kolmapäev, 31. august 2016

Lähenevast Teadmistepäevast

Kohe-kohe on Esimene september. Kuna olen endiselt vahetult ja lähedalt seotud hariduseteemaga, siis ei jäta mind homne päev kuidagi emotsioonituks. Kunagi naerdes küsisin, et kas ma tõesti olen nii kehv õpilane olnud, et pean põhiharidust neli korda omandama?

Aga kes siis veel lapsi toetab, kui mitte lapsevanem? Ma ei ole oma laste eest asju ära teinud (va erandkordadel), vaid pigem aidanud neil aru saada, miks ühte või test asja vaja on ja just NII vaja ära teha on. Ja seda kuni ülikooli lõpetamiseni välja. Olen olnud oma laste koolides sage külaline, kes esitas küsimusi   õpetamismeetodite ja vajaduste kohta. Arvan, et laste koolitöös osalemise tulemusel ei ole nad õppimiselusti ära kaotanud hoolimata mõne pedagoogi panusest.

Loov õpetamine on omaette teema. Tänases IKT kiiresti muutuvas maailmas on võimalus igat ainet ultima mõnusalt ja põnevalt edasi anda ning tundides olemine ei peaks olema täna enam vaev ja faktide pähetuupimine. Ja pole vahet, kas tegemist on algkoolilapse või tudengiga.  

Väljakutse on siin pigem õpetajatel, sest õpilased pole valmis autoritaarselt läbiviidavas tunnis osalema. Tänapäeva laste/noorte mõttemustrid ja loogika on hoopis teine kui paari varasema põlvkonna omad. Olen korduvalt kuulnud õpetajaid väljendamas pahameelt, et nad on pandud näitlejatega ühte paati ja nende tööd hinnatakse nagu etendusi. Aga kantslijutlustajatest õpetajate aeg on möödas. Tänapäeval on Õpetaja samasugune protsessiosaline nagu Õppija, ehk siis pole õige neid osapooli vastandada.

Kunagi, kui lapsed alles õppisid tähti tundma, hiljem lugemist ning kirjutamist, siis ühendasin ristsõnade lahendamise laste õpetamisega. Mulle on ristsõnade lahendamine alati meeldinud. Lapsed jällegi pidid õppima lugemist ja kirjutamist. Ma siis jätsin lahenduse kirjutamise nendele. Laste oskuste kasvades ostsin ka lastele mõeldud ristsõnu. Nii optimeerisin mitu asja korraga – mina sain lahendada ristsõnu ja lapsed õppisid alguses tähti tundma, siis lugema/kirjutama ning lisaks omandasid teadmisi. Hiljem oli neil raudselt paljudes ainetundides kergem.

Head lähenevat tarkusepäeva ja Head Loovat Lähenemist!


esmaspäev, 29. august 2016

hädaldamine ja ealised iseärasused

Päeva alustamiseks ja Pegasuse lennuvõime toetamiseks kirjutan ühe postituse. Terve nädal kirjutamist on ees ning miks mitte alustada esmaspäeva loova kirjutamisega. 

Miks on alati nii, et kui kohustust pole, siis toimivad kõik asjad lihtsamalt ja palju meeldivamas olemises? Inimese  mõttemudelid on ikka huvitavad küll.

Mängisin mõttega, et kui Eesti voolab tööealistest inimestest tühjaks, siis ühel hetkel peaks siin alles jääma vaid vanad ja liiga noored ning neid toetav ja teenendav sootsium. Ehee – kuna me oleme ikkagi riik, siis kõik konnatiigi funktsionärid ka. Samas, kui pole tarbijaid, kellel on ostuvõime, siis korporatiivsest Osaühingust Eesti Libariik saab Mittetulundusühing Aita Elada vms. Samas pangandussektori väitel  pidi nn seisvate miljardeid eurosid sisaldavate kontode omanikeks olema just vanemaealised.

Orwellil ja Kafkal oleks mõtteainet. Nad keeraksid hauas ringi, kui näeksid tänast elu. Nemad nägid vaeva oma loominguga ja kõik see, mis tundus kunstina, on tänaseks tavaline hall argipäev.

Demograafide hädaldamine elanikkonna vananemisest on kestnud juba üle kümne aasta. Ma nimetan seda just hädaldamiseks, sest mitte midagi pole toimunud peale selle väljaütlemise, et elanikkond vananeb. Kui aga tööturul vanuselist hõivatust vaadelda, siis selle pildi pealt seda vananemist küll näha ei ole.

Päris elus võib seda muutust kohata supermarketites, kus kassapidajateks on valdavalt soliidses eas naised. Pigem on Eesti tööturul olukord, kus peale 40ndat elu-aastat konkurentsis püsimiseks on kõige soodsam positsioon meestel.

Mis siis saaks, kui tõesti osutuks see prognoos tõeseks, et kõige töövõimelisem elanikkond Eestist ära läheks? Millegipärast meenus John Wyndham’i raamat "Trifiidide päev".

Kuigi nii äkilisi muudatusi vaevalt toimub. Vanemaealised võivad osutuda üsna tegusateks ja toimekateks, kui neile võimalus anda. Nende hulgas on seda õpitud abitust vähem ja nad on ka kohanemisvõimelisemad ning ressursside  kasutamisel säästlikumad.  

Meenus mu vanaema, kes 76-aastaselt vihastas Eesti Energia hooletuse peale, sest krundil olevate elektriliinide puhastamiseni ei jõutud aasta jooksul, hoolimata korduvatest meeldetuletusest. Mida vanaema tegi? Võttis kahemeetrise redeli (puidust, vanaisa tehtud) ja käsisae ning tegi kogu alleele hooldusraide. Kui Eesti Energia meeskond kohale jõudis, olid ka saetud oksad juba haohunnikusse lõigatuna ladustatud.  Ja tänaseks mu 75-aastane isa omandas arvutikasutamise oskuse kergelt ja on korduvalt kinnitanud, et elu on nagu lill ja vana olla on puhas rõõm.

Me elame pidevalt muutuvas ajas ja ma endiselt olen arvamusel, et pole olemas lahendamatuid olukordi, vaid on olemas kasutamata võimalused. Selle asemel, et keskenduda pidevale hädaldamisele, mida kõike ei ole, võiks vahelduseks keskenduda sellele, mis olemas on ja mida kõike huvitavat sellega peale võib hakata.





pühapäev, 28. august 2016

Selle suve viimane pühapäev - ettevõtlusest



Pühapäevahommikud on õndsad. Mitte midagi ei toimu. Mulle meeldib kuulata ja vaadata, kuidas linn ärkab ja päev hoo sisse saab. Ja kohvi juua, vaadelda oma uniseid mõtteid.

Selleks aastaks võib suvele kriipsu alla tõmmata. Töö-aasta on alanud. Terve eelmine nädal oli tihe toimetamine. Mingil hetkel meenus meedikute korraldus töö tempo kohta ja hakkasin kohe korralikuks.

Käisin reedel ühte üritust vedamas Lääne-Virus. Koju naastes oli olemine väsinult helge. Kui inimesed teevad seda, mida neile meeldib teha, siis see annab ümbritsevale sellise positiivse laengu ja soovi midagi korda saata.

Kui eelmisel sügisel algas see  väike-ettevõtjate riigipoolne materdamine meedias, siis valdas mind nördimus. Selle asemel, et teha väike-ettevõtjate elu kergemaks, on vaja neile vesi peale tõmmata.

Statistikaameti andmetel oli Eestis oli 2015. aastal kokku 117 398 äriühingut, milledest 109772-l oli vähem kui 10 töötajat. Seega moodustasid väikeettevõtted 93, 5% kõigist tegutsevatest ettevõtetest. See ei ole ainult Eestile omane; väikeste proportsionaalsuse erinevusega on pilt sama nii Euroopas kui USAs.

Ilmselgelt pakub see enamus valdavale osale Eesti inimestest tööd ning on toimetuleku ja eneseväärikuse alus. Eestil on üldse huvitav fenomen: oleme väike riik (nagu majanduse labor), aga millegipärast on vaja kõik toimivad üksused megasuureks ajada selle asemel, et paindlikus säilitada. Lisaks see kuvandi loomine, et suur on hea ja väike on saamatu.

Mis selles halba on, kui inimene endale ja kaasinimestele töötegemist võimaldab ning ei liitu töömigratsiooni lainega?  Kõik ei pea olema suured, eksportima suurtes kogustes ja piiri taga maailma vallutama iga hinna eest. Piisab, kui meil on lipulaevad (mida järjest maha müüakse).

Sellepärast ongi sellised kogunemised toredad. Hoolimata sellest, et meedia sarjab väike- ja mikroettevõtjaid, tegutsevad nad rõõmu ja innuga edasi: toodavad, vahendavad tooteid ja teenuseid; pakuvad kaasinimestele tööd ning võimalust väärikalt elada seal, kus meeldib. Paljudel neist väike-ettevõtjatest on rahvusvaheline mõõde ning paljud neist ei turusta oma toodangust midagi Eestis.

Lahkuda elukohast sellepärast, et pole võimalust end ära elatada on tõeline inimese lõhestumine. Ja mitte ainult inimese sees. Töörände tõttu lagunevad perekonnad, kord lähedased inimesed kaugenevad ja elukvaliteet langeb.

Selline arutlus siis sedakorda. Ma hoian pöidlaid, et väike-ettevõtjatel jätkuks jonni ja kannatust oma asja edasi ajada ning mitte võtta tõsiselt neid meedias kajastatavaid ajuvabasid mõtteid.





Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...