pühapäev, 26. veebruar 2017

Omaette olemise omas olemises....

omaette olemise omas mullis...
Üks pühapäevane kirjutis on puudu. Talv tuli tagasi. Käisin Lääne-Virumaal ja seal oli tõeline jõuluilm. Keskkonnast väljaastumine on tõeliselt kosutav. Ja koju tagasijõudmine on alati mõnus. Sõpradega maailmalahkamine õdusas olemises kuulub tõeliselt riigipühadeaegsesse ajaveetmisesse.

Täna on veel laisk pühapäev. Aja kulgemise mõttes, st kella ei pea vaatama. Ja veebruar lõppeb kohe ning ongi esimene kevadkuu kohe algamas. Märts kõlab palju paremini ja lõbusamalt kui veebruar.

Pea on täna kenasti mõttelage. Mõtterongid on depoos ja ei ole üldse altid koostööle. Hakkasin töönädalat nn kokku panema ja ajude hammasrataste raginat on kaugele kosta. See on vaevaline ja oiglev, et kas tõesti. Tegelikult kuluks üks töövaba nädal ära. Jaanuari algusest on tempo tõusvas joones läinud. Homme tuleb kuidagi haiglapäev õhtuste loengutega ühildada.

Isegi ühtegi kriitilist mõtet ei kola ringi. See on ilmselgelt hea näitaja. Jäin hoopis mõtlema isikliku ruumi vajaduse üle, st kui erinev see inimeseti ikka on. Mulle on lapsest saati olnud vaja palju aega ja ruumi iseenda jaoks. Mitte, et mulle inimesed ei meeldiks või et mul suhtlemisega raske oleks. Lihtsalt seal, nn omas mullis, on olla mõnus.

Teisalt, ma ei ole olnud ka suhtlemisvaakumis pikemat aega kui nädal. Vähemalt nii palju, kui teadvustada suudan. Sellest ajast villand ei saanud, pigem jäi teadmine, et väheks jäi. Pole õnnestunud selle poole sajandi jooksul  nii pikka ajavahemikku üksinda olla, et oleks mõistnud, mis see piir on, kus ma tõesti tunnen inimestest või nendega suhtlemisest puudust. Jällegi tõdemise koht, et ega ennem teadmine ei saabu, kui kogenud pole. Senini on mingi aimdus, et vist nii on. Igatahes on vajadus üksiolemise järele suurem, kui võimalust on olnud. Küllastumise punktini pole igatahes jõudnud.

Huvitav, kas see omaetteolemise vajadus on geneetilise, st kas see tuleneb isiksuseomadustest või millega see seotud võiks olla? Pole selle peale palju mõelnud. Kõik mu lapsed on erineva omaetteolemise ajalise vajadusega või siis saab neil nn karjas olemisest erineval ajal isu täis ja nad tõmbuvad oma tubadesse.

Meil on aegade hämarusest tava, et kui on tahtmine omaette olla, siis võib rahus pugeda oma tuppa ja ukse kinni panna. Keegi väljastpoolt ust ilma toavaldaja loata ei ava. Avatud uks on märgiks, et võib siseneda ilma koputamata. Mingid kasvamisest tulenevad ealised iseärasused ja piiride kontrollimine on muidugi olnud, kuid suures plaanis ei ava elamises kinnist ust keegi ennem, kui toavaldaja pole “jah” öelnud. Lõpetasin lastetubade koristamise ka nende varateismeliseeas, va paar korda aastas akende pesemise ja kardinate vahetamise ajad.

Ühe lapse teismeliseajastu perioodil, kui maailm osutus nii ebaõiglaseks kohaks, et tuppa taandumine kippus tipmena ukse paugutamisega,  kruvisin peale kolme eelnevat hoiatust ukse eest ära. See kinnistas Lapses kiirelt teadmise, et hoolimata oma sisetundest ja põlgusest Maailma vastu, tuleb uksed vaikselt sulgeda.


Sellised lood siis selleks korraks. Järgmise kirjutamiseni jõuan ilmselt nädala pärast. Samas, eks Aeg näita. Tuleb tihe arginädal. Kohtumiseni järgmise mõttepusa juures!

reede, 24. veebruar 2017

Mõtisklus heaolust

mõttevabadus...
Kodumaale palju õnne! Seega meile kõigile palju õnne! Eestimaa on rõõmustamise ja puhkamise laines. Õhus on hoopis teine vibratsioon. Hommikul ärgates oli linn vaikne, täiesti unelevas olemises. Omas loomulikus rütmis kulgemine ilma vajaduseta kohanduda väliste oludega on ehe pai hingele. Ilma kuklas tuksleva tiksumiseta, et kell X on vaja olla kohas Y. Saab rahus pöörata pilgu sissepoole ja tegeleda sisemiste vaatlustega. Ja nii paar päeva jutti.

Kaasaegne maailm propageerib tarbimiskultust. Sattusin eile vaatama seriaali Must peegel (Black Mirror) avaseeriat. Teate, mul hakkas halb. Väga halb. Üks ühiskonnakriitilisemaid filme, mida viimasel ajal näinud olen. Väga utreeritud ja seetõttu ka eriti masendav. Kuhu jõuab heaoluühiskonna inimkond? Januneda adrenaliinilaksu järele, mis seisneb väärastunud maailmavaatele järeleandmises? Sellest kirjutas V.Hugo juba ammu, nt raamatus “Inimene, kes naerab”, mis juhtub resigneerunud, tülpinud ja mittemillestki huvituvate inimestega.

Pani mõtlema, kuhu me teel oleme ja kas see ongi tulevik, mille poole ketside vilinal liigume? Kui muutusi Inimese teadvusesse ja käitumisse ei tule, siis võib ka nii juhtuda. Kas see heidutab? Kindlasti. Mida teha saab, et sellist tuleviku realiseerumist vältida? Olla rohkem Inimene selle kõige paremas tähenduses. See on kindlasti energiamahukas ja ebamugav ning ka vaevaline, kuid ilma panustamiseta enda jaoks sobivat tulemust ei saa.

Igal Asjal/Eesmärgil on Hind ning mitte alati ei väljendu Hind rahas. Hinnaks võib olla igasugune ressurss, mida eesmärgi saavutamiseks vaja on, sh aeg, energia, teadmised, oskused jms. Raske ja keeruline? Võib ka nii juhtuda, kuid seda magusam on eesmärgi saavutamine.

Tänapäeva paradigma, elamine (toimetulek enda jaoks sobival tasemel) eeldab inimeselt aina rohkemat ja inimene muutub aina laisemaks ja mugavamaks. Võimaluste paljusus ja suutmatus valikuid teha ning otsuseid langetada loob olukorra, kus tuleb Keegi ning need valikud ja otsused ära teeb oma parema äranägemise järgi. Tulemus võib mitte sobida, kuid juba vanarahvas ütles, et Loodus tühja kohta ei salli. Oleks vaid tarkust tunda ära see punkt, mis kriitiliseks osutuda võib.














kolmapäev, 22. veebruar 2017

Blogimise mõistmistest ja mittemõistmisest....kellele ja milline silt panna, et enesetunne parem saaks?

... kirjutada või mitte?
Päev on ärkamises ja nukrus sees taandumas. Kui lasta endal olla, siis sageli taandub algselt põhjuseta tunduv nukrus. Eestimaa hangub kohe kolmeks päevaks. Tänane päev on juba poolik ning inimeste mõtted on nn pikal nädalavahetusel. Pean ka viimased lubatud tegevused ära toimetama ja siis saan end välja lülitada tegusalt maastikult.

Peas on tiksumas kuskil hallide ajukurdude vahel mõttejupid sellest, miks või kas peaks blogijad puuduliku mõtlemisega olema? Jällegi subjektiivse hinnangu stiilinäide, mille järelkajadena paljud kirjutised meediumi vahendusel küberavarustesse on jõudnud. Otsustasin ka oma mõttekatked lisada.

Mis paneb inimest selliselt end väljendama? Et kui ise aru ei saa või ei mõista, siis järelikult kõik ülejäänud, kes selle arusaamatu asjaga tegelevad, on ajukääbikud? Sarjast: my way is the highway ja kõik, millest aru ei saada või isiklikust vaatest sobimatuna tundub, on ehedal kujul puhas idiootsus.  

Vaivai - ütleks vanaema. Õigemini, kui ma omal ajal vanaema poole pöördusin ja kurtsin, kuidas maailm on kole koht, siis vanaema selgitas, et vaata laps; kui ümbritsevast on paar inimest sinu jaoks nõmedad, siis on see loomulik, sest kõik ei saagi kõigile meeldida, aga kui sinu ümber enamus inimesed tunduvad olevat nõmedad, siis on aeg peeglisse vaadata. Seda väljendit  - mine vaata peeglisse ja esita küsimus uuesti – kasutas vanaema minu kasvades sageli. Vahel lisas ta juurde, et miks sa endalt ei küsi?

Selliste hinnanguliste subjektiivsete arvamuste meediasse paiskamine on piltlikult võrdsustatav keskajal solgi tänavale kallamisega. Kõik ülejäägid lendasid elamisest välja ja kui miski juhtus allkõndijale kaela sadama, siis oma viga, et end hoida ei osanud. Eksole. Eneseväljendusvabadus ei ole ometi verbaalne kõhulahtisus või siis ikkagi on?

On, kuidas on, murekoht on sellel, kes blogimisest aru ei saa, mitte neil, kes ajaveebi pidamisega tegelevad. Ajaveeb on tore. Saab kõik endas keerlevad mõttejupid küberavarustesse saata ilma, et peaks leidma kedagi, kes oleks nõus ära kuulama ja peegeldama. Ja siis saab leida teiste ajaveebidest mõtteid või kogemusi.

Alati jääb vabadus mitte lugeda või kirjutada, sealjuures valida sõnastust, detaile jne. Vahva on, kui keegi kirjutatut peegeldab või arvamust avaldab. Need Anonüümikud, kes väetist kommentaaride näol käivad lisamas, need on enamasti sellest samast liigast, kes arvavad, et blogijad idioodid on ja keda tuleb Õigele Teele juhatada. Ja palju õnne neile. Eks ka nemad vajavad eneseväljendamist, aga igaüks oma rikkumatuse või siis rikutuse tasemelt.

Mina ajaveebipidajana võin ju idioot olla, kuid see ei muuda fakti, et selle tõdemuse Väljendaja teemast aru ei saa. Ma võin vabalt loll ka olla, kui see Ütlejale kergema enesetunde annab. Sellised subjektiivsed sildistamised ei muuda fakte ega  olusid, kuid iseloomustavad suurepäraselt nende Väljendajaid.


Tuld, kui keegi end riivatuna tundis! Elage end välja ja päev on helgem! Mul on alati vabadus enda jaoks ebameeldiv lihtsalt eetrist ära kustutada, kas sellest siis aru saadakse või mitte.

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...