pühapäev, 3. september 2017

Palun tehke mind heaks!

Viimased päevad on mind kummitanud  täisväärtusliku elu mõiste. See artikkel jõudis mu rakutuumadeni ja puudutas ikka väga. Eile sattusin lugema kahte blogi, kus inimesed kirjutasid sellest, kui ebaõiglane on maailm nende vastu. Lisasin kommentaaridena paar mõtet, kuidas olemine paremaks saaks, kuid lõpetasin, sest nende soov elada ohvrirollis oli nii harjumuspärane ja  suur, et nende teadvusesse ei jõua selles etapis ükski sõnum, mis ei ole nende sisemusega kooskõlas. Kõik ülejäänud tundub vaid solvavana või haigetegemisena.

Algselt lugedes tundus, et blogijad tõesti mõtlesid seda, mida kirjutasid, et on paha ja valus, et kuidas parem saab? Kuid ilmselgelt on selles kehvas olemises mugavam olla, sest kõik reaktsioonid olid  eitavas sõnastuses või siis enda tegevusi õigustavas vormis. Kurb. Aga mõte minus jäi ketrama.

Inimene on harjumuse ori. Olen sellel teemal mitmes erinevas postituses ka kirjutanud. Isegi, kui see harjumuspärane olemine paha ja ebamugav on, on see teada ja tuntud toimimise mehhanism (turvaline) ning kui vaimne olemine veel habras on, siis sellest väljaastumine on väga raske. Kergem on kõike eitada ja endale põhjuseid leida, miks midagi muuta pole võimalik. Reeglina jõutakse siis riigini, kes elamisväärset keskkonda ja olemist ei garanteeri.

Oriendi vanarahva ütluse kohaselt tuleb näljasele anda õng ja õpetada ta kala püüdma, mitte anda kala. Aga kui näljane ütleb, et see püüdmine pole tema jaoks ja üleüldse ei püüa ta kunagi suurt kala või püüdmise käigus läheb õng katki või kukub vette ja temasugune ei õpigi kunagi õnge käsitsemise oskust selgeks ja ennem selgeksaamist sureb ta niikuinii nälga, siis mis saab? Õnge pakkujal ja püüdma õpetajal on siis valik, kas ta lahkub või annab kala.

Ja nii see näljane elab: sööb ära kala, kurdab, et paganama väike kala anti ja tal on õigus suuremale kalale, siis läheb kõht uuesti tühjaks ja on sama seis – kõht on tühi. Tuleb järgmine, kes pakub õnge ja õpetust, kuid lõpeb sellega, et lahkudes kas annab kala või siis ütleb, et ju siis pole nälg nii suur, et õppima hakkaks. Ja nii see refrään korduma jääb. Ainus, kelle olukord samaks jääb, on see, kes ei õpi kala püüdma, vaid ootab, kuni keegi talle kala annab ning jätkab kurtmist, et antud kala pole värkse või on väike või pole õiget liiki või et üldse ei söögi kala ja miks teda mõnitatakse.

Igale aktsioonile järgneb reaktsioon. Loodusseadus. Me ei saa enda juures muuta füüsilisi omadusi, kuid me saame muuta ja arendada sisu, mis meile mingil põhjusel ei sobi või on ebameeldiv. Pikkus ja luustik ei ole muudetavad. Kõik muu on arendatav ja muudetav, kui sisemisest laiskusest, hirmust ja mugavustsoonist välja astuda. Jajah, mõne teekonna jaoks on vaja aastaid, et soovitud muutused kinnistuks. Mõne muutuse jaoks on vaja terve eluviis ümber korraldada, kuid miski pole võimatu. Puhas tahte ja enesedistsipliini koht.

Tänases päevas on olemas igasugu tasuta tugigruppe ja nõustajaid, kes aitavad valitud teel püsida. Tasulisi on kohe iga liigutuse jaoks, kuid inimesel, kellel on ressurssi neid tasulisi võimalusi valida, reeglina suuri muutusi oma elus pole vaja teha, sest sisemine rahulolu on piisaval tasemel olemas. Minu mäletamist mööda saavad Avitusest abi need, kellel pole võimalust nende teenuste eest tasuda. igaltahes tean, et kui sinna meil saata, siis nad leiavad lahendusi soovija murele.  

Kui inimene elab turvalises ühiskonnas ja primaarsete vajaduste rahuldamiseks ei pea suuri pingutusi tegema, siis jääb üle hulk vaba aega, millega ei osata miskit suurt peale hakata ning siis hakatakse leiutama pseudoprobleeme ja muresid, mille najal homsesse kulgeda. Tekib mingil põhjusel arusaam, et keegi teine kuskilt mujalt peab kõik selleks tegema, et olemine mõnus ja meelepärane saaks ning see keegi ei ole mingil juhul see mõtleja ise. Eriti sügavalt riivab mind see, kui keegi oma tahtmatust mugavustsoonist väljuda varjab haiguse sildi taha.  Ilmselt on see minu õppetund, mida ma korralikult veel omandanud pole. Ei peaks mind ka sügavalt puudutama kellegi teise kurtmine oma elukvaliteedi üle, kuid näe...ikka paneb reageerima.


Selleks korraks siis niipidi.

26 kommentaari:

  1. Aga kui probleem lahendada, millest siis veel igapäev rääkida😉

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tundub jah, et eesmärk ei ole lahendus, vaid keskendumine tegevusele endale:) minu viga, et arvasin, et lahendust otsitakse, mitte ei ole tegemist nautlemisega omas mahlas.

      Kustuta
  2. Kõige raskem elu on muidugi naistel. Päevad läbi midagi teha ei ole, kala antakse tasuta. Tuleks ometi mõni mees, kes teeks rasedaks, tekitaks probleeme ja annaks elule mõtte.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja miks see sugu nii oluline on nende saavutuste mõistes? teisalt, kui Kirjutaja mõtet edasi arendada, siis võib ka see nn äriplaan olla. st mehe leidmine, kes oleks suuteline naist viljastama ja probleeme tekitama, see ei ole niisama lihtne. nõuab hoolikat planeerimist. kõik mehed ei suuda ei viljastada, rääkimata siis probleemide tekitamisest. (naeran kohe mõnudega)... naised, mis Te arvate? Põnev.

      Kustuta
  3. Minnes taaskord üldistuste libedale teele, siis ma näen antud teemas kahte tasandit.
    Kui läheneda isiku tasandilt, siis ma ei saa sugugi olla päri sellega, et kõik on enamasti laiskuse taga, ja et kõike peale luude saab arendada. Nimelt, mina oma lihtsa mõtlemise ja eluvaatluse tulemusel, olen üsna kindel, et vaimsed võimed ei ole sugugi mitte vähem "päritavad"(ja mitte alati enda teha) kui füüsilised. Seejuures meie välisele orienteeritud ühiksond tegeleb endiselt siiski peaasjalikult välimusega :) Ehk siis füüsisega ja see näiline esoteerikalaine, mis näikse kõike hõlmavat, on ka pigem välise vormimine. Sisuni jõutakse kahjuks väga harva, kui üldse. Ehk siis, oluliselt raskem on end vaimselt mingile tasandile viia, sest puuduvad eeldused ja ka asjalik väline abi/mõjutus. Või no ütleme tasakaalukuse mõttes, samaväärselt keeruline kui öelda, et igast tervest mehest/naisest võiks saada olümpiavõitja. No tee või tina - ei saa(isegi teoorias on see vähetõenäoline). Ja süüdistada neid, kes ei saa, nõrkuses või laiskuses, on veidi kohatu.(ps ma ei ütle, et Sa süüdistaks terveid inimesi olümpiakulla mitte omamises :D
    Teine, veelgi üldisem seletus, me kõik oleme oma elude ja olemistega oma tasemetel. Ja kahjuks ongi nii, et mõni ei arenegi lasteaiast kaugemale, teine traavib pool ilma läbi ja ei jõua selle suure otsimise tagajärjel sentimeetritki lähemale iseendale ja samas kolmas kuuleb kuskil vestlust pealt ja loeb mõned raamatud ja jõuab selguseni.
    Olen nõus, et leidub ka neid, kes lihtsalt oma võimaluse ja võimekuse maha magavad - aga ma usun, et see pole juhuslik :) Nii lihtsalt on... Kui sisemusest ei tule seda "miskit", siis ei tule ka saja targa blogija hurjutusel :)
    Meid küll mõjutab väline rohkem kui me tahaks, aga ...
    Mnjah, omamoodi huvitav on kuidas nii kõrgelt arenenud liigina oleme ikkagi suht "koopas":) ja seda kõike vaatamata väga ja väga tarkadele isenditele, kes on maamunal kõndinud ning meile teeotsi kätte näidanud... Tundub, et mingid liinid ja asjad on lihtsalt meisse kodeeritud ning need hoiavad meid meeldivalt loomsel tasandil kinni, tee või tina!
    (ps. ma olen viimane inimene, kes peab loomi alamateks, kasutan siinkohal lihtsalt hästi leierdatud kontseptsiooni, mida minust palju targemad mehed/naised on sajandeid korrutanud...ise ma kahtlen selle paikapidavuses...)
    Ja, et mu lohisev vastus teemasse paigutuks :D, siis mulle tundub, et see "õnge-kala-arenemise" teema läheb samma ämbrisse...
    Ja loomulikult ei takista ka selle adumine/teadmine sellest vahel räntimast kedagi :D
    Ma mõtlen pea iga päev(kahjuks), et kuidas küll inimesed saavad nii või naa olla/käituda/teha - ja no krt saavad/teevad ja on :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. muidugi on palju erisusi. ja ma unustasin füüsilisetele omadustele lisamast vaimse võimekuse osa, mis on päritav. vanaema armastas ikka öelda, et arendada saab seda, mis olemas on ning kapsast ikka kaalikat ei kasvata, tee, mida või kui palju tahad. tulemus on ikka kapsas. kas siis suurem või väiksem või vähemate või suuremate ussihulkadega, kuid ikkagi kapsas.

      ma selles Osho postituste kommides kirjutasin ka, et kohati on esoteerikale antud ebaõiglaselt halvustav hinnang ning sinna liigitatakse ka palju seda, millel pole esoteerikaga mingitki seost. aga jah, selle enesearenguga (või siis vaimse arenguga) tegelemine eeldab seda sisemist nn kihelust või soovi sellega tegelemiseks. võrdlus on hea (olümpiavõitjetega nimelt), kuigi ma arvan, et see on koht, mida ei ole väga kohane võrrelda ja seda just erinevuse tõttu. see, mis mõne jaoks on keeruline, see teise jaoks lihtne. pigem ma olen endamisi arutlenud just selle sisemise võimekuse vaatepunktist lähtudes. ehk Sinu kirjutises see osa, kus Sa nn mahamagamisest kirjutad.

      ja see osa, kus kirjutad sellest nn "koopatasemest", see on teema, mille ümber ilmselt jäängi tiirutama. kõik oleks rusaadav siis, kui seda nn sisemist rahustust ja äratundmist ei teki. aga kui konkreetne indiviid ütleb välja, et ta pole rahul või see enda tekitatud olemine teeb valu ja siis muud ei järgnegi...vot see on koht, mis minul vajab veel õppimist

      inimkond liigina ei ole evolutsiooni käigus mingil põhjusel ühtlaste omadustega. ja liigi säilimise mõttes on oluline just selle suurema osa omadused. vähemalt olen nii aru saanud, kui selleteemalisi artikleid olen lugenud.

      meil liigina on ju ka nn kodeeringud, mida põlvest põlve edasi kanname. kummaline on minu jaoks see, et hoolimata pikast arengust, on inimeste isiksuseomadused suhteliselt muutumatuna püsinud, ükskõik kui arenenud keskkonnas me ei elaks. miks inimene enda jaoks positiivseid asju omaks ei võta, vaid ikka läheb kohanemise ja omaksvõtmisega hulgim aega,.

      kindlasti see õng-kala võib olla erinevate isiksusteomaduste puhul erinev. nagu eelpool kirjutasin, siis minu jaoks tekitb küsimus nende inimeste puhul, kes saavad nn õngevajadusest aru, kui ikka jäävad selle nn kalakerjamise juurde.

      eks see üks lõpmatu targutamisteema on, aga eile lihtsalt tõusetus see jälle. emotsioonid, oh need emotsioonid...

      Kustuta
    2. Ojaa...emotsioonid :)
      kalakerjamine on lihtsalt kohandumine :) Kas pole? Kui saab lihtsamalt, miks pingutada? Pingutab ainult see, kellel midagi kripeldab. Kui ei kripelda, siis vaatabki, et näe - tuuakse, saan söönuks ja tore on. Hea näide kasvõi sellest, kuidas meil endiselt on vaja panna endast kõrgemale osa seltskonda, "kullata" nad üle, lasta end orjastada ja siis vireleda :) VÕi see suur rahu tagamisel võidu relvastumine :D Maailm ja elu on täis fenomenaalset lollust...või siis täiust, mine võta kinni ;)
      (veidi veel - see kui liigile ongi vaja, et mass oleks keskmisest lollim soo jätkamiseks, siis just..just seda ma selle "liinide" ja "kodeerimise" all silmas pidasingi. Et no ei kasva puu kosmosesse, nii ei saa ka inimkond kunagi endast teadlikuks :D Mõned hiiud on, aga keskeltläbi toksime igaüks oma augu juures ja asi ants...jube realistlikuks läks nüüd kätte ära... :D

      Kustuta
    3. just, kohandumine mugavustsooniga. ja miks ma peaks miskit muud tegema, kui nii või teisiti kõhu täis saan. see on üks paljudest põhjusest. Inimene teatavasti on laisk (minu puhul vastab ülimalt tõele). Pingutab vaid, see kes teadvustab, et nn olevikus pingutamine annab suurema mugavuspiiri homme.

      oh see nn "orjastamine" on täiesti omaette teema. minu jaoks siiani arusaamatu, aga selle eest korduvalt päevakorras sisemise arutlusena olnud. nu relvastumine rahu nimel on küll puhas puru silmaajamine. hea lähtuda sellest vanade ladinlaste ütlemisest, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. jälle kontekstist välja rebitud ja nn õige rahavankri ette rakendatud.

      selle lõpuosa kirjutatu üle mõeldes, olen samale järeldusele jõudnud, küll teiste sõnadega, kuid idee sama, et ju siis mingi mõte on, et need inimesed nii võimetuks on osutunud. paku või kandikul, ikka on muutused vaid marginaalsed. ja kandikupakkujale öeldakse, et kuule, vaata ka mida sa pakud, ega ma mõni niisugune pole...

      ja nii ma siis targutan ja emotsioneerin vahelduva eduga. ehk siis kui primaarsete vajaduste ja lubatud sõnade täitmisest aega üle jääb, siis saab nendega tegeleda. samas...milleks siis ometi see blogimise võimalus on:)

      Kustuta
    4. Minu meelest oli juttu sellest, et praktiliselt iga inimene suudab kui vaid viitsib end Harju keskmise tasemele vinnata mitte et kõik peaks olümpiakulda taga ajama. Seda nii füüsiliste kui vaimsete võimete puhul.

      Kustuta
    5. algselt oli mu mõte jah nn Harju keskmisest lähtudes, kuid ega need kullad ka ilma mugavustsoonist väljastumiseta tule.

      mind eilsest lugemisest jäit kummitama inimese mõte, et enda muutmise järele vajadust ei tunne, kuid tahaks suuremat sissetulekut...eeee, jäin mõtlema. kuidas see võimalik saaks olla, kui jätkata muutusteta, kuid saavutada paremaid tulemusi? minu arusaamist mööda tundus tahtmisel loogikaviga sees olevat, kuid ohhei. kohus toimus kohapeal ja kiiresti.

      see, et mind hukati kohapeal, on väike kahju. kurb oli hoopis see, et inimene elab selle teadmisega ja imestab, miks elu pidevalt pettumust valmistab ja keegi ei mõista. see on ilma igasuguse irooniata kirja pandud (ma ennetan ennem, kui keegi märkust lisama hakkab). aga maailm pidigi kirju olema ja ei ole minu asi sellele hinnanguid anda, kuid keegi pole võtnud minult õigust küsimusi esitada, kui need mul tekivad.

      Kustuta
  4. Enesehaletsuse pehme pori on mõnikord erakordselt mõnus ja mugav, lausa kõigi mugavustsoonide ema.
    Seda võib mõnikord endale lubada ja minu meelest isegi peab endale aeg-ajalt lubama. Ilge jama on kogu aeg tubli olla, see kalgistab.
    Kui seda enesehaletsuse maailmavalu lihtsalt kaastunde lunimiseks teistega jagada (sest ka kaastunne on ollus, mida me samuti kõik mõnikord väärime), võib juhtuda nii, et kaastunnet ei soovita mitte selle asja pärast, mis tegelikult murena ja õnnetu olemise põhjusena välja öeldi või kirjutati, eksponeeritu on hoopis mask tegeliku mure varjamiseks.
    Kõrvalt nõu andja annab nõu väljaöeldu põhjal, ise imestades, et miks küll nii lihtsa probleemi puhul sellist seakisa tehakse. Ta ei tea tagamaid. Annab nõu ja lohutab, kurtja saab oma lohutuse, millel on küll valele pildile suunatud nõuande mõru mekk juures, aga no kuulge - ikkagi lohutus!
    Seilasin, tean. Alati ei räägita "päris asjast", aga hing on katki ja ka pisike narmendav plaaster kulub marjaks ära. Nõuandjale jääb õigus mõelda, et "no on ikka saamatu.." ja samuti õigus tundele, et küll sai ikka nõu antud, kindlasti oli abi..:)
    Oligi abi. Nagu Brežnevi pakike, millest vaid natuke oli nii hea, nii hea. Ja tänutunne on kindlasti siiras...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaamos, nõus. Puhkamine ja kukkumisel maaslamamine on vajalikud. Esimesel juhul adumiseks, mis olemas on ja teisel juhul taastumiseks ja arusaamiseks, mida edasi. Kuid, argipäevad ei saa olla vaid puhkamiseks ja maaslamamiseks. mingi hulk jah, no näiteks kuu, kolm kuud. ja õige ka, et seda aega peab olema, nii seda puhkamiseks kui ka maaslamamiseks.

      ka jagamine on oluline. eriti endas oleva negatiivse osa jagamine. ning jah, vahel on sõnad, mis jõuavad kuulajani vaid nn asendussõnad, ehk siis katavad mõnda palju sügavamat ja isiklikumat valu, mida jagada ei soovita. kuid (kui mitte jälle aga) see ei saa muutuda jäävaks käitumismustriks.

      paranemiseks, veakoha leidmiseks ja uuesti püstitõusmiseks on vaja turvalist ja toetavat keskkonda. ja need, kes Su ümber on, saavad ka sageli aru sellest, et see nn narmendav plaaster ei lähe nn õigele kohale, kuid leevendab siiski. lihtsalt need kuulajad annavad selle, mida rääkija võimaldab endale anda. kui muidugi on õiged kuulajad. aga lähedased seda tavaliselt on. eile just arutlesin lastega sedasama osa, et tahaks, aga näed, et ei tohi ja siis annad selle, milleks valmiks ollakse. ja onju ka sellest abi. just nagu kirjutad, et Breźnevi pakike. selle eest see pisku hea, mis seal on, aitab tol ajahetkel ning aitab ka jõuda järgmisesse päeva...

      vahel on must auk nii suur, et ka need piskuga aitajaid lükkad kõikide käte ja jalgadega eemale, sest sees on valu nii talumatult suur, et ka see vähene hea tundub suue pahana. siis enam sõnad ei aita. piisab, kui see vähese pakkuja paneb teki peale või teeb tassi teed ja lihtsalt pai või on ainult Sinuga ühes ruumis.

      mu kirjutis oli ajendatud neist, kes arvavavd, et ise ei peagi miskit tegema, vaid keegi kuskilt peab neile õnne õue peale tooma. ja neil jääb veel õigust ülegi.

      Kustuta
  5. Kahjuks leidub teatav grupp tüüpe, kelle elu mõte seisneb vingumises ja hädaldamises kui halvasti kõik on sõltumata olukorra objektiivsest hinnangust. Kas näed klaasi pooltühjana või pooltäis on sinu enda teha. Ma üldiselt hoidun sellistega suhtlemast, sest nad on nagu energiavampiirid kes negatiivsust kiirgavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. täpselt. sellised inimesed ei too tavaliselt ühtegi head emotsiooni, vaid kasutavad kaasinimesi avalike prügikastidena. aegade jooksul olen aru saanud, et see ongi nende viis elada. alati ei pruugi esimestel suhtlemistel sellest aru saada, kuid jah, esimestel sellistel ilmingutel lõikan sellised isiksused oma elust välja. ja mitte ainult eraelus. mulle ei sobi ka sellised Kliendid.

      Kustuta
  6. Paraku on neid tuhasttõustapüüdva fööniksiduguseid hädapätakaid liiga palju. Neid jäädaksegi söötma ja neil on veel õigust viriseda, et toetused ja abid on väikesed. Nagu Toots ütles - "Ülesoo talh on nagu hundikurk". St, et nendesse suudesse topi palju tahad, tulemus on ikka see, et andke rohkem, andke kohe iga päev.
    Ja siis sunnitakse ühuskonna poolt kõiki veidrikke sallima ja võrdselt võtma��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. minus tekkis huvi ja uurisin selle isiku digitaalset jalajälge. pidin järjekordselt tõdema, et "kõik ei ole nii nagu näib", st minu esialgne arusaam, et tegemist on hättasattunud inimesega, kes otsib lahendust sellest olukorrast väljapääsemiseks, osutus täiesti valeks. oma viga, et ennem ei süvenenud.

      tegemist on pikaaegse manipulaatoriga, kelle jaoks on see eluviis ja haiguse loosung on äriplaani osa, millega oma rahavooge tagab. loomulikult ei taha inimene muutuda, rääkimata arengust, kui tal on toimiv ärimudel. see on tüüp inimesi, kelle tõttu vaadatakse kahtlaselt neid inimesi, kes tõesti tahavad olukorrast väljuda ja võimetekohaselt endale rakendust leida.

      see sallimise loosung on väga mitmetahuline. endast nõrgemaid peab ja tuleb toetada. kuid kui sellest tehakse eluviis ning eeldatatakse, et see on abipakkujale kohustus, siis on asjad nihkes. aa eks see ole paljude asjadega niipidi. et osutades algselt vabatahtlikku abi (ilma igasuguse sunnita), siis ühe hetkel see abisaaja hakkab nõudmisi esitama ning teeb abipakkujale selgeks, et see ongi tema kohustus (ma ei mõtle siinjuures perekonnaliikmeid).

      teine sama äraleierdatud mõits on võrdse kohtlemise printsiip. aga see jälle eraldi teema.

      nii et jah, ennem nn õnge ulatamist tuleks veenduda, kas näljane ka tegelikult seda õnge soovib. kui ikka elu on üleehitatud sellepeale, et kogukond peab näljasele tema jaoks sobiva kala andma, siis vaja teisiti läheneda. vaikides möödumine tähendaks minu jaoks seda, et ma nõustun selle elumudeliga. ja seda ma kindlasti ei tee. inimestega manipuleerimine ja nendelt hüvede väljapetmine ei ole ei aus ega õiglane. ilmselt mul ka seetõttu emotsioonid lainetama hakkasid.

      Kustuta
  7. Selliseid osavaid manipulaatporeid on blogimaailmas palju. Mõni on veelgi osavam ja tegutseb lausa mitme blogi all ning hiljem kustutab oma jutu, et vahele ei jääks. Raha ei tasu sellistele annetada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kahjuks nii see on. ja kuna inimene oma loomult on heauskne (suurem enamus), siis on ka taoliste inimeste elatusviis võimalik. masendav on vaid see, et tänu selliste inimeste toimetamisele jäävad kannatajaks tõelised abivajajad. ja tõelised abivajajad mingipärast ei julgegi abi küsida. jälle eraldi teema.

      kui nüüd asju õigete nimedega nimetada, siis need manipuleerivad inimesed kvalifitseeruvad nt alusetu rikastumise normi raamidesse ja see teguviis on kriminaalkorras karistatav. väheste kohta algatatakse uurimine, sest inimesed ei pöördu politsei poole. ja nii nad siis vohavad. nende näitlejameisterlikkus ja tegutsemisviis on hea, seetõttu on paljudest neil ka meditsiinilised tõendid oma väidetele tõestuseks lisada. ja nii nad haiguse sildi all toimetavad, sest selle mõjusus on oluliselt tugevam. ega nad ei erine neist mööda internetiavarusi levitatatavatest netikirjaõngitsejatest. muster vähe teine, kuid eesmärk sama.

      eks igal mündil ole kaks poolt, rääkimata servast. ma isiklikult ei ole huvitatud selliste isikute eludesse panuse andmisest, ammugi siis mitte heakskiitmisest. ta mõistmisel ja tolerantsusel on piirid. aga mitte humaansuse piiridest ei plaaninud ma kirjutada:)

      Kustuta
  8. Siit saab ka lugeda fööniksi tegelase abistamise lugusid kuid reaalis on neid vist tunduvalt rohkem? Kummaline minu arvates, et see neiukene oma pangakontot jagab annetuste jaoks, või mis teised arvavad?

    https://www.facebook.com/karmen.joller/posts/10154106145640658

    http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/…/euroopa-toiduabi-pere…
    Ennist jagas fb-s seda linki selle blogi autor Raili Sule (ta kirjutas sellest, kui mittemaitsvaid ja mõttetuid toiduaineid puudust kannatavatele inimestele jagatavad abipakid sisaldavad, nt tatart ja kaerahelbeid, ja et poest ostetud müsli on ikka palju maitsvam - nüüdseks on postitus kustutatud). Kommenteerisin seda. Kuna ma juba aimasin, et see inimene mu kommentaari kustutab, siis enne kommentaari postitamist salvestasin selle ka endale. Postitasin sellise kommentaari: "Minu subjektiivne arvamus on, et sa ei peaks abipakile järgi minema, kui sa seda ei vaja - las see jääda neile, kes reaalselt abi vajavad.
    See, et sa ei oska ega taha süüa teha, on küll sügavalt sinu enda probleem.
    Kas sa ikka tead, et odavaima poemüsli kilohind on 4€ ja see sisaldab kaerahelbeid, rosinaid ja paari pähklit. Sama raha eest võid ise kokku panna sellise müsli, et.... või siis osta 10 kg kaerahelbeid. Jne jne.
    Suure pere emana võin öelda, et poemüslit saavad endale lubada vaid rikkad inimesed. Ja et asi on VIITSIMISES."
    Aga kust ma teadsin, et ta selle kustutab?
    Aastaid tagasi sattusin internetis appihüüde peale. Inimene (Raili Sule) oli väga suurtes majanduslikes raskustes. Aitasin teda rahaülekandega. Ma arvestasin, et tegu võib olla petisega, aga otsustasin tookord, et las petturlus jääb inimese enda südametunnistusele. Sain vastuseks ilusa ja liigutava tänukirja. Ta elas siis Haapsalus.
    Läks mööda paar aastat ja sain sellelt inimeselt e-maili. Ta oli leidnud Tallinnas töö, aga tal puudus elukoht. Ta palus mult raha ühe kuu korteriüüri jaoks - seejuures oli summa märkimisväärne. Tegin väikese uuringu kinnisvaraportaalides. Raha eest, mida ta küsis, oleks saanud üürida väikese korteri Tallinna kesklinnas. Samasuguse korteri sai Lasnamäel üürida kolm korda väiksema väiksema summa eest. Kirjutasin talle ja küsisin sõbralikult, miks ta sellist summat küsis. Vaikus. Järeldasin, et tabasin naelapea pihta.
    Tegu on andeka kirjutajaga, kes isegi raamatu välja on andnud. Aga mulle näib, et tegu on ka osava manipuleerijaga ja inimeste ärakasutajaga. Kui ta seda poleks, ei oleks ta mu kriitilist kommentaari ära kustutanud. Ta ei hädaldaks, et talle liiga kehva abi osutatakse.
    Aga on ilmne, et selle inimese süda ei ole puhas.
    http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/…/euroopa-toiduabi-pere…

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nii jah, st seni kuni on heauskseid inimesi, seni sellised ärakasutajad oma mugavat elu elavad ja kurdavad, kuidas neid ei mõisteta ja ei toetata. see on masendav ja kurb. ma siiralt loodan, et inimesed on head endiselt, kuid tuleb olla tähelepanelikum, et neid manipulaatoreid vältida.

      varem või hiljem sattuvad need inimesed endasuguse otsa ja siis on lool kurvad tagajärjed. küll need tehtud teod ja ka tegijani tagasi jõuavad.

      Nii et hoidkem kurjamite eest!

      tänan!

      Kustuta
    2. Oma raamatus Armastades kodutut kirjeldab ta uhkusega kuidas tal õnnestus haiget näidelda ning isegi kiirabiarst ära petta. Nii et näitlejaoskust tal on piisavalt.

      Kustuta
  9. Temaga sarnane on Elve Riisa blogi, kus küsitakse raha omale korteri ostuks. Endine alkohoolik ja kasiinosõltlane, praegune lotosõltlane, kristlane ja sarisuitsetaja. Oma kaks eelmist korterit on võlgadesse mässinud ja oksjonile läinud. Majandada ei oska ja ei taha, ostab valmistoitu poest.
    http://elveetsius.com/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mul tekkis profesioonaalsest kretinismist küsimus, et huvitav, kas keegi selliste inimeste blogide kohta nn blacklisti peab? ja kui peab, siis kelle hallata see on. samas võiks selline nimekiri olla nende veebiallikate üks osa, kus koondatakse abivajajaid.

      Kustuta
  10. Mind häirib Tasakaalukunstniku puhul, et teda lugedes näib, et on ainult üks võimalik lähenemisviis ja see on tema oma. Ta on oma arvamustes väga jäigalt resoluutne. Mis on kummaline, sest kui kogemused ja läbielamised on eelkõige vist tervise tõttu olnud nii valusad, siis võiks ju mõista, et teistel on samuti õigus oma arvamustele, läbielamistele ja valule.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea Anonüümne (ma loodan, et oled oma olemuselt hea)! Tegemist on minu isiklike arvamustega. Ma pole kordagi kellegi väitnud, et teistel puudub õigus oma arvamusele, ammugi mitte oma läbielamistele või valule.

      Mul on mõned 0-tolerantsiga seisukohad (need ei ole enam arvamused). Ma ei toleerinud eile, täna ega hakka homme mõistvalt suhtuma inimestesse, kes teadlikult manipuleerivad ja kasutavad teisi isikuid ära mõne isikliku hüve saamiseks. Ja siin ei oma tähendust isik, kellega manipuleeritakse: teine laspevanem, inimene, asutus, organisatsioon vms. Eriti puudutatuna tunnen end, kui manipuleerimiseks kasutatakse haiguse silti. Seda eelkõige just seetõttu, et ma isiklikest kogemustest lähtudes tean, kui ressursimahukas taas jalgadele tõusmine on.

      Olen palju teinud vabatahtlikku tööd ja teen seda oma võimete piires edasi. Olen aidanud ja aitan ka edaspidi raskustesse sattunud inimesi nii teadmiste, kogemuste kui muude vahenditega, sh ka annetamisega.

      Kui see on resoluutsus, siis ma ei ole mitte ainult resoluutne, vaid ülijäik oma seisukohas. Ja jään resoluutseks oma arvamustes olukordades, kus keegi eeldab, et ta saab oma mugavuse tagamiseks heauskseid inimesi ära kasutada.

      Kas raskete tagajärgedega olud või haigused tähendavad automaatselt seda, et sellele peaks järgnema püsiv enesehaletsusseisund ja pidev hala, kui raske on olla ning kuidas terve maailm ei mõista ning et arengut pole vaja jms? ehk siis oma võimekuse ja võimaluste piires ei ole vaja lahendust, et olukorda parendada, vaid tuleb keskenduda ja võimendada seda mittehakkamasaamist? mingi uus ühiskondlik väärtus, mida tuleks omandada?

      Saan aru sellest, kui inimene on endast parima andnud ja/või püüab anda ning ei saagi paremaks mingil põhjusel, siis on selleks erinevad võimalused, kuidas inimväärset olemist võimaldada. Aga on olemas tahe, püüdlus, kuid mingil põhjusel ei saagi paremaks, edasi vms. See väärib toetamist, aitamist.

      Kui ma peale abikaasa surma üksikemaks kolme lapsega jäädes või esimest korda diagnoosi saamist või eelmist kevadet saadud uuringutulemusi oleks ölenud, et ma ei taha muutusi endas ja et mul on õigus enesehaletsusele terve ülejäänud elu või et ühiskond mind peab kätel kandma, siis oleks minu lapsed täna lastekodus ja minust oleks lilled saanud.

      Neist ülikeerulistest aegadest pärinebki minu kogemus ja teadmine, et jah, kukkuda võib (sest see on planeeerimatu ja endast mittesõltuv), kuid mahalamama ei tohi jääda; kui olulised on lähedased ja nende toetus; kui suur osa on enesedistsipliinil ja sihipärasel tegevusel.

      Ni et jah, mul on teatud olukordade kohta ülijäigad seisukohad ja arvamused ning mul pole neid plaanis muuta, sest vastasel juhul ma õigustaks ja soodustaks taolisi tegevusi. Jääb ära. Ei kavatse panustada õpitud abituse süvendamiseks mitte grammi eestki, kui jätkan ka edaspidi nende toetamist, kellel on soov oma elukvaliteeti parandada.

      Edu!

      Kustuta
    2. Jäi lisamata. Selgituseks või meenutuseks. Igal inimesel on õigus oma arvamusele. See tähendab tõesti igal inimesel. Kui kellegi arvamus tundub Lugejale või Kuulajale riivav või ebakohane olevat, siis on see selle inimese arvamus ja ei tähenda seda, et riivatu peaks oma arvamust või seisukohti muutma. Selles peitubki arvamuste pluralismi võlu: koos on võimalik rahumeelselt ja häirimatuna tunda sootsiumis, kus on palju arvamusi ning pole vahet kui arglikult või veenvalt need esitatud on. Õigus oma arvamust väljendada on igal ühel.

      Igaks juhuks, et segadust ei tekiks, tuletan meelde ka seda, et emotsionaalse subjektiivse hinnangu andmine ei ole okei. Mis vahe neil on, seda olen selgitanud mitmes erinevas postituses.

      Loen selle teema lõpetatuks. Muidugi, kui keegi soovib täiendavalt arvamust avaldada, siis teretulemast.

      Kustuta

Pühin ajaveebiukselt tolmu ära...

tõbiste pataljoni tervitused netiavarustest Tere minu unarusse jäänud ajaveeb. Pool jaanuarist on ajalooks saanud. Jõulude ajal mind ma...