esmaspäev, 12. veebruar 2018

Teen aega parajaks, ehk uidumõtteid...

Mul on tiba aega ennem, kui kodust välja pean minema ja miskit mõistlikku ei taha teha. Tuleb niikuinii piisavalt asine olemine. Lugesin oma kannapöördepostitusi ja kommentaare ning tõesti, võiks ju arutleda veel nn pimesi (ehk hetkeajel) ja elatud aastate arvu lõikes  muudatuste tegemise võtmes.

Kindlasti on igal inimesel oma lugu taoliste muutuste läbielamisel. Mõnel edukamad ja valutumad kui teistel, kuid kannapöördeid oleme kõik teinud. Nooremas eas on kannapöördeid lihtsam teha nagu juhtis üks lugeja tähelepanu. Siis on veel “maailmavallutuslikumad” meeleolud, “kõik on võimalik” sisetunne, tugevam enesekindlus ja vähemate riskide nägemine jms. Teisalt, eks ka noorena ole inimesed erinevad, kuid suures plaanis nii on.

Nn pimesi või hetkeimpulsiajel tehakse kannapöördeid ilmselt ikka nooremas eas või siis, kui tuntakse end nurkasurutuna. Kindlasti on oma osa ka minevikupagasil, ehk kohustustelaeka suurusel, millega ollakse: ülalpeetavad, kaaslased, kohustused jne. Ei mingeid impulsse, kui on kodulaen, väiksed lapsed ja toetamist vajavad vanemad.

Siit siis ka vabaduse mõiste sisustamine: vabadus on tunnetatud paratamatus. Teed jah, mida tahad, millal tahad ja kuidas tahad, kuid seda oludest lähtuvalt. Seega juba stardipunkt kannapöörde tegemisel on ebavõrdne.  Aga illusoorse vabaduse tunnetus on ka oluline.

Mida vanemaks saame, seda ahtamaks tolerantsuse piirid muutuvad, sest inimesed teavad paremini, mida nad tahavad/vajavad ja millega nad mingil juhul ei lepi. See jällegi eraldi teema, mille üle pikalt endamisi ja tuttavatega arutlenud oleme. Eks kindlasti ole ka neid, kelle tolerantsuse piirid elades laienevad.

Ah jaa... kui kasvades ei ole võimalust ealisi olemisi realiseerida, siis ega need tegemata ei jää. Kõik need impulsstoimetamised... sinna või tänna ja seda või teist või need lõpmatud eneseteostamise ja -otsinguvalud: mis siis ikkagi on See Õige Tee jms.

Olen aegade jooksul veel ühele järeldusele jõudnud: riskialtimad on enesekindlamad inimesed. Enesekindlus on muidugi oluline igast aspektist vaadatuna. Mitte see ülevõlli nn loll enesekindlus, vaid tasakaalukas teadmine oma võimetest ja selle realiseerimise oskus. Enesekindlus pole alati see, et ma suudan. Vahel võib-olla täiesti vastupidi, et ma ei tee, sest ma ei suuda tagada kvaliteetsest lõpp-tulemust.

Ja veel: mugavustsoonis ulpides tekib vajadus adrenaliinilaksu järele. Vaikelu ei ole kõigi jaoks. Suures plaanis tegelikult mitte kellegi jaoks positiivsete tagajärgedega. Puhkama peab, hetke nautima peab ka, kuid lõpmatu arv aega ühe koha peal selitamine/külitamine viib lõpuks taandarenguni. Ükskõik kui positiivne see olukord ka pole. Nii et tegelikult on väiksemad ja suuremad kannapöörded me eludes vajalikud, et säiliks hea enesetunne positiivses võtmes.

Head arginädalat!




laupäev, 10. veebruar 2018

Kannapööretest ja tagala kindlustatusest vol 2

Eelmises postituses kirjutasin ühest oma elu kannapöördest, mis oli äkiline ja ei olnud teadlik valik. Õhtupoole jäin mõtlema, et tegelikult on ju kannapöördeid kahte liiki ja ka Rents lisas sellekohase kommi. Ühed need, millest kirjutasin, ehk et väliste olude survel toimuvad suured muutused ja teised need, mida inimesed teadlikult ette võtavad, sest mingil põhjusel senine olukord pole sobiv.

Mõlema puhul on ühisnimetajaks see, et suur osa senine elukorraldus ja/või eneseteostus muutub drastiliselt. Kannapööre ju seda tähendabki, et muutus on ulatuslik ja pöördeline. Kui need suured muutused on teadlikult kavandatud, siis läbiviimise aeg või siis eesmärgi saavutamine ei ole nii valulik. Töömahukas – jah; ressursimahukas – ikka jah; võib osutuda vaevaliseks – jah; hirmutav – ikka jah. 

Iga muutus või mugavustsoonist väljaastumine argirutiinist on ebameeldiv, vaevaline ja pikka aega nõudev. Mõnel juhul aastaid nõudev. Ega asjata Hiina needus kõla – elage muutuste ajal. Kuid vahe on selles, kas see on teadlik ja ettevalmistatud või ootamatu ja välistest oludest tingitud. Ideaalne on, kui sellistel aegadel on toeks ja julgustamiseks lähedased.

Tänases elukorralduses tuleb varem või hiljem mingeid muutusi läbida. Mõtlen siinkohal just eneseteostuse plaanis, st kas uusi ja senisest erinevaid teadmisi või kogemusi omandada. Mitmekesistada ja laiendada olemasolevat või rajada täiesti uus tee. Mingil ajal öeldi, et 40-ndates on võimalik veelkord nn otsast alustada, et siis jõuab ka viljadeni,  mitte ei näe ainult õisi.

Minu puhul ei olnud tol korral teadlikust valikust halli haisugi. Ühe korra olen elus teinud teadliku kannapöörde: see oli siis, kui Vanim Laps sündis ja me kuuajase imikuga metsa elama läksime. Ikka kohe päris metsa, st üks naaber oli 2,5 km ja teine ca 4 km eemal. Oli 80ndate lõpu segased ajad, renoveerimist vajav maja  (ilma igasuguste mugavusteta), hingemattev loodus ja soov oma kodu rajada.

Kui ma võrdlen neid kahte kannapööret, siis on erisusi ja peamine neist on minu jaoks tahte küsimus. Maale kolimine oli teadlik valik ja elukorralduse muutus ei olnud. Kusjuures mõlemal korral muutus ka eneseteostus. Maal elades, kui laps kasvas ja mul tekkis vaba aega, leidsin kodustöötamise võimaluse ühele äriühingule ekspordi tarbeks näidistöid tikkides. Peale abikaasa surma uuesti end püsti ajades lõin  äriühingu ja hakkasin teenusena pakkuma seda, mida eelnevate aastakümnete puhul omandanud olin.

Mida ma öelda tahan, on see, et muutusi teadlikult oma elus tehes, on positiivsem ja vähem ressursimahukam, kui väliste olude sunnil kannapöördeid tehes. Jah, mõlemal korral on muutuste aeg kirju, täis ootamatusi vms, kuid teadliku valiku korral on valutum. Ja kui lisandub veel lähedaste tugi, siis on muutuste aeg pea nagu põnev seiklus.


Head!

reede, 9. veebruar 2018

Kannapööretest ja tagala kindlustatusest...

Mul keerlevad juba hulgim aega meeltes pealkirjas olevad kaks teemat. Blogijad kirjutavad ka neist aeg-ajalt. Ritsiku viimane postitus, näiteks. Arvan, et vabatahtlikult ei tee äkilisi nn üle-öö kannapöördeid oma elus keegi. Muutusi ikka tehakse, kuid siis on need rahulikumas tempos. Äkillised suunamuutused tulenevad väliste olude survel.

Jäin mõtlema oma elu kannapöörete peale. Viimane oli poolteistaastat tagasi ja võttis selja paanikahoos külmaks ning märjaks ikka mitmel korral. Esimene kannapööre toimus ca paar aastat peale abikaasa surma. See teekond oli väga adrenaliini ja vaevarohke.

Põdesin tol ajal posttraumaatilist stressi ja depressiooni ning vaimne tervis koos mõistusepärase tegevusega logises igast otsast. Töökohustusi täitsin kaootiliselt. Rohkem olin haiguslehel kui tööl. Ühel päeval teatas tööandja, et tal on toimivat töötajat vaja ja kuna mina sellena enam ei kvalifitseerunud, siis on mul aeg vabastada koht järgmisele. Ühtpidi mõistetav, teisalt lükkas see mu veel suuremasse auku. Tekitas tunde, et olen täiesti kõlbmatu. Aga see teine teema.

Ja nii ma siis Elu ulgumerele ulpima sattusin, järel triivimas kolm sama katkist lapsukest. Olen hea näitleja ja sõbrad-tuttavad ei saanud jupil ajal aru, et mu tee viis järjekindlalt allamäge. Seda ennekõike vaimses mõttes. Mind ei huvitanud enam absoluutselt miski, täielik apaatia. Null emotsiooni kõige välise suhtes. Tegin, mida hädasti vaja oli, kuid ka need tegevused jäid suuremas osas tegemata.

Madalseisu haripunkt jõudis kätte siis, kui kohtutäitur ähvardas kodust ilmajätmisega. Alles siis jõudis kohale, et mul on lapsed ja aeg on sellest udust ja mustast august end välja tirida ning prioriteedid paika panna. Enda pärast ei oleks ma tol ajal lille ka liigutanud. Kriitiline olukord sai lahendatud. Pea pool aastat läbirääkimisi ja rabelemist ning lahendused tulid. Tuli ka esmakordne sõralise diagnoos, kuid selleks ajaks olin juba ülesronimise teele asunud ning päris tegevusvõimetuks see mind ei võtnud. Mõneks ajaks oimetuks muutusin, kuid ega mul suurt aega haigeks olemisele polnud aega keskenduda.

Kui ma hiljem sellele ajale tagasi olen mõelnud, siis kõige rohkem tundsin puudust välisest moraalsest toest. Ühtpidi ei lasknud ma endale kedagi piisavalt lähedale, kuid teisalt polnudki kedagi lasta. Tuttavate jaoks oli pealtnäha kõik selles seisundis oleva inimese kohta tavapärane ja paar sõbrannat ei sekkunud otseselt (st ei rääkinud sel teemal, ei tarinud terapetudide/arstide juurde, ei raputanud vms). Isani olukorra keerukus kohale ei jõudnudki,  sest ma hoidsin eemale temaga suhtlemisest ja trma tegi kergendatult näo, et sai ju abi pakutud... Kokkuvõttes kõik need minu jaoks olulised inimesed arvasid, et ma leinan, mitte ei upu.

Kui mu lähedal olevad inimesed oleks päriselt ka minust hoolinud või mind mõistnud, siis ei oleks ma nii sügavale mutta vajunud. Millimeetri jagu oli puudu, kui oleksin kõigest ilma jäänud. Ei, ma ei heida neile miski ette, nendin fakte. Kui mul oleks kannapöörde tegemise ajal olnud pehme maandumisvõimalus ja täielik lähedaste toetus, siis oleks kogu too periood minu elus olnud vähem valu- ja vaevarikkam (ka mu laste jaoks).

Sellest ajast on mul pärit teadmine, et alati on olemas lahendused ja et õnnelikud on need inimesed, kellel on olemas tagala lähedaste näol.  Ideaalne on, kui selleks tagalaks on perekond, kuid peamine on siiski, et see tagala olemas oleks.

Sestap ka kärgperenduse teema puhul mõtlen alati, et kaotajaks jäävad taoliste kriiside ja peremudelite puhul nn eelmistest eludest pärit lapsed.  


Jätkan mõni teine homme...

Teen aega parajaks, ehk uidumõtteid...

Mul on tiba aega ennem, kui kodust välja pean minema ja miskit mõistlikku ei taha teha. Tuleb niikuinii piisavalt asine olemine. Lugesin ...