pühapäev, 22. oktoober 2017

Lehed mõttepuult - moraal ja/või kakskimoraal ehk tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!

et siis kelle moraal?
Pühapäeva algus sedakorda teisesel moel ja harjumuspärasel olemisel on hoopis teine varjund. Peas vuravad jupp aega VNNi ja Ebapärlikarbi ajaveebides olevatest teemaarendustest tekkinud mõtterongid. Üldistades ja mõeldes neile postitustele ning kommentaarile kangastus sõna – kaksikmoraal. Milleks see hea on? Mida see näitab? Aitab end kindlamini või paremini tunda või hoopis vajadus endale oma valikuid õigustada/tõestada?

EKI mõistes tähendab moraal  väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteemi, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse ja kaksikmoraal erinevat käitumisviisi sõltuvalt sellest, kellele see käitumine suunatud on, silmakirjalikkus, kahesugune moraal.

Materiaalsus. Lapsed. Enesemääratlemisõigus. Kõlab nagu püha (seda siis puutumatuse mõistes) kolmainsus, mille sisu on iga inimese jaoks erinev, sest kriteeriumid baseeruvad subjektiivsel sisemisel äratundmisel. Mõtterongid ei asunud vurama mitte selle kolmainsuse erineval sisustamisel ja arusaamisel. See oli juba ära. Kuigi jah, need on need kolm teemat, mis ilmselt mitte kunagi ei ammenda ennast. Nii palju kui inimesi, nii palju ka arvamusi.

Peas olevad mõtterongid vurasid hoopis sellele rajale, kuidas arusaamine arvamuste avaldamisest ja eriarvamustel olemisest võib määratleda teise inimese sobivust või mittesobivust nn isiklikku mulli. Kui istuda nn oma tooli peal ja avaldada oma arvamust või olla millegi suhtes eriarvamusel (suhtes mina ja maailm), siis on kõik hästi, ehk siis normaalne ja täiesti ükskõik, mida maailm mõtleb/tunneb, sest nii ongi. Ja eks ta ka tõele vasta. Enesemääratlemisõigus ikkagi. Pealegi subjektiivne, ehk isiklik arvamus, ongi isiklik.

Võiks ju eeldada, et sama kehtib ka teiste inimeste kohta. Noh, et teistel inimestel on ka nende isiklik arvamus ja siis teadmine, et seda arvamust võib vabalt väljendada ilma, et mingeid silte külge kleepima hakatakse või ründeobjektiks muututakse. Tundub arusaadav, inimsõbralik ja toimiv......kuni teiste inimeste väljendatu (suhtes maailm ja mina) ei toeta/ei kinnita isiklikku arvamust või on hoopis teistsugune.

Kui keegi teine ei ole esitatud isikliku vaatega nõus ja/või avaldab sellest erinevat arvamust, siis toimub imeline muundumine, ehk see kellegi teise ütlemine, mis ei toeta või ei kattu väljapakutuga: tingib hinnangu, et eriarvamusel olev inimene on puuduliku mõtlemisvõimega või muidu hälvik.

Ehk siis minul on õigus oma arvamusele ja seda ka siis, kui see erineb teiste omast (mina ja maailm vaatest), aga kui keegi teine omab eriarvamust minu mõtteavalduse suhtes (maailm ja mina vaatest), siis on ta ebard. Maailmapilt – minu arvamus ja valearvamus. Milleks see hea on? Aitab end paremini tunda?

Negatiivne reaktsioon pidi olema agressiivsuse üks väljund. Agressiivsus tekib reeglina juhul, kui inimene millegi suhtes hirmu tunneb. Miks tekitab teisene arvamus inimeses hirmu? Miks ei võiks olla teistel inimestel erinev arvamus ja seda ise siis, kui see ei kattu või on totaalselt erinev või isegi vastupidine? See on nende oma ja ei mõjuta sisemist olemist (eeldusel, et väljendaja jaoks on see nn selge teadmine). So what, et see ei kattu isikliku nägemusega. Maailmas ongi erinevad inimesed, kuid see ei takista meid sootsiumis toimetulemast. Eeldusel, et see eriarvamus ei ole ründav või solvav ja ka siis pole mõtet vasturündamiseks. 

Konflikti tekitab muidugi alati olukord, kus inimene tunneb end rünnatuna, kuid alati pole ka selleks alust. Sisemine ebakindlus on see, mis pideva kaitseasendi välise suhtes tingib. Aga see on juba hoopis teine teema.


Mõnusat pühapäeva!

22 kommentaari:

  1. Kiikasin veidi sellesse "märulisse" kah, mis Sind ajendas kirjutama - eks vahest külastab meid ka mõni ühiskondlik vaimne "orkaan" :)
    Veidi edasi arendades või pigem siis visates enda kaks senti :)
    Ma ise taandaks selle kõik ütlusele, et meil kõigil on omad nö nõrgad kohad/valupunktid/nupud. Ja ka kõige paremale ja enesekindlamale inimesele on mõni "nupuke" kaasa pandud. Osadel lihtsalt ei vea ja need meie "nupukesed" on nö igapäevateemades pidevalt sees. Seega, pidevalt meid justkui torgitakse. Kui meid torkida, siis oleme me pahased ja tunneme end rünnatuna. See, et osadel on vedanud, ja nende salajased nõrkused on igapäeva eluolust väljas, või veel parem - asuvad ühiskondlikult kokkulepitud tabuteemade rajoonis, ei tee neid tegelikult kuidagi tugevamaks/paremaks. St, teeb küll, aga seda vaid väliselt. Kui sellisel inimesel on tsipa empaatiat, siis ta ei praali sellega, ega vibuta igale teisele näpuga - et ole rahulikum või loogilisem. Samas, nii nagu pole need "nupukesed" meie enda teha, nii pole ka meie arrogantsus wish-list'i täitumine. Pigem on see lihtsalt osa tervikust. Et muidugi on jube tüüne ja chill seletada teemadel, mis sind ei puuduta, luues selliselt kuvandi ühest jube tegijast ja asjalikust loogilisest inimesest. Üldse ilma kriitikata, on tore lugeda nii mõnegi tegija blogija arvamusi tuhat+1 teemal, millega ta loob sellise võitmatu optimisti kuvandi, samas, piisab teemast, mis puudutab kirjutajat isiklikult ja ta on põrandal laiali nagu... Samamoodi laskub sinna kaitsja positsiooni ning leiab, et kui keegi tema arvamust ei jaga - siis järelikult ründab. Enamasti muidugi on need blogijad eeskujud ning neile ei juleta eriti nö vastu öelda. Pigem kiidetakse/paitatakse kooris kaasa...
    Ehk siis buttons - nupukesed - on see teema minu silmis...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nn buttoni-teemaga laiemas plaanis täitesti nõus. on valusad kohad meil kõigil. piisab triggerist ning kogu nn sisemise ilu paiskub maaiilma. mulle tundub, et see annabki tunnistust sellest, et veakoht tuleb ära lappida (st button tuleb ära likvideerida).

      see, millest need nn nupukesed meis tekitavad sõltub elatust ja kogetust ning kuidas me neid käitlleme sõltub nii isiksuseomadustest kui ka enesedistsipliinist, väärtushinnangutest jms.

      mida ma olen kohanud selliste kakskimoraalide puhul, on see, et kui sellele tähelepanu juhtida, et tegele, see on veakoht ja eelkõige teeb see inimese enda elu keeruliseks, siis on pahandus majas. pea alati järgneb rünnak. aga eks see ole valikute küsimus. igale oma.

      Kustuta
    2. Issand kui ilusalt see kõlab - lapi oma elu ära ;)
      Krt :D me kollektiivselt ei ole 25+ aastaga Tallinna tänavaidki suutnud ära lappida. Ja siis teatab sulle keegi, et ole hea tegele oma x+ aastat vaimse ja füüsilise vägivalla tagajärgedega, ajal, mil rabad selle nimel, et lapsel oleks söök ja riie seljas...(liialdan siinkohal meelega:)
      Ilmselgelt lähenen emotsionaalselt, aga no eks see ole minu "nupuke" ja võin omalt poolt öelda - taoline - "lapi-ära" ei tööta mitte üks teps. Pigem suuremate asjadega(ja need on siiski peamiselt need "nupukesed") tuleb õppida elama. Loomulikult tuleb proovida neist ka nö üle saada - need "ära lappida". Aga jah, oleme inimestena nii väetikesed oma probleeme lahendama ja nii võimsad neid juurde looma, et "nupuvabu" inimesi ma julgeks pakkuda on kogu inimkonnast ehk sadakond. Ma ei räägi siinjuures kõikvõimalikest ühe sõltuvuse/nupukese teisega asendamistest(tort vs trenn stiilis). Augu lappimine juba iseeneses toob esile selle tegevuse suurima nõrkuse ;) Kas pole. See on ka ju üks peamisi põhjuseid, miks Tallinna teed on nii nagu nad on. Ja ka inimesed, kes neid auke kiruvad ei ole oluliselt "auguvabamad". Ja siinjuures ei aita pelgalt "augutäide", kui aitaks - ei oleks me inimkonnana täna siin kus oleme :)
      Ühiskonnana oleme lihtsalt õppinud asendama ühe "augu" teisega. Leppinud kambas kokku, et jah, see üks auk on paha ja teine on hea. Aga päeva lõpuks on auk ikkagi auk :)
      Miks osad oma probleemidest avalikult kirjutavad - endale nö auku kaevavad - aga see on minu arvataes lihtsalt nende viis asjaga tegeleda. Et jah, igale oma :) Kes peidab oma muresid vaiba alla, kes laotab turuplatsile - vahet ei ole, mõlemad püüavad oma eluga hakkama saada.

      PS! see, et osa lääne ühiskonnast on endale raha ja võimuga suutnud luua mulli, milles elada ja seda nautida, ei kajasta kahjuks inimkonna üldist seisundit. Sest kust tuleb see meie nn heaolu - ei tule see jumalast, see tuleb kõik kellegi arvelt.

      Kustuta
    3. Ja kuigi mu kommentaar on justkui rünnak, siis see lihtsalt osa minust. Panin oma mõtted kirja ilma pehmendusteta. Adun vägagi hästi, et see on vaid minu vaade antud teemale :) Ei leia, et kõik peaks nii, või kui keegi pole nõus on ta ilge tripp. Kindlasti mitte. Igale oma. Lihtsalt jäi veidi kripeldama, kui üle lugesin, et võib jääda mulje jõletust lõukoerast :D mida ma paraku pole...

      Kustuta
    4. ei tundnud rünnakuna ja ei jäänud ka jõuetu lõukoera muljet.

      aga eks nii olegi, et igale oma. see tasakaalu leidmine ja enda parandamine on loomulikult ressursimahukas tegevus.

      ma enda puhul olen täheldanud, et kui ei tegele, siis on peagi jama majas. mis muidugi ei takista järgmise buttoni otsa komistades emotsioneerimast. aga ajaga on neid buttoneid hulkades vähemaks jäänud ja olemine palju mõnusamaks saanud.

      nii, et eks igaüks omal moel ja viisil. oluline on, et endaga rahujalal olla.

      Kustuta
    5. "lihtsamalt" on mu lemmikkommentaator praegu. kui sa sarnast värki ka blogiks, hakkaks ma püsilugejaks (see ei ole kriitika, igaüks blogib, mida ise tahab, lihtsalt su enda jutt tundus nii hea, et ei tasuks vaka all hoida).

      Kustuta
    6. Tänud :)
      Kardan, et ma ei kanna püsikirjutajana välja...
      Aga samas, mine hullu tea :D




      Kustuta
  2. Hirmu tekitamise point on mõtlemapanev, tunnistan, et minus tekitab VVN tõesti hirmu, sest mu oma ema oli sarnane; ma siiamaani mäletan, kuidas ta ähvardas metsa joosta, kui ma hea laps ei ole. Ma olin tolajal 8 või 9 aastane vist? Aga see on ju sammu ähvardustest kaugemalegi astunud ja sealjuures kujutab endiselt ette, justkui ta oleks hea lapsevanem! Tunnen ta lastele südamest kaasa, et nad on pidanud oma vanema endale noorelt koormaks kaela saama ja nüüd ta tahab veel ühe õnnetu hinge oma neurootilist geeni edasi kandma! Ma pidin peaaegu öökima hakkama kui viimast postitust selle kohta lugesin, justkui ta oleks mingisugune eriti väärtuslik õilishing, kelletaolist oleks meile maailma rohkem vaja. Jah, sest ravimisõltlastest hüsteerikuid on tõesti liiga vähe. Võeh. Aga ma enam ei loe, ausalt, oma vaimse tervise huvides.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. las VNN nüüd olla. Tema elu, tema argipäev, tema valikud ja otsused. Kui head või õiged need, seda näitab elu ja see on laste endi hinnata. Ja kui kõrvaltvaadates tundub, et täielik jama majas, siis võib alati lastekaitseametniku või sotsiaaltöötaja poole pöörduda.

      pealegi mulle tundub, et VNN kohati ka provotseerib. Mis selle ajend või põhjus on...mis vahet seal on.

      Ma siiralt loodan, et ta ühel päeval oma sisemise tasakaalu üles leiab. Meile kõigile on seda väga vaja.

      Kustuta
  3. Kui ma kohtan kedagi, kes naeruvääristab ja alahindab teisi, siis ma eemaldun. Minu arvates need inimesed on endid seadnud kuhugi poodiumile ning on enda täiuslikkusest nii pimestatud, et nagunii ei märka midagi ega kedagi, sest kõik jäävad ju varju. Jumala sündroom. Alati ei pea kaklema.
    See õiguse teema. Emana ei keskendu ma nii pingeliselt laste õigustele (mitte et neid ei oleks), vaid ma keskendun enda kohustustele ja vastutusele. Minu kohustus on esiteks pakkuda neile igatepidi stabiilset lapsevanemat, et nemad saaksid vabalt võnkuda ja leida lõpuks enda õige sageduse. Minu otsus oli tuua nad siia maailma, siis pean mina seda ka kandma.
    Ja tõesti, meil kõigil on omad nupukesed, kuid see ei tähenda, et me peame laskma kõigil nendega mängida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. vot, mul enam-vähem sarnane teadmine vanemaks olemisest, ehk siis kui ma nad siia ilma olen otsustanud tuua, siis on minu osa neile turvalist kasvukeskkonda pakkuda, et nad kasvada ja areneda saaksid oma võimete kohaselt. ja lapsed ei ole minu omand.

      ka siin jagan Su arvamust, et hoolimata sellest, et nupukesed olemas on, ei pea laskma vabalt igal inimesel nendega mängida. ja kui ma olen otsustanud need nupukeste asukohad maailmale reeta, siis pean arvestama ka tagajärgedega.

      Kustuta
  4. Sinu tekste on väga hea lugeda.

    Ma tõstaks sellest välja ühe sõna - sootsium. Nimelt reaalne vs virtuaalne sootsium. Reaalis saavad eriarvamused tükk maad teisiti käsitletud kui virtuaalkeskkonna sotsiaalses koosluses.
    Blogi + kommentaarium à la VVN (toon selle vaid kui näite, kuna sinu postituses mainitud) toob esile mõlema poole halvemad küljed, mu meelest. Eriarvamust on ekraanil üksjagu riskantne väljendada, samuti raske vastu võtta, kuna päriselus saavad mõlemad pooled lisainfot anda ilmete, zhestide, hääletooniga. Postitustes-kommentaarides on aga ainult sõnad, mustvalgel. Kusjuures päriselu väitluste puhul unustame vaat et kohe vähemalt poole tekstist, ajapikku rohkemgi, aga kirjutatut annab jätkuvalt üle lugeda ja end üles kruvida (no, tagasi tõmbuda muidugi ka, aga seda kohtab harvemini =)

    Ma täitsa ausalt ei saa aru, miks blogijad, kes otsustavad sahtlisse kirjutamise asemel end kogu oma haavatavuses maailmale avada, kuid pole negatiivseks tagasisideks valmis, üleüldse kommentaariumi peavad. Või seda kuidagiviisi karmimalt ei modereeri, vms. Ma küll ei kujuta ette, et mul oleks tahtmist mu isiklikku elu puudutavates küsimustes võhivõõraste ja/või anonüümsete kommentaatoritega mudamaadlust pidada. Aga - jõudsimegi jälle sinna välja - inimesed on erinevad =)

    p.s. "lihtsamalt" poolt toodud button-teooriaga olen väga nõus. Just. Ainult haigel kohal on valus, kui sinna vajutada. Oled terve - ei tunnegi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Epuga nõus. Mõlemas punktis: et neti-suhtlus soodustab vigu ja on tundlike teemade jaoks keerulisem kui päris-suhtlus; ja et miks? Ma samuti ei kujuta ette, et ma enda isiklikest probleemidest nii lahtiselt ja provokatiivselt kirjutaks. See on mingit sorti masohhism. Väga tugevad inimesed saavad sellega hakkama (heaks näiteks on vist Jaanika V aka Printsess), aga enamik meist ei ole nii tugevad.

      Kustuta
    2. Epp, tänud! täiesti nõus mõtteavaldustega. nii erinevate keskkondade, sõnumite sisu, tõlgendamise kui ka reaktsioonide osas.

      ma taolisi tulemusi lugedes olen mõelnud, et kui keegi on otsustanud kontrollimatule hulgale inimestele midagi avaldada, siis peab ta olema valmis ka selleks, et sealt igasuguseid reaktsioone võib tulla. kas õigeid või valesid...vahet pole, kuid peab olema valmis negatiivseks tagasisideks. ja kui negatiivsuseks valmis polda, siis ei ole mõtet ju avaldada. kohati mulle tundubki, et eesmärgiks ei olnud sõnumi jagamine, vaid väljaelamise kindlustamine.

      ja nupukesed on hea nimetus neile nn konnasilmadele (ma olen seda vanarahva ütlemist kasutanud), millele astumine ootamatuid reaktsioone võib põhjustada). kui see nupukene eemalda, siis ongi chill olemine:).

      Kindlasti on sellised nn enesepaljastajad tugevad isiksused. ja kindlasti peavad nad olema sellise avalikustamise juures sisemiselt tasakaalus/enesekindlad, sest siis nupukesi ei ole ning tagaside ei provotseeri kontrollimatule eneseväljendamisele.

      ja vahel on tõesti tunne, et avaldatu on provokatsioon juba eos. st eesmärk ongi saada reaktsioone, mille najal end rõõmsalt välja elada.

      Kustuta
    3. Üks mitmest võimalikust vastusevariandist küsimusele "miks ei kirjutata sahtlisse, kui jagades on oht haiget saada" on nüüd olemas. Ma viidet ei pane, hoidmaks siinset arutlust isikukeskseks muutumast. Vastus kõlab (tsiteerin): "Ebameeldiva inimese halvakspanu on mulle suurem rõõm kui kompliment meeldivalt." Sellega on palju öeldud.

      Kustuta
    4. ainult et ebameeldiv tähendab kõiki neid, kellel tema arvamuse vastu midagi öelda on. kuidagi väga tautoloogiline.

      Kustuta
    5. Pidin 'tautoloogiat' sõnaraamatust järele vaatama, tundmatu mõiste oli mulle, kodukootud psühholoogile =)

      Aga ma hoiaks tasakaalukunstniku palvel (ja ka enda soovil) arutelu ikkkagi üldisena. Toodud näide (tsitaat) oli vaid üks võimalikest vastustest küsimusele "miks". Põhjuseid on küllap veel kümneid, kui mitte sadu. Erinevad inimesed, erinevad põhjused.

      Kustuta
    6. Tänan! arvan ka, et põhjuseid on mitmeid. las see praeguseks jääda. eks aeg näita. kuid teema kui selline ilmselt sõidab mu mõtterongides veel mitmeid kordi ja eks siis saab uues kuues ja värvides teemat edasi arendada:)

      Kustuta
  5. Supernaine lihtsalt naudib seda mängu, mille ta ise välja kutsub, talle meeldib inimestes vastikust välja kutsuda iseasi kas ta on selle endajaoks lahti mõtestanud. Agressivsus põjustab negatiivset reaksooni selles kelle vastu ta suunaud on agressori jaoks on see ikka õigustatud positiivne väljund. Kui inimesel pole midagi kaotada ei saa ta mitte millegi eest vastutada puudub ka hirm Supernaine lihtsalt naudib seda, nii et lugege Supernaise juttu teise mõttega saate teise tulemuse, tundke talle kaasa, mõelge kas kõik on üleni päris või natukene on ulmet ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kui päris aus olla, siis arutlesin mitte isiku, vaid laiema pildi üle. laseme nüüd Supernaisel olla. ei ole siin koht ja aeg konkreetse välise isiku kirjutatu või kirjutamatu kohta arutleda. võtame abstraktselt.

      märterlus ja ohvrimeelsus on paljude olemuse vundament. põhjused erinevad. kui arusaamine ja eneseteadvustamine käib läbi sellise mustri. minu üks nn button vajub põhja lugude juures, kus nt vanemad hakkavad loosungitega vehkima, mille peale on kirjutatud - millest kõik ma sinu pärast loobunud olen või mida kõike ma sinu nimel ohverdanud olen. isegi ei tea miks. pole sellelaadset kogemust olnud, kuid kuulma olen sattunud rohkem kui mitmel korral. aga see selleks.

      tõesti, vahel inimesed provotseerivad. tänases meedias on igasgune reaktsioon oluline. eesmärk on nn pildis olla. nende ajaveebide osas, mis müügiga ei tegele, ei teagi, mis see põhjus võiks olla. midagi seoses reflekteerimisega ilmselt.

      maailm on ikka tõeline teatrilava, stsenarist on samal ajal ka peaosaline:)

      Kustuta
    2. hea tõestus ütlusele. et piisab küsimuse fromuleerimisest (verbaalselt või siis kirjutades), kui vastused tulevad:) kas see ka kogu tõde on, pole ka oluline.

      endiselt, maailm on teatrilava:) aga see ei takista vaba eneseväljendamist. ja eks igal oma eesmärk.

      Head!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...