esmaspäev, 12. veebruar 2018

Teen aega parajaks, ehk uidumõtteid...

Mul on tiba aega ennem, kui kodust välja pean minema ja miskit mõistlikku ei taha teha. Tuleb niikuinii piisavalt asine olemine. Lugesin oma kannapöördepostitusi ja kommentaare ning tõesti, võiks ju arutleda veel nn pimesi (ehk hetkeajel) ja elatud aastate arvu lõikes  muudatuste tegemise võtmes.

Kindlasti on igal inimesel oma lugu taoliste muutuste läbielamisel. Mõnel edukamad ja valutumad kui teistel, kuid kannapöördeid oleme kõik teinud. Nooremas eas on kannapöördeid lihtsam teha nagu juhtis üks lugeja tähelepanu. Siis on veel “maailmavallutuslikumad” meeleolud, “kõik on võimalik” sisetunne, tugevam enesekindlus ja vähemate riskide nägemine jms. Teisalt, eks ka noorena ole inimesed erinevad, kuid suures plaanis nii on.

Nn pimesi või hetkeimpulsiajel tehakse kannapöördeid ilmselt ikka nooremas eas või siis, kui tuntakse end nurkasurutuna. Kindlasti on oma osa ka minevikupagasil, ehk kohustustelaeka suurusel, millega ollakse: ülalpeetavad, kaaslased, kohustused jne. Ei mingeid impulsse, kui on kodulaen, väiksed lapsed ja toetamist vajavad vanemad.

Siit siis ka vabaduse mõiste sisustamine: vabadus on tunnetatud paratamatus. Teed jah, mida tahad, millal tahad ja kuidas tahad, kuid seda oludest lähtuvalt. Seega juba stardipunkt kannapöörde tegemisel on ebavõrdne.  Aga illusoorse vabaduse tunnetus on ka oluline.

Mida vanemaks saame, seda ahtamaks tolerantsuse piirid muutuvad, sest inimesed teavad paremini, mida nad tahavad/vajavad ja millega nad mingil juhul ei lepi. See jällegi eraldi teema, mille üle pikalt endamisi ja tuttavatega arutlenud oleme. Eks kindlasti ole ka neid, kelle tolerantsuse piirid elades laienevad.

Ah jaa... kui kasvades ei ole võimalust ealisi olemisi realiseerida, siis ega need tegemata ei jää. Kõik need impulsstoimetamised... sinna või tänna ja seda või teist või need lõpmatud eneseteostamise ja -otsinguvalud: mis siis ikkagi on See Õige Tee jms.

Olen aegade jooksul veel ühele järeldusele jõudnud: riskialtimad on enesekindlamad inimesed. Enesekindlus on muidugi oluline igast aspektist vaadatuna. Mitte see ülevõlli nn loll enesekindlus, vaid tasakaalukas teadmine oma võimetest ja selle realiseerimise oskus. Enesekindlus pole alati see, et ma suudan. Vahel võib-olla täiesti vastupidi, et ma ei tee, sest ma ei suuda tagada kvaliteetsest lõpp-tulemust.

Ja veel: mugavustsoonis ulpides tekib vajadus adrenaliinilaksu järele. Vaikelu ei ole kõigi jaoks. Suures plaanis tegelikult mitte kellegi jaoks positiivsete tagajärgedega. Puhkama peab, hetke nautima peab ka, kuid lõpmatu arv aega ühe koha peal selitamine/külitamine viib lõpuks taandarenguni. Ükskõik kui positiivne see olukord ka pole. Nii et tegelikult on väiksemad ja suuremad kannapöörded me eludes vajalikud, et säiliks hea enesetunne positiivses võtmes.

Head arginädalat!




3 kommentaari:

  1. Elu kulgeb tsüklitena. Igas tsüklis on oma õppimise periood, olgu selleks siis kas maailma tunnetamine/kompamine, armastuse/truuduse alustalad, pere/vastutustunde õppimine, teiste teenimine/oma ego lihvimine, julguse kasvatamine/hirmude kaotamine jne. jne. Midagi ei lähe kaotsi, vaid kõik talletub. Kui mingit eluperioodi võetakse lõdvalt, siis selline tsükkel tuleb ikka ja jälle uuesti ette, et tajuda selle sisu ja ära teha vastav "eksam". Tagalat ei saa panna teiste õlgadele, et need kättpidi toetaks, see oleks nagu eksamil spikerdamine, et hõlpsamini läbi saada. Tagal on igas inimeses endas.

    VastaKustuta
  2. Mina jällegi loodan, et "jõuan" just sinna vaikellu. Areneda võib lõputult. Jäädagi tegema neid kannakaid. Samas leian, et oleks tore lõpuks jõuda staadiumisse, kus pole vajadust kannakateks ega tegevuseks üldisemas mõttes.
    See, et tegevusi ette tuleb, on igati normaalne, aga just selliste sihipäraste "asjade" lõputu "tegemiste" vajaduste jada...loodan lõppeb ühel heal päeval ;)

    VastaKustuta
  3. Elame jah tsüklite või nn peatükkide kaupa. igal neist oma eesmärk ja sisu. Aga tagala ei ole vaid endas. siin pole mingit pistmist spikerdamisega. ma ei mõelnud, et keegi nn asjad ära teeb, st sul kas on koht, kuhu taastuma minna või pole. ei jaksa inimene pidevalt eesrindel olla.

    eks vaikelu ole ka elu osa. selline vahepealne saavutuste nautimise osa. ma aga ei usu, et vaikelu etapp lõputu saaks olla. mingil hetkel tekib vajadus uute teadmiste või eesmärkide järele. pikem paigalseis on nagu konnatiigis roiskunud vesi. kuigi pole võimatu, et sellne vaikelu ongi eesmärk omaette.

    Head!

    VastaKustuta

Teen aega parajaks, ehk uidumõtteid...

Mul on tiba aega ennem, kui kodust välja pean minema ja miskit mõistlikku ei taha teha. Tuleb niikuinii piisavalt asine olemine. Lugesin ...