Laisk laupäev üle
pika aja ja olemise kulgemine nurrumise saatel. Aeg voogleb, värskelt jahvatatud
kohviaroomid hõljumas ja palju muusikat, päikest, selget taevast... aah, elu on
ilus. Olen paar viimast nädalat endasse hoolimatult suhtunud ja see kajastub ka
mu tervisenäitajates.
Mõtlesin, et miks
ma end väsinuna tunnen, kuigi magan piisavalt. Selgus, et hemoglobiini tase on
alla igasuguse arvestuse. Samas kõik teised näitajad on igati head, sh
enesetunne (va see väsimuse osa). Olen terve nädala nüüd eeskujulikku elu
elanud, st teinud kõike nii nagu vaja. Nädalast ilmselt suurt kasu pole, peab
ontlik olema hea mitu nädalat ennem, kui parem saab. Eks ma siis omandan uue rütmi.
Vahepeal on olnud
palju toredaid sündmusi ja uudiseid. Mu noorimad lapsed said 22-aastaseks. Mõelda
vaid, kui kiirelt see aeg on läinud. Eks tagasivaadates olegi ruttu ajalooks
saanud. Ja kui palju on nad mind õpetanud ja kui palju olen koos nendega
kasvanud. Kaks korda aastas (laste sünnipäevadel) tunnen, kui olulised on olnud
lapsed mu arenemisel. Ma olen neile endast palju andnud, kuid olen veel rohkem
tagasi saanud.
Minu kolm
elutööd, millesse olen vanemana viimased 11 aastat ainult üksi panustanud. Ei ole
see kaks ühes tegutsemine normaalne ega õige. Võin täies kindlameelsuses
tõdeda, et lastele on mõlemat vanemat vaja rääkige, mida tahate. Mitte, et üksi
hakkama ei saaks, kuid see on laste suhtes ebaaus. Eriti tajud seda siis, kui
võrdlus “ennem ja pärast” on olemas. Seda muidugi juhul, kui on toiminud terve
perekonna kontseptsioon.
Tagasi laisa
laupäeva juurde. Nüüd aeg sealmaal, kus võib rahuliku meelega raamatut lugema hakata.
Kannutäis lõhnavat teed tuleb ennem valmis keeta, siis saab olemine eriti hea.
Pea see päev nii õhtusse ei saa. Kirsiks
tordil on teadmine, et homme on ka veel vaba päev.
Head kodumaa
sünnipäeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar