neljapäev, 16. november 2017

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis


Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutub olukord siis, kui see sunnitud olemine on. Kolmanda päeva kodusolemiseks eraldasin puhtalt kontrolli mõttes, st et aru saada, kas kõik on taastunud ja ma endale liiga varajase elu kiirteele asumisega ei tee.

Et sujuvat üleminekut saavutada, oli planeeritud kodust väljaspoololemine kolme-nelja tunnilisena. Tagasilöögid on tavaliselt hullemad, kui see esmane kokkuvarisemine. Niisiis, olin tubli, tark aja osav ning läksin maailmaga nn testkohtumist tegema.

Liigun linna piires üldjuhul ühiskondliku transpordiga. Saab päevase liikumisvajaduse täidetud ja samas vajaliku sisemise ettevalmistuse kohtumiseks publikuga. Esinemine on seotud ka näitlejameisterlikkusega ja ega see avalik esinemine muud polegi kui näitlejatöö. Sisu sama: publik, stsenaarium, etteantud aeg, sõnumi edastamine jms. Dekoratsioonid kusjuures on sama olulised. Aga see eraldi teema.

Eesmärk oli jõuda Ülemiste City ühte konverentsikeskusesse. Leidsin oma üllatuseks, et on täiesti olemas bussiliin, mis Viru keskusest sinna reisijad toimetab. Seisin siis Solarise juures ja ootasin õige numbriga bussi. Saabus transpordivahend. See oli ikka väga õnnetu olemisega buss: seinetel tuhmunud graffit, mida pesuvahendid pole suutnud eemaldada; ebamäärast värvi luitunud ja rebenenud istmed; poolenisti läbipaistmatud piimjad aknad; ajast-arust reklaamkleebised, mida on väheke kratsitud; kolin-mürin jms. Saite juba kujutluspildi?  Väga hea, rohkem ei kirjelda. Ma pole väga pikka aega kohanud midagi sellist ja ma kasutan ühiskondlikku transporti palju. Ehk sõidan valedes suundades?

Bussi sisenemine igatahes avaldas muljet ja siis tuli täielik ärkamine. Reisijad olid ülikohatud selles vahendis: skandinaavia (kuulsin nii rootsi-taani-soome keelt) turistid, kes olid mugavalt end Viru keskuses bussi seadnud, et Ülemiste keskusesse kaubandusega tutvuma minna; Ülemiste City kontorite töötajad või külastajad, kes on kas ökoteadlikud või lihtsalt on sõiduvahend ebamugavalt remondis. Viimane liik on eksimatult äratuntav (st nn office-inimesed) ükskõik millises metropoli ärikeskustes ja ka väljapool.  Ja siis olid mõned (oluline vähemus) neid reisijaid, kes sellises sõiduvahendis täiesti loomulikuna tunduvad: vananevad, väsinud nii seest kui väljast, morniilmelised, luitunud hallides-mustades toonides, kuid tulipunase huulepulga ja mõned läki-läkidega.

Teate, see kooslus tekitas sellise irreaalsuse tunde ja see oli NII võimas, et mina, kes ma üldiselt väljas kulgedes ümbrust ei zoomi rohkem, kui ohutuks liiklemiseks vaja läheb, ahmisin endasse detaile nii hoolega, et unustasin nn sisemise ettevalmistamise esinemiseks pea täielisest. Keskendusin selle VAU efekti mällusalvestamisega. Sain täiesti teadlikuks fotograafide rõõmust leida SEE kaader, mida jäädvustada.

Järgmine irreaalsuse tunne tabas mind siis, kui see logisev romu keeras terase-klaasi-betooni linnakusse. Sest see liiklusvahend oma reisijate ja ümbrusega oli nii eklektiline – tõeline elamustripp ja pealegi täiesti ilma rahata. Korra käis mõte läbi, et turiste peaks nende kahekordsete punaste busside asemele tuuritama mööda Tallinna just selliste logudega, siis oleks turvaline minevikumeenutus olevikus. Hea sihtgrupp oleks ka need nõuka-aja nostalgikud, kes ei suuda kuidagi ajastust välja tulla. 

Kui ma bussist välja astusin, siis oli ajamasina efekt täiesti olemas. Igatahes olin oimetu ca minuti. Lihtsalt seisin ja püüdsin reaalsusega kohaneda. Ilmselt see efekt tekkis ka seetõttu, et ma kolm päeva ühiskonnast täiesti eraldatud olin ja meeled olid nagu puhas lõuend, millele  kunstnik Reaalsus oma teose lõi.

Tagasisõites seda efekti enam ei tekkinud. Buss oli samasugune loks, kuid reisijad olid sisemusega harmoneeruvad. Küll tekkis mul mõte, et kuidas ja mida nad City’s toimetavad, aga meenus, et liini lõpp-peatus on Sõjamäe ja seal asuvad nõukaaegsed aiamaad ja mõned barakk-elamud.


See oli lugu sarjast, kuidas detailid võivad fookuse paigast nihutada. Aga elamus oli vägev. Täiesti asjakohane ütlemine – asjad ei ole nii nagu nad näivad!

teisipäev, 14. november 2017

Kui end ise nurka mängida...

Kui ennast ise ei hoia, siis ei hoia Sind ka keegi teine. Nii juhtub, kui mõtlemata tervikule, annad sõrme huvitavatele pakkumistele. Ehk siis, teo ja tagajärje vahel on põhjuslik seos. Pealegi on tagantjärele tarkus täppisteadus ja üldse, analoogseid ütlemisi võiks muudkui jätkata.

Ma kolmas päev mõtisklen, kuidas saab üks inimene NII juhmakas olla. Juhtus see, et laupäeva õhtul töistelt toimetustelt koju jõudes tabas mind esmalt energiakriis, st vappekülm, mis lõpuks palavikuna väljendus. Mu viimase paari aasta kehatemperatuur on nagu alajahtunul, üle 35,4 kraadi display'l ei näidata. Nii et 37,4 kraadi juures  tekib juba tõeline kaaluta oleku tunne ja kui näit üle 38 jõuab, siis pole ulmefilme telekast enam vaadata vaja. Maailm on nagu akvaarium.

Ilmselgelt keeldus mu organism minuga koostööst ja tekitas olukorra, kus ma peangi teki alla olema ja end välja puhkama. Pühapäevast ma suurt ei mäleta, kuid eile logistikat ümberkorraldades oli olemine ikka väga dimensiooniväline. Täna on vähemalt pea klaar ja hommikul oli harjumuspärane kehatemperatuur naasnud. Andsin endale pühaliku vande, et veedan ka tänase päeva koduarestis ja kohtun maailmaga homme.

Mille hea pärast ei suuda inimene ennetavalt mõelda oma tegude võimalike tagajärgede üle? Oleks siis veel, et tegemist pole isikliku heaoluga. Vaja ikka Elu Kiirteel kurve sirgeks vedada, selmet enda jaoks sobivas tempos eesmärgi poole kulgeda. Kus kohast tuleneb eelnev kogemuse unustamine? Ma ju tean, millega ma lõpetan, kui endast ei hooli. Varajane alzheimer oleks ainus tõsiseltvõetav argument.

Üks põhjustest kindlasti see, et lubaduste väljapeilimisel on rõhutud abile, st stiilis: ole hea, tule appi...; teine kindlasti see, et...üüratult põnev on lahenduste leidmine... ja nii võib jätkata. Kuid...teovõimetuks muutun vaid mina ise. Lammas, ma ju räägin (õigemini kirjutan). Sellised õppetunnid ei taga kunagi seda, et enam ei tee, vaid ainult seda, et niipea ei juhtu. Ajalises mõttes siis nii pool aastat või sinnakanti.

Pole iriseda ka kellegi kallal peale enda. Käisin juba peegli ees monoloogi pidamas. Loodan, et jääb meelde (vähemalt mõneks ajaks). Kasslastel on kerge provokatsioonidele alluda: piisab mängu ilust, kui silmad eelseisvast mõnust kissi tõmbuvad...

Ahjaa,  lapsed soovisid isadepäeval puhul õnne. Kui küsivalt otsa vaatasin, siis tuli vastuseks, et täidad isarolli ju ka, et täiesti päevakohane. Optimeeritud ressursid, pole parata, aja nõue ikkagi.

Ma lähen ja mõtisklen sedakorda samm ettepoole, et kuidas vältida olukorda, kus ma kõva häälega JAA tahan öelda, kui ainus mõistlik lahendus on vastata, et tänan, palun mõni aeg hiljem või siis, et aitäh pakkumast, ei ole minu jaoks (täna).


Häid valikuid ja hoolige endast!

kolmapäev, 8. november 2017

Täiskuu eri - jaaaa...läks lappama...

palju...vähe...saab...ei tohi...
Warning: ulmelist haige teemaarendus! Lugemine isiklikul vastutusel ja rahustite käepärasel olemasolul.

Täna on ilmselt mõtterongide ja jaburuste päev. Täiskuu ikkagi veel. Et siis see eetika, tavade, hea tooni värk ja lisaks lugesin ühest teisest ajaveebist kommentaare ning siis... läks käest ära. Pean tunnistama, et olen uudishimulik (ilmselt hälbega) ja harjunud mõtteuidu ketrama ning esitama küsimusi seni, kuni enda jaoks vastused leidnud olen.

Niisiis jõuti kommentaarides arutlemisega sinnamaale, et äkki on kommenteerijate ebasobiva käitumise põhjus selles, et noviitsid blogilugejad/-kirjutajad ei tea midagi noist saurusteaegsetest headest tavadest, mis olid nn ennem nende aega.

Kui ajaveebide tekkimise hämaratel aegadel seisnes hea tava postituse kirjutamisel igasugusel emotsionaalsel värvikal eneseväljendusel ja kommenteerida sama värvikalt oli lubamatu, st hea tooni juurde see ei kuulunud; siis nüüd näe, oleme jõudnud ajastusse, kus lugejad on osutunud häbematuteks ja võtavad esitatud postitusi meelelahutusena/teenuse osutamisena ning vai häbematust, võivad sama tonaalsusega ka kommentaare kirjutada.

Tundub, et üks ühisosa ikka endise ja praeguse hea tava suhtes ka on: nimelt oli juba kuldajastul lubamatu kellegi solvamine või alandamine.

Kuskilt mujalt blogist lugedes on meelde jäänud, et hea tava on emotsionaalse eneseväljendamise soovi korral siis hoopis oma ajaveebis sel teemal edasi kirjutada ning sellisel juhul võib vabalt ka verbaalse kõhulahtisusega hakkama saada, sest oma tuba, oma luba. Vat seda seal kirjas polnud, kas see oli saurusteaegne hea tava või siis mingi uuema aja leiutis. Ja siis läks täiesti käest ära...

Kaksikmoraal normiks – elementaarne, kulla Watson! Kui blogipidaja väljendab end parasjagu nii emotsionaalselt/reljeefselt või kontrollimatult, kui soovi on, siis kommentaarides sama emotsionaalselt/reljeefselt või kontrollimatult esineda ei või. Ehk siis, üks pool on võrdsem kui teine, hoolimata sellest, et esitamise reljeefsus-skaalad on võrdsed? Nt eetikakoodeks/hea tava näeks ette, et blogilugejana ongi Sinu kohustus tõdeda, et oledki by default vaimupuudega ja käitumisraskustega, kes ei tea elementaarsest viisakusest midagi ning kelle tegelik eesmärk on iga avaliku blogipidajat rünnata või alavääristada.

Järgmine haige uid, mis hargnema hakkas, oligi see, et kui need noviitsid nii saamatud ja puudega  vaikimisi on, et ei saagi kõrgema vaimsuse ja huvidega kirjutajaid mõista, ehk siis ongi aeg kui mitte eetikakoodeksi, siis algaja blogilugeja või blogipidaja hea tava kirja panna, kus ka need inimesed, kellel hoolimata oma võimetusest võib tekkida soov ja võimalus end väljendada, leiaksid nt 10 või 15 punkti, soovitavalt lihtlausetena, et nad tahtmatult väärikatele ja pikema kogemustega teadlikele liiga ei juhtuks tegema.

Ka võiks selles heas tavas olla vähemalt kolm osa: üks väärikatele blogilugejatele ja pidajatele, kellel on nt kuni 20-aastane kogemus ja noviitsidele, kelle kogemus jääb alla 5-aasta, sest neile lihtsalt kehtivad erinevad nõuded. Kolmas osa võiks olla neile blogijatele, kellele ajaveebi pidamine elatusallikas või leivakõrvas vms on. Selles osas võiks siis lihtlausetena kirjas olla, et nad ongi by default arvamusliidrid (nt kui lugejate arv ületab viite tuhandet klikki päevas, vms) ning neil ongi õigus igasugusele eneseväljendusvabadusele, sest nad lihtsalt vajavad eristaatust juba sellepärast, et klikke teatud arv ööpäevas on. Ja samas kehtib neile sama õigus, mis saurustest kirjutajatele, et nende suhtes tuleb olla alati ja igal juhul aupaklik ning muidu heade tavade järgi kombekas ning seda isegi siis, kui nende endi avaldatud tekst sellele ei vasta.

Lõpetada võiks lausega, et kes neid tavasid ei järgi, sellel keeratakse arvamusliidrite, staarblogijate või sauruste poolt nõude esitamisel igaveseks blogimaalima uks kinni või ekskommunikeeritakse ja võidakse esitada moraalse kahju nõue.


Elagu Omad Mullid ja mis sellest, et põrkumised Maailmaga võivad eluohtlikeks osutuda!

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...