reede, 8. juuli 2016

Kuidas Inimene end ise ahistab

Jätkuvalt taban end esitamast küsimust – miks Inimene endalt ise võimalused ära võtab? Kui see teadlikult toimub, siis on kõik hästi. Suurem osa silmaklappe paneb Inimene endale ise pähe alateadlikult, ehk siis lähtudes neist mõttemustritest, mida ta kasvades on kujundanud ja suur osa klappidest tuleneb stereotüüpidest, mida sootsium meisse istutanud on ilma, et me seda aduksime.

Kui lapsepõlves oleme absorbeeriva mäluga, mis ahmib endasse kõik, mida näeme ja kogeme, siis kasvades hakkame valikuid tegema. Ehk siis hakkame meid ümbritsevale infole filtreid looma ja vastu  võtma seda infot, mis meile tundub vajalik/kasulik või hea olema. Sellest saab alguses nn selektiivne tajumine – kuuleme ja näeme ning reageerimine vaid sellele, mis tundub meie jaoks sobiv olema. Ülejäänu osas kasutame kahe kõrva meetodit – ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Näitena võib tuua osalemist ühel ja samal üritusel. Vahet pole, mis selle kogunemise ühine nimetaja on – sõpruskonna kogunemine, koolitus, nõupidamine vms. Telefoniefekti ulatuse määrab vaid grupi suurus, st mida rohkem Inimesi osaleb, seda erinevam on algse info hilisem taasesitamine. Kuni selleni välja, et Osaleja võib leida end esitamast küsimust – kus ma siis olin, kui seda osa räägiti? 

Algselt aitavad neid filtreid kujundada vanemad – ära tee, ära mine, ära roni või nii ei tehta jms. Kasvades hakkame neid filtreid ise looma, vahel teadlikumalt, vahel vähemteadlikumalt. Aina rohkem kasvab meedia (eriti sotsiaalmeedia) osa nende filtrite kujunemisel ja aina nooremaks muutub mõjutatavate sihtgrupi vanus.

Eitavas sõnastuses mõtete edastamine või saamine lõppeb sellega, et info Vastuvõtja aju blokeerib ka vajaliku tuleva info kuni selleni, et vahetab kanalit. Kui negatiivne infovoog ületab taluvuse piiri või kui sellises infovoos elada pikema perioodi kestel, siis Vastuvõtja hakkab ise infot samas võtmes edastama. Kui sellise mõttemustriga Inimesele esitada positiivse sisuga küsimus, siis tuleb vastus automaatselt eitav. Näiteks, kui esitada küsimus – millal kohtume? Negatiivses mõttemustris Kuulaja vastab – mulle ei sobi see või teine aeg ja seda mõtlemata. Vastaja ei teadvusta, et temalt küsiti, millal on võimalik; mitte seda, millal ei sobi.

Teadlased on virnade viisi teinud sellekohaseid uuringuid, kuid need on pikad ja keeruliste tekstidega ning polegi aega ja vajadust detaile teada. Kindel on see, et tulevik on infosõdade päralt ja käib võidujooks, kes esimesena midagi inimesteni toob. Info hakkab oma edasist elu iseseisvalt elama sellest avaldamisehetkest. See on ankur või stardipunkt, mille ümber edasine tants käima hakkab. See on mõne teise heietuse teema.

Infokülluses elamine nõuabki filtrite seadmist, kuid seda tuleb teha teadlikult ja ilma eitava sõnastuseta. Vastasel juhul võib nägemata/kuulmata jääda oluline ja kasulik info, mis aitab  mõnusamalt, kergemalt ja vähema ressursiga endale seatud eesmärkideni jõuda. Selleks aga on vaja Aega.

Ütlusest – mu ei ole Aega - on saanud kultus.  Ja kultusega mitteühinenuid vaatab sootsium kriitilise pilguga. Palju räägitakse innovatsioonist, loovast lähenemisest ja mõtlemisest (thinking outside of the box) ning kinnitatakse, et ilma selleta pole inimkonnal tulevikku. Vähem räägitakse sellest, et eitava mõtlemise ja rääkimisega ei saagi olla mingit loovust. Kui Inimene ütleb EI, siis ta ei keskendu mitte lahenduse leidmisele vaid neile põhjuste sõnastamisele, miks midagi teha ei saa. Järjekordne inimkonna paradigma.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et kui aeg-ajalt vaadata üle need filtrid, mida oma peas ise loonud oleme ning neid nn ümber seadistada, siis tulemuseks jõuab meieni info kujul, mis aitab meil järjekordse eesmärgini vähima vaevaga jõuda.  

Laiskus on edasiviiv jõud. Muidu poleks see Nimetu Keegi iial ratast leiutanud ja me liduksime siiani huilates mammutite sabas!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Pühin ajaveebiukselt tolmu ära...

tõbiste pataljoni tervitused netiavarustest Tere minu unarusse jäänud ajaveeb. Pool jaanuarist on ajalooks saanud. Jõulude ajal mind ma...