse ei keera. Kui mingeid uusi koldeid avastatakse, siis tähendab see vaid seda, et pean haiglat külastama kas mingi aja iga päev, igal nädalal korra või üle kolme nädalase intervalli. Juunist alates olen niikuinii kord kuus haiglat külastanud. Nii, et tegelikult ei miskit uut argipäeva ei lisanduks.

Siis, kui vahepeal neid minikoldeid leiti, nii oligi. Nüüd juba juunist saati on olnud sisemine ilu ilma mingite lisanditeta, st kõik, mis oli, on kas kadunud või tugevas taastumises. Pigem on see psüühilise pingetaluvustesti aeg. Emotsioone on hulka keerulisem ohjes hoida. Ja kui need veel lainetena tulevad, siis võib täiesti musta auku lennata nii, et ei saa arugi. Ärkasin paar ööd tagasi paanikahoo peale. Sain teadvuse selgeks ja mõtlesin, et no mida krdit.... Natuke endaga toimetamist ja pääsesin sedakorda musta augu põhja maandumisest.

Sellistel ooteaegadel on hea, kui mõttetegevus piisavalt koormatud on ja muid liikumistegevusi piisavalt on. Siis ei jää nn lollide mõtete arendamiseks aega. Ja õhtuks on ka juba füüsiline väsimus nii suur, et enam ei jaksagi muud, kui pea padjaga ühendada ja unedemaale minna. Ja hommikul saab tegevustes ratas ennem hoo sisse, kui teadvus päris ärkvele on tõusnud. Vaid hea...

Ja igasugune positiivne emotsioon päevas aitab sisemist tasakaalu hoida, seda hoolimata sellest, kui väike või suur see hea on, mille endasse salvestan. Õnneks olen selle hea leidmise enda jaoks juba harjumuspäraseks muutnud. See heade soovide purk, millega aasta alguses alustasin, on suureks abiks selle harjumuse kujundamisel olnud. Purki iga päev ei ole jõudnud häid asju kirja panna, kuid peas on see uus muster täiesti automaatseks muutunud.

Mis siis veel? Mulgikapsa ja verivorsti isu on. See on toit, mida reeglina vaid kaks-kolm korda aastas teen: ennem jõule, jõududel ja aastavahetuse paiku. Täielik hooaja söök. Sama, mis piparkookide ja mandariinidega. Kuni aastavahetuseni ja siis ülejäänud aastal ei mingeid emotsioone. Võivad maailmast täiesti kadunud olla. Mis tähendab seda, et ma täna-homme panen potitäie kapsast hauduma😇


Head!

pühapäev, 19. november 2017

Erinevad vaatenurgad, ehk kaleidoskoop

netiavarustest
Pühapäev. Traditsiooniline. Mõnus. Ei ühtegi kokkulepitud kohtumist. Vaatlen mõttefragmente, mis tulevad ja lähevad. Mõned neist püsivad ka paigal. Pole jupil ajal ühtegi pühapäevast kirjatükki meisterdanud, ongi paras aeg. Arginädal sai läbitud nii nagu plaanisin. Täna päris hülgepäeva teha ei kannata, kuid omas  tempos olemine on selleks  korraks juba täitsa tore.

Lugesin blogisid. Teemad ajatud ja ikka ja jälle korduvad ning seotud inimeseks olemisega. Olen ikka ja jälle kirjutanud, et aina lahjemaks on jäämas kohusetunne ning tegude ja tagajärgede seostamine. Loosung – teeme ja kaeme, mis siis saab. Milleks mõelda, eks tegevuse käigus tunda anna. Ja mõtlematus, kiirustamine, ülejala tegemine ja siis vigade otsimine, et kes kõik mida tegemata on jätnud või valesti teinud ja...  Lühidalt – üks pidev nööbi külge mantli õmblemine.

Lisaks idee, tahaks kõike ja palju, kuid panustada ei tahaks nagu üldse. Ja siis see ka, et ma ju tegin nii et tolmas.... just nimelt, tolmas küll, kuid tulemust pole, kulud laes jaa.... tulemust ei kuskil. Tootlikkus ei ole mitte nullilähedane, vaid lausa miinuses. Mis ajast saamatuse, nõmeduse ja laiskuse tolereerimine normaalsuseks on saanud? Kaugele inimeste küündimatus võib ulatuda? Ja ma ei mõtle üldse neid, kes ongi oma kvaliteetse töö eest alatasustatud või nn töö-orjusest laiemas võtmes. 

Kui ma eile tööpäeva lõppedes koju jõudsin ütles üks mu lastest, et ehk ma ahistaks end siis edasi, kui nad laia ilma ära on läinud ja et kas ma aru ei saa, et see mõjutab ka neid. Ütlemine järgnes ühele inimestevahelisele olukorra kirjeldusele. Mis pani mind meenutama ütlust, et lapse suust pead sa tõde kuulma. Aga...alati on olemas aga’d, ehk siis kõik ei ole nii nagu näib. Olles ahela üks lüli ja püüdes seatud eesmärgini jõuda, on maru keeruline oma osa täita, kui eelnevad oma tegevused kas tegemata jätavad või siis tehtu ümbertegemist nõuab ennem, kui järgmine oma osaga alustada saab. Kuhu jääb lugupidamine meeskonnaliikmete vastu?

Üks lugu ilmestamaks eespoolkirjutatut. Töötaja täitis oma töö-ülesannet. Jõudis tupikusse. Pöördus paari tuttava poole. Palus abi. Vabatahtlikult ja ilma igasuguse tasuta aitasid nood paar inimest tol ajahetkel tekkinud tupiku likvideerida. Mingil põhjusel töö-ülesande täitmine sellel kohal ka lõppes, kuigi eesmärgini oli pikk tee minna. Aeg läks edasi. Jõudis kätte aastalõpp, kus arutleti töötulemuste üle ja määrati tulemustasusid. Need paar inimest said sõnumi, kus abipaluja kurjustas abiosutajatega, et seoses täitmata töö-ülesandega sai tema noomida ning tulemustasu vähendati.

Abiosutajad vaatasid üksteisele otsa ja püüdsid leida arusaadavat selgitust, milles nende panus seisnes? Kas selles, et nad aitasid töötaja tupikust välja või selles, et nemad ei teinud töötaja ettenähtud palgatööd vabast tahtest ja omade ressurssidega ära, et too väärilise tulemustasu oleks saanud? Püüdes töötajale teada anda, et nad kuidagi end pildilt ei leia, said nad vastuseks selle, et juhtkond on ebaõiglaselt töötajat  kohelnud ja et vabatahtlikud ei ole piisavalt panustanud.

Lapse poolt öeldu üle järelemõeldes. Tal on õigus, ma lõhun end kohati küll.  Kuid samas ma olen tegevustega tegelemiseks sõna andnud ja jätta need pooleli ning ära astuda sellepärast, et ahelas eelnev või järgmine lüli on küündimatu, vastutustundetu või muidu saamatu (kuigi inimesena hea ja tore), siis minu jaoks tähendaks see samasugust käitumist nagu see, mis mind sisemiselt katki teeb. Teisalt, kui protsessis olev tulemus ei mõjutaks hulka inimesi, siis võiks ju ka ära astuda. Valikute ja otsuste küsimus.

Head pühapäeva!



neljapäev, 16. november 2017

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis


Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutub olukord siis, kui see sunnitud olemine on. Kolmanda päeva kodusolemiseks eraldasin puhtalt kontrolli mõttes, st et aru saada, kas kõik on taastunud ja ma endale liiga varajase elu kiirteele asumisega ei tee.

Et sujuvat üleminekut saavutada, oli planeeritud kodust väljaspoololemine kolme-nelja tunnilisena. Tagasilöögid on tavaliselt hullemad, kui see esmane kokkuvarisemine. Niisiis, olin tubli, tark aja osav ning läksin maailmaga nn testkohtumist tegema.

Liigun linna piires üldjuhul ühiskondliku transpordiga. Saab päevase liikumisvajaduse täidetud ja samas vajaliku sisemise ettevalmistuse kohtumiseks publikuga. Esinemine on seotud ka näitlejameisterlikkusega ja ega see avalik esinemine muud polegi kui näitlejatöö. Sisu sama: publik, stsenaarium, etteantud aeg, sõnumi edastamine jms. Dekoratsioonid kusjuures on sama olulised. Aga see eraldi teema.

Eesmärk oli jõuda Ülemiste City ühte konverentsikeskusesse. Leidsin oma üllatuseks, et on täiesti olemas bussiliin, mis Viru keskusest sinna reisijad toimetab. Seisin siis Solarise juures ja ootasin õige numbriga bussi. Saabus transpordivahend. See oli ikka väga õnnetu olemisega buss: seinetel tuhmunud graffit, mida pesuvahendid pole suutnud eemaldada; ebamäärast värvi luitunud ja rebenenud istmed; poolenisti läbipaistmatud piimjad aknad; ajast-arust reklaamkleebised, mida on väheke kratsitud; kolin-mürin jms. Saite juba kujutluspildi?  Väga hea, rohkem ei kirjelda. Ma pole väga pikka aega kohanud midagi sellist ja ma kasutan ühiskondlikku transporti palju. Ehk sõidan valedes suundades?

Bussi sisenemine igatahes avaldas muljet ja siis tuli täielik ärkamine. Reisijad olid ülikohatud selles vahendis: skandinaavia (kuulsin nii rootsi-taani-soome keelt) turistid, kes olid mugavalt end Viru keskuses bussi seadnud, et Ülemiste keskusesse kaubandusega tutvuma minna; Ülemiste City kontorite töötajad või külastajad, kes on kas ökoteadlikud või lihtsalt on sõiduvahend ebamugavalt remondis. Viimane liik on eksimatult äratuntav (st nn office-inimesed) ükskõik millises metropoli ärikeskustes ja ka väljapool.  Ja siis olid mõned (oluline vähemus) neid reisijaid, kes sellises sõiduvahendis täiesti loomulikuna tunduvad: vananevad, väsinud nii seest kui väljast, morniilmelised, luitunud hallides-mustades toonides, kuid tulipunase huulepulga ja mõned läki-läkidega.

Teate, see kooslus tekitas sellise irreaalsuse tunde ja see oli NII võimas, et mina, kes ma üldiselt väljas kulgedes ümbrust ei zoomi rohkem, kui ohutuks liiklemiseks vaja läheb, ahmisin endasse detaile nii hoolega, et unustasin nn sisemise ettevalmistamise esinemiseks pea täielisest. Keskendusin selle VAU efekti mällusalvestamisega. Sain täiesti teadlikuks fotograafide rõõmust leida SEE kaader, mida jäädvustada.

Järgmine irreaalsuse tunne tabas mind siis, kui see logisev romu keeras terase-klaasi-betooni linnakusse. Sest see liiklusvahend oma reisijate ja ümbrusega oli nii eklektiline – tõeline elamustripp ja pealegi täiesti ilma rahata. Korra käis mõte läbi, et turiste peaks nende kahekordsete punaste busside asemele tuuritama mööda Tallinna just selliste logudega, siis oleks turvaline minevikumeenutus olevikus. Hea sihtgrupp oleks ka need nõuka-aja nostalgikud, kes ei suuda kuidagi ajastust välja tulla. 

Kui ma bussist välja astusin, siis oli ajamasina efekt täiesti olemas. Igatahes olin oimetu ca minuti. Lihtsalt seisin ja püüdsin reaalsusega kohaneda. Ilmselt see efekt tekkis ka seetõttu, et ma kolm päeva ühiskonnast täiesti eraldatud olin ja meeled olid nagu puhas lõuend, millele  kunstnik Reaalsus oma teose lõi.

Tagasisõites seda efekti enam ei tekkinud. Buss oli samasugune loks, kuid reisijad olid sisemusega harmoneeruvad. Küll tekkis mul mõte, et kuidas ja mida nad City’s toimetavad, aga meenus, et liini lõpp-peatus on Sõjamäe ja seal asuvad nõukaaegsed aiamaad ja mõned barakk-elamud.


See oli lugu sarjast, kuidas detailid võivad fookuse paigast nihutada. Aga elamus oli vägev. Täiesti asjakohane ütlemine – asjad ei ole nii nagu nad näivad!

Pühin ajaveebiukselt tolmu ära...

tõbiste pataljoni tervitused netiavarustest Tere minu unarusse jäänud ajaveeb. Pool jaanuarist on ajalooks saanud. Jõulude ajal mind ma...