pühapäev, 31. juuli 2016

Varjudemaa toimetused - Õigus olla Inimene




See aasta on Varjudemaa aasta. Ma ei mäletagi oma elust nii toimetustevaeset aastat ja ometi on see pöördeline. Olen endast mitteolenevatel põhjustel sunnitud olema suhteliselt staatilises olemises - sisuliselt olen koduses vangistuses.

Peagi saab täis pool sajandit elamist ja algab järgmine. Kui ma 30 sain, siis mõtlesin, et veel 20 aastat tõhusat toimetamist ja 50ndaks elu-aastaks jõuan sinnani, et teen tööd vaid siis ja nii palju, kui tahtmist ja soovi on. Inimene mõtleb ja Emake Saatus teeb omad korrektiivid. 40selt olin sunnitud alustama 0st ja järgmine nullpunkt saabus 5 aastat hiljem ja nüüd on kolmas nullpunkt. Aga umbrohi ei hävine ja alati on olemas võimalused, mis avanevad, kui nägemiseks valmis ollakse. Ma olen ikkagi tasakaalukunstnik.

Kõige suurem shokk selles aastas oli teadasaamine, et ühe meediku kirjapandud valest lausest on terve mu elu juuksekarvaotsa rippuma sattunud. Selle teadmise enda jaoks arusaadavaks mõtlemisega on kulunud päris mitu kuud. Ega see mõtlemine tulemust olematuks ei muuda, kuid minu jaoks on oluline aru saada ja mõista.

Olen elanud teadmises, et tehtud tegude eest tuleb vastutada ja kui vastutada ei taha, siis tuleb teod tegemata jätta. Lisaks sellele on kõik mu tulevikuplaanid pöördunud peapeale. Seega pöördusin advokaadibüroo poole ja volitasin oma esindajat teema lõpuni vedama,  st tunnistama raviasutust oma tehtud viga; kontrollima raviasutust, kas selle meediku poolt on veel selliseid vigu tehtud ja raviasutust hüvitama kõik varalised ja mittevaralised kahjud.

Kuna need protsessid on pikad, siis aprillis alustatud tegevused on jõudnud nii kaugele, et avaldused on esitatud nii Sotsiaalministeeriumi komisjonile ja raviasutusele. Kindlasti kirjutan, millised on edasised arengud.

Olen läbirääkimiste või vaidlustega tegelenud poole oma elust ja juba praegu võin prognoosida, et esimesed läbirääkimistetulemused raviasutusega saame septembrikuus. Kui allkirjaõiguslikud inimesed on ratsionaalse mõtlemisega, siis saavutame kohtuvälise kokkuleppele. Kui mitte, siis lubasin, et kaasan meedia ja üldsuse kogu kohtupidamise kajastamisse.

Isiklikust vaatest eelistan loomulikult kohtuvälist kokkulepet, kuid laiemas plaanis oleks lausa hädavajalik üks selline avalik protsess, mis ajendaks inimesi oma õiguste eest seisma. Eesti inimeste teadlikkus oma õigustest on vähene ja veel vähem tegeletakse oma õiguste kaitsega. Mis on väga kurb. Kui inimesed oma õigusi ei kaitse, siis on see ka üheks põhjuseks, miks teenuse osutajate karistamatuse tunne süveneb.


Aga ma olen järjekindel. Kui ma olen eesmärgi seadnud, siis ma ennem ei lõpeta, kui tulemus on käes.
GJAEQMRI

Evolutsiooni errorid mõtlemises

Vaatasin eile saadet, milles näidati, kuidas inimese aju strateegiliselt valesid otsuseid teeb. Ikka saab alguse kõik sellest, et inimene on harjumuse ori ning kui ei teadvusta oma toimetamisi, siis on vead juba ennem alustamist sisse programmeeritud.

Saates näidati läbi katsete, et inimese mõtlemine ei ole ratsionaalne, vaid emotsionaalne, kusjuures tulemus, mida läbi kahe erineva katse testiti, on samane.

Me ei sünni siia ilma tabula rasa’na. Meil on kaasas see kümnete tuhandete aastate kollektiivne mälu. Samas on ju nii, et ühel hetkel kasvades me saame endast teadlikuks. Sealt edasi on see kriitiline punkt, mida me selle teadmisega peale hakkame: kas elame ülejäänud elu argumentidega, et midagi muuta ei saa ja elu lihtsalt ongi ebaõiglane või siis tegeleme enesearenguga.

Kui elada muutusi välistades, siis on terve maailm meie vastu ja elu on mõttetu, kuid mugav ja oluliselt väiksema energiakuluga. Kui tegeleda arenguga, siis on tee täis pidevaid kukkumisi ning ronimisi, kuid selle eest avardav.

Inimese valmidus tegutsema asuda on suurem, kui reaalseks hakkab muutuma kaotuse võimalus (ükskõik siis mille – kaaslase, raha, kodu, vms). Kui tuleb valikuvõimalus, kas võita või säilitada status quo, eelistab inimene pigem varblast peos ja laseb sellel tuvil seal katusel rahulikult edasi olla.

Ehk siis, kui on tõenäosus midagi kaotada, siis tuleb tegudele asuda ja kui võitmisevõimalus, siis igaks juhuks mugavustsoonist ei väljuta. Isegi siis, kui see võidu mittesaamine ei halvenda olemasolevat olemist.  Sellele lihtsale tõele on ülesehitatud terve tänapäevane tarbimisühiskond - osta kaks (või mingi muu number) ja maksa ühe eest.

Saate lõpetuseks arvasid teadlased, et inimese mõtlemist kiiresti muuta pole võimalik, küll aga on võimalik muuta keskkonda. See kõlaks üsna asjalikult, kui me ei elaks kõikehõlmavas osta-müü-vaheta keskkonnas.

Müüjal on soov müüja ja seda võimalikult madala omakulu ning võimalikult suurema kasumiga. Selle nimel on kontsernid loonud uurimiskeskusi ja palganud autoriteetseid teadlasi, kelle ülesanne on uurida tarbijat ning panna ta võimalikult palju ja sageli ostma. Kui ühel pool on teadlased ja teisel pool on aina suuremas mugavustsoonis elav inimene, siis ei ole vaja tulemust pikalt ennustada.


Me elame maailmas, kus muutused toimuvad aina kiiremini ja neid on rohkem. Ühel hetkel tekib kriitiline ajalõhe muutunud keskkonna ja selles elavate inimeste teadmiste/oskuste vahel. Ehk siis võimaluse hulk aina suureneb ja oskus neid kasutada ei jõua järele. Kui keskkonna areng on kiirem, kui keskkonnas olijate areng, siis tekib murdepunkt, mille tulemust täna on raske prognoosida. Aeg näitab.

reede, 29. juuli 2016

Juhtimisest - jälle

Kui Indigolane kirjutas esindusfiguuridest, siis mul tekkis tahtmine arutleda tiba täitevvõimu kapsaaia üle.

Mööda uudiste pealkirju surfates jõudsin artiklini, milles Rahandusministeerium seab kahtluse alla Statistikaameti töötamise efektiivsuse. Artiklit lugedes tõusid mõlemad kulmud kõrgele ja küsimärke tekkis rohkem, kui vastuseid pakkuda oli. 

Avaliku halduse kohta kehtib reegel – kõik mis on lubatud, on seadusega sätestatud ja ülejäänud on keelatud. Seega ei ole võimalik avalikus sektoris omal paremal äranägemisel tegeleda mitte millegiga, ükskõik kui efektiivne või kasumlik see ka oleks. Selles valguses on selline väljaütlemised ühe vastutava ametniku suust kohe eriti vastukäivad.

Statistika tootmiseks on terve seadus, mis paneb  paika reeglid. Riiklikku statistikat toodetakse riikliku statistika programmi alusel, mis kinnitatakse viieks aastaks ning vaadatakse üle igal aastal.  Selle üks osa on  Vabariigi Valitsuse kinnitatud statistikatööde loetelu. Eesti on kaks valitsusasutust, mis toodavad riikliku statistikat – Statistikaamet ja Eesti Pank.  Need on suured raamid, kuidas  Statistikaamet riiklikku tellimust täitma peab.

Statistikaamet on Rahandusministeeriumi valitsemisalas. Igal aastal läbib see loetelu ahela: Statistikaamet->Statistikanõukogu (konsulteeriva iseloomuga)->Rahandusministeerium->Vabariigi Valitsus.

Statistikaamet koostab ja esitab Rahandusministeeriumile statistikatööde loetelu igal aastal. Statistikaameti poolt tehtavate statistikatööde loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega.

Ja nüüd ma loen, kuidas on vaja riigil tellida järjekornde analüüs, millega selgitada välja ameti statistikatööde näitajate kasutatavust ja asjakohasust. Ehk siis asekantlser ise tunnistab Rahandusministeeriumi ja terve täitevvõimu aparaadi haldussuutmatust tegeleda sellega, mille eest terve hulk ametnikke palka saab?

Kui täitevvõim tellib ja ei tea, mida ta tellib ja mille jaoks seda tellimust kasutatakse ja seda hoolimata sellest, et efektiivseks toimimiseks on kõik võimalused olemas, siis erasektoris tähendaks see seda, et on aeg tegevus lõpetada, kui juhtida ei suudeta.

Kui täitevvõimu allkirjaõiguslikud ametikohad täidetakse poliitiliste figuuridega, kellel ei ole professionaalset ega akadeemilist tausta, siis ei saagi olla teist tulemust. Teisalt, kas meie inimesed peavad kinni maksma kellegi soove juhtida riiki, sest ta on nn õiges parteis või muidu tore inimene?

Riiklik statistika annab need algandmed, mille alusel planeeritakse tegevusi ning mis on lähtepunktiks riigi tasandil otsuste tegemisel. Kui Rahandusministeeriumi valdkonna vastutav ametnik institutsiooni esindajana tõdeb, et ta pole kindel, kas need andmed on õiged ja vajalikud, siis tekib palju laiem küsimus, et kas täitevvõim üldse tervikuna teab, mis suunas me riigina liigume ja mis rohujuuretasandil toimub?



Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...