laupäev, 10. veebruar 2018

Kannapööretest ja tagala kindlustatusest vol 2

Eelmises postituses kirjutasin ühest oma elu kannapöördest, mis oli äkiline ja ei olnud teadlik valik. Õhtupoole jäin mõtlema, et tegelikult on ju kannapöördeid kahte liiki ja ka Rents lisas sellekohase kommi. Ühed need, millest kirjutasin, ehk et väliste olude survel toimuvad suured muutused ja teised need, mida inimesed teadlikult ette võtavad, sest mingil põhjusel senine olukord pole sobiv.

Mõlema puhul on ühisnimetajaks see, et suur osa senine elukorraldus ja/või eneseteostus muutub drastiliselt. Kannapööre ju seda tähendabki, et muutus on ulatuslik ja pöördeline. Kui need suured muutused on teadlikult kavandatud, siis läbiviimise aeg või siis eesmärgi saavutamine ei ole nii valulik. Töömahukas – jah; ressursimahukas – ikka jah; võib osutuda vaevaliseks – jah; hirmutav – ikka jah. 

Iga muutus või mugavustsoonist väljaastumine argirutiinist on ebameeldiv, vaevaline ja pikka aega nõudev. Mõnel juhul aastaid nõudev. Ega asjata Hiina needus kõla – elage muutuste ajal. Kuid vahe on selles, kas see on teadlik ja ettevalmistatud või ootamatu ja välistest oludest tingitud. Ideaalne on, kui sellistel aegadel on toeks ja julgustamiseks lähedased.

Tänases elukorralduses tuleb varem või hiljem mingeid muutusi läbida. Mõtlen siinkohal just eneseteostuse plaanis, st kas uusi ja senisest erinevaid teadmisi või kogemusi omandada. Mitmekesistada ja laiendada olemasolevat või rajada täiesti uus tee. Mingil ajal öeldi, et 40-ndates on võimalik veelkord nn otsast alustada, et siis jõuab ka viljadeni,  mitte ei näe ainult õisi.

Minu puhul ei olnud tol korral teadlikust valikust halli haisugi. Ühe korra olen elus teinud teadliku kannapöörde: see oli siis, kui Vanim Laps sündis ja me kuuajase imikuga metsa elama läksime. Ikka kohe päris metsa, st üks naaber oli 2,5 km ja teine ca 4 km eemal. Oli 80ndate lõpu segased ajad, renoveerimist vajav maja  (ilma igasuguste mugavusteta), hingemattev loodus ja soov oma kodu rajada.

Kui ma võrdlen neid kahte kannapööret, siis on erisusi ja peamine neist on minu jaoks tahte küsimus. Maale kolimine oli teadlik valik ja elukorralduse muutus ei olnud. Kusjuures mõlemal korral muutus ka eneseteostus. Maal elades, kui laps kasvas ja mul tekkis vaba aega, leidsin kodustöötamise võimaluse ühele äriühingule ekspordi tarbeks näidistöid tikkides. Peale abikaasa surma uuesti end püsti ajades lõin  äriühingu ja hakkasin teenusena pakkuma seda, mida eelnevate aastakümnete puhul omandanud olin.

Mida ma öelda tahan, on see, et muutusi teadlikult oma elus tehes, on positiivsem ja vähem ressursimahukam, kui väliste olude sunnil kannapöördeid tehes. Jah, mõlemal korral on muutuste aeg kirju, täis ootamatusi vms, kuid teadliku valiku korral on valutum. Ja kui lisandub veel lähedaste tugi, siis on muutuste aeg pea nagu põnev seiklus.


Head!

10 kommentaari:

  1. Väga huvitavad kaemused.
    Üldsegi mitte vaidlemise pärast, pigemini endast lähtuvalt, tahaks öelda, et need nö planeeritud kannakad võivad kujuneda paljugi keerukamateks.
    Miks? Sest kui elu viskab kaika, siis on nö elu paha. Kaasa tundmine on kuidagi loomulikum ja kergem tulema teiste poolt. Et no küll tal ikka ei vea.
    Kui aga ise oled sihilikult endale kaika kodarasse asetanud, (lootuses sellest erilist lendu) siis tekib vähemalt kaks keerukat vinti. 1) iseendaga hakkama saamine - enesesüüdistused, haletsused, kahetsused - minu jaoks on taoline asi keerukam, kui nö lihtsalt - elu juhtus. Ja 2) just see tugi teistelt... Meile meeldib tunda inimesi, kel läheb hästi ja tunda omamoodi osa nende edust. Vähesed aga on nõus osa saama ka ebaedust, toetama jne.
    Ega ma muidu seletaks, aga teen just läbi ühte säärast nö kannakat ja oi kui keeruline see on. Ja kirsiks tordil on teadmine, et ise sinna ämbrisse sai astutud. Võimalik, et see on veidi pessimistlik maailmavaade, aga selline ma olen ja paremat pole hetkel varnast võtta. Mitte, et ma igatseks elu-kaikaid, neidki on olnud ja tuleb kindlasti veel ja veel. Aga üks keerukamaid osi täiskasvanuks olemise juures ongi mu meelest elamine neda otsuste ja teevalikutega. Ja neetud kui komplekseks on võimalik oma elu eldada. Et kuigi tunneli lõpus särab päike, on nii mõnigi toru üsna jälk, mis selle päikseni viib. Ja kui oled veel ise selle valinud, siis...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. seatud eesmärkide mittesaavutamine on eraldi teema. muidugi võivad planeeritud muutused kujuneda keerukateks ja ka nn ebaõnnestunuteks. nagu ise kirjutad, et kõige raskem on leppida enda tehtud valikute ja otsuste tagajärgedega. kuid vahel on halb otsus parem, kui üldse mittemingisugune otsus.

      inimesel on omadus oma elu keeruliseks elada. egas eestlaste lemmikspordiala muidu meele hetimine pole.

      samas, kui poole tee peal selgub, et tulemus ei osutu selliseks kui soovitud, siis tuleb kas plaanides muudatusiteha või protsess lõpetada. muidugi on paha ja valus ning tõdeda, et ise tegid, neist ehk kõikse valusam, kuid see seisund ei ole lõpatu. ahastuse ära ahastatud, siis tuleb mõtlema hakata, et mida ja kuidas edasi...

      Kustuta
  2. ja tegelikult üks jupike veel...
    ja mis saab siis kui see kannapööre ei lõppe näoga päikesesse, vaid porri?
    Ehk jõuad peale tohutuid pingutusi arusaamale, et mõistlikum oleks olnud mitte seda esimest sammu astuda...Ja ma ei räägi siin sellest, et inimene vahetab iga 5 aasta tagant elukutset ja on igal alal edukas, lihtsalt keerab pidevalt kannalt jälle ringi. Vaid, et pingutab ihust ja hingest millegi nimel ja ei jõua kuhugi - peale selle, et on surmale jälle sammukese lähemal?
    Ma ei oska seda siia nii hästi kirja panna - ma ei pea nimelt silmas nüüd nii haledat ja diivalikku "oi elu on paha"...Pigem sellist, olukorda, kus inimene siiralt panustab ja kurnab end ning peale näiteks 5 aastat on päris sohu jõudnud. Ehk siis see nö vana on veelgi kasutum ja ebameeldivam kui varem ja see nö "viis aastat" on maha visatud aeg, mis on viinud inimese nii kaugele, et ta mõistab, et tema nö unistus-soov ei ole see, mille nimel sai alustatud ja midagi uut ei ole ka teekonnal koorunud...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui inimene on lihtsalt lihtsameelne ahne ja rumal, siis lihtsalt juhtub nii ja see on paratamatus lihtsalt. :)

      Kustuta
    2. vahel on vaja ka ninapidi porri kukkumine. vastik, valus ja vaevaline sealt see väljatulemine, kuid mingi põhjus sellel alati on. vahel on eesmärk algusest saati realiseerimatu, kuid soov on suurem, kui faktide adumine. vahel ei näe kõiki muutujaid ja ei saagi nendega arvestada jne. ja see nn "5 aastat" ei ole kindlasti mahavisatud aeg, vaid tuleb leida nn asja iva. see on alati olemas, ainult üles tuleb leida.

      Kustuta
  3. Mida sa tagala all mõistad?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tagala on minu jaoks perekond laiemas ja kitsamas mõistes ning sõbrad-tuttavad. perekond laiemas mõistes siis vanemad, õed-vennad, tädid-onud jne ja kitsamas siis lapsed ja/või abikaasa/elukaaslane.

      Kustuta
  4. Olen ühe korra teinud sihukese silmad kinni pea ees vette hüppamise tüüpi kannapöörde, mille puhul kõik sillad põlesid, läks õnneks. Aeg-ajalt kummitab, et kuidas oleks elu kulgenud kui poleks seda teinud, aga suure tõenäosusega elan praegu minu jaoks ühes paremas võimalikus paralleeluniversumis just tänu tollasele otsusele. Lõpetuseks vaid lisaks, et noorena on oluliselt lihtsam kannapööret teha, sest lihtsalt ei oska kõigele mõelda, mis võiks valesti minna :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mhmh. nooremana on lihtsam igasuguste muutustega, täiesti nõus. ja siis Sul vedas, kui nn pimesi tehtud otsus siiamaani pädeb:) Edu!

      Kustuta

Teen aega parajaks, ehk uidumõtteid...

Mul on tiba aega ennem, kui kodust välja pean minema ja miskit mõistlikku ei taha teha. Tuleb niikuinii piisavalt asine olemine. Lugesin ...