reede, 3. veebruar 2017

Õnne valemi eripärad. On siis Õige või Vale?

Kas tegelikult on kõik see illusioon?
Planeerisin küll oma hommikupoolse aja töötegemisele pühendada, kuid sisetunne ei ole väga koostööaldis selle plaaniga kaasa minema. Tegin otsuse, et tegelen looderdamisega, st kirjutan ühe postituse ennem, kui välja tegusid pean minema tegema.

Õnnelikuks olemise kriteeriumid/tegurid ei anna mulle ikka veel rahu. Ilmselt on lõpuniurgitsemata mõte. Lugesin eile õhtul VNN postitust ja mind jäi ikkagi kummitama küsimus, et miks sootsiumi peegelduse olemasolu Inimesele peab olema kriitiline õnnelikuks olemise tegur? Mulle jäi vähemalt selline arusaam, et VNN peab seda tegurit kriitiliseks eelduseks (ja ka Notsu, kes kommenteeris postitust), et Inimesel oleks võimalik saavutada õnnetunne.

Sealt jõudsin edasi järgmiste küsimusteni, et kui see sõnum tundus mulle intensiivsena ja tegelikult see seda polnud, siis miks ma urgitsen oma isiklikus õnnevalemis ja proovin aru saada, miks minu jaoks see tegur siis oluline või vähemalt top3-s ei ole?

Ehk siis mulle ei anna rahu see osa, et kui Inimesed peavad sootsiumi peegeldust üheks eelduseks õnnelikuks olemisele (viidates, et nii peabki olema, sest inimene on sotsiaalne olevus) ja minu jaoks see oluline pole, siis kas ma olen millestki oluliselt end ilma jätnud või ma olen mingil moel erand, sest ma ei suuda end sobituda selle mustriga? Valesti mõista ma end ei saa, sest ma ju tean, kui ma õnnetunnet endas teadvustan, mis selle seisundi põhjustanud on ja ma ei leia sealt seda sootsiumi osa.

Mulle meeldib nn mõtetega mängimine ja ma proovin nende tekkimise hetkel neid isiklust vaatenurgast nn läbi  mängida, st testida niipidi, et juhul kui minul (või siis mina) ...., siis ....

Niisiis tekkis mul endale kohe jadamisi küsimusi:
  • miks peaks olema olemas nn universaalne õnnevalem, mis peaks sobima kõigi jaoks? Ei ole võimalik, sest Inimesed on liiga erinevad.
  • Kas ma peaksin end sobitama sootsiumi poolt väljakäidud õnne valemisse? Ei pea, aga uudishimust prooviks testida küll. Ja sellega ma nüüd siis tegelenud olengi.
  • Miks peab selle valemi üks kriitiline tegur olema sootsiumi toetus/tunnustus? Kas sellepärast, et Inimene on sotsiaalne loom või nii on sootsium õigeks arvanud? Ei pea, kui ma ise seda vajadusena ei taju.
  • Kas see, kui inimese isiklik õnne valem erineb nn standardist ja selles ei ole sootsiumi poolt heakskiidetud tegureid, siis justkui ei tohiks õnnetunnet tekkida? Et siis sootsiumi poolt heakskiidetud tegurite alusel kohustatakse Inimest tundma - st õige õnnelikus olemise tunne; mitte see, mida Inimene kirjeldab, et ta tunneb? Sest Inimene EI saa end õnnelikuna tunda, sest sootsiumi hinnangul on selles olemises puudu heakskiidetud tegur? Vot see oli koht, mis tekitas minus lühiühenduse. Nagu mu üks tuttav ütleb – mitte kuidagi ei suutnud end pildilt leida. Järelikult ei saa keegi öelda mulle, mida ma peaksin tundma ja kui ma kõigest hoolimata end hästi tunnen, siis nii ongi. Ja vahet pole, mida keegi teine sellest arvab.

Ja kui Inimene väidab, et hoolimata sellest sootsiumi arvamusest ta ikkagi tunneb end õnnelikuna, siis teeb sootsium kõik selleks, et selgitada inimesele, et tegelikult ta ikkagi EI ole õnnelik, vähemalt pole see ÕIGE õnnetunne, mida ta tunneb, sest ta ei jõudnud selle olemisele nn Õiget Teed pidi ja korralikud inimesed nii ei saa end tunda? Täiesti pohlad, kui see kellegi teise jaoks pole nn Õige. Minul on ju hea ja kui kellelegi teisele meeldib teisiti arvata, siis on see tema valik ja ei puuduta seda tunnet, mis minus juba olemas on.


Ükskõik mispidi ma targutan ja kui suure hulga küsimusi endale esitan, ikkagi jõuan ma järelduseni, et kõik, mis aitab Inimesel end Õnnelikuna või rahulolevana tunda, on Õige (va muidugi juhud, kus kellelegi vaimselt või füüsiliselt haiget tehakse). Ja sootsium ei saa öelda, et see tunne ei ole õige või et nii ei saa olla, sest... Kuna see kogum, mis selle seisundi tekitab, on nii individuaalne, siis peamine on see säravate silmadega helge inimene meie keskel, mitte see valem ja need tegurid selles, mis tal selle tulemuseni aitasid jõuda.

Tänan kõiki, kes kaasa mõtlesid ja oma arvamusi avaldasid! 

4 kommentaari:

  1. Ma vastan siia alla peamiselt sellele, kuidas sa minu postituse all mulle vastasid =)
    Segapuder =)
    Ma arvan, et sul oli pointi seal (ja muide, notsu on sama kogenud), et kui ei ole millegi puudumist kogetud, ei peetagi seda tähtsaks. Notsul oli see vaikeoletus, et ta meeldib seltskonnale, kus on. Kuna tal kibedate kogemuste toel oli veendumus, et ta ei meeldi kellelegi, tuli tunnetus, kui oluline on tegelikult vähemalt kellelegi meeldida, avastusena.

    Ja mina arvasin, et ma pole oluline. Nagu siiralt uskusin, et kui minu koha peal oleks suvaline teine funktsioonitäitja, ei märgataski vahet.
    Miska ma tean, et on oluline inimesena märgatud olla =) Orden ordeniks, see võib ka funktsioonitäitmise peale tulla. Pigem tulebki, tegelt =)

    VastaKustuta
  2. VNN, blogger on lolliks läinud ja kogu mu vastusena kirjutatud tekst lendas küberisse kuskile.

    Koond: Tänan siiralt, et oled vaevaks võtnud minuga kaasa mõelda ja arutleda! see on minu jaoks oluline.

    mis puudutub seda, et on olusid, mida kogemata jäävad vaid oletused ja subjektiivsed hinnangud. sellest olen kirjutanud ja siiani samal arvamusel. ju ma siis ei ole adunud seda välise osa puudumist nii valuliselt. kuigi olen olnud koolikiusamise ohver 12-aastaselt. kirjutan kohe sellest eraldi postituse ka.

    ordenit ei saanud ma funktsiooni eest, st et oleks istunud õige tooli peale, vaid oma oskusliku teadmiste ja kogemuste rakendamise eest saavutatud tulemuse eest. selles valdkonnas on välja antud siiani vaid üks teenetemärk. neid nn õige tooli tunnustusi ei ole ma kunagi mingiks tunnustuseks hinnanud. aga see pole ka peamine. lihtsalt oli üks näide.

    loodan, et kyber seda kommi alla ei neela, sest kolmandat korda ma enam ei jaksa kirjutada.

    Tänan VNN veelkord kaasamõtlemise eest. See on minu jaoks oluline!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muide, see on ka funktsioonitäitmine =)
      Noh, et sa ikka teaks, kuidas ma mõtlen =)
      Kui ma mõtlesin, et mis juhtuks, kui mu funktsioonid oleks täidetud, aga mind ei oleks, siis: mu lapsed elavad soojas toas, katuse all, keegi vaatab nende järgi ja annab raha regulaarselt, keegi teeb süsti, võtab telefoni, seob haavu, räägib külmetuste vastu kodusest ravist, kirjutab mingi ilukirjandusliku jutu, mida loeb 100 inimest, neist 30le ka meeldib - häh, kõik mu funktsioonid täidetaks ära ka minuta, mina lihtsalt olen mingi kannatav ja õuduses ühik, keda kellelegi vaja pole ja kes rabeleb end pooleks asjade tegemiseks, mida rahulikult saavad teisedki teha. Sealjuures vbla pareminigi kui mina.

      Kustuta
    2. point taken:)

      kui ma kunagi juurdlesin selle lause: ei ole olemas asendamatuid inimesi, siis jõudsin järelduseni, et kõik õige, va vanemad, õed-vennad jt lähedased inimesed, kellest tuntakse puudust justnimelt lähtudes nende isiksuseomadustest ja sellest nn ürgsest verehäälest, mida ei saa teaduslikult tõendada/tõestada.

      Ja kui mu vend, vanaema, ema ja abikaasa surid, siis ma saingi aru, et nii on. mitte keegi ei suuda neid asendada või nende kohta minu hinges/elus täita. tõsi, abikaasa võiks ju uue leida, kuid see oleks hoopis teine inimene koos kõige oma isikupäraga.

      seega see funtsioonitäide on asjakohane, kuid mitte iga rolli puhul me elus. jällegi. puhtalt minu vaatenurgas.

      tead, kui hea on, kui keegi püüab mõista ja kaasa mõelda:) tänud endiselt!

      Kustuta

Pühin ajaveebiukselt tolmu ära...

tõbiste pataljoni tervitused netiavarustest Tere minu unarusse jäänud ajaveeb. Pool jaanuarist on ajalooks saanud. Jõulude ajal mind ma...