reede, 24. veebruar 2017

Mõtisklus heaolust

mõttevabadus...
Kodumaale palju õnne! Seega meile kõigile palju õnne! Eestimaa on rõõmustamise ja puhkamise laines. Õhus on hoopis teine vibratsioon. Hommikul ärgates oli linn vaikne, täiesti unelevas olemises. Omas loomulikus rütmis kulgemine ilma vajaduseta kohanduda väliste oludega on ehe pai hingele. Ilma kuklas tuksleva tiksumiseta, et kell X on vaja olla kohas Y. Saab rahus pöörata pilgu sissepoole ja tegeleda sisemiste vaatlustega. Ja nii paar päeva jutti.

Kaasaegne maailm propageerib tarbimiskultust. Sattusin eile vaatama seriaali Must peegel (Black Mirror) avaseeriat. Teate, mul hakkas halb. Väga halb. Üks ühiskonnakriitilisemaid filme, mida viimasel ajal näinud olen. Väga utreeritud ja seetõttu ka eriti masendav. Kuhu jõuab heaoluühiskonna inimkond? Januneda adrenaliinilaksu järele, mis seisneb väärastunud maailmavaatele järeleandmises? Sellest kirjutas V.Hugo juba ammu, nt raamatus “Inimene, kes naerab”, mis juhtub resigneerunud, tülpinud ja mittemillestki huvituvate inimestega.

Pani mõtlema, kuhu me teel oleme ja kas see ongi tulevik, mille poole ketside vilinal liigume? Kui muutusi Inimese teadvusesse ja käitumisse ei tule, siis võib ka nii juhtuda. Kas see heidutab? Kindlasti. Mida teha saab, et sellist tuleviku realiseerumist vältida? Olla rohkem Inimene selle kõige paremas tähenduses. See on kindlasti energiamahukas ja ebamugav ning ka vaevaline, kuid ilma panustamiseta enda jaoks sobivat tulemust ei saa.

Igal Asjal/Eesmärgil on Hind ning mitte alati ei väljendu Hind rahas. Hinnaks võib olla igasugune ressurss, mida eesmärgi saavutamiseks vaja on, sh aeg, energia, teadmised, oskused jms. Raske ja keeruline? Võib ka nii juhtuda, kuid seda magusam on eesmärgi saavutamine.

Tänapäeva paradigma, elamine (toimetulek enda jaoks sobival tasemel) eeldab inimeselt aina rohkemat ja inimene muutub aina laisemaks ja mugavamaks. Võimaluste paljusus ja suutmatus valikuid teha ning otsuseid langetada loob olukorra, kus tuleb Keegi ning need valikud ja otsused ära teeb oma parema äranägemise järgi. Tulemus võib mitte sobida, kuid juba vanarahvas ütles, et Loodus tühja kohta ei salli. Oleks vaid tarkust tunda ära see punkt, mis kriitiliseks osutuda võib.














8 kommentaari:

  1. See kriitiline punkt tunti ära juba 50ndatel aastatel teadlaste poolt, kes II maailmasõja tohutu arengu voolus olid märganud, et samuti kui armee edukus sõltub eelkõige varustusest, sõltub ühiskonna saatus maavaradest.

    Sellest kriitilisest punktist karjuti 60ndatel üliõpilasmässude ajal. Nad olid mures, et inimesi on maailmas liiga palju ja sündivus-tarbimine-reostus hävitab tuleviku.

    Seda kriitilist punkti rõhutati dramaatiliselt grupi teadlaste töös 70ndatel. Hoiatati, tõestati, veendi.

    Sellest tehti sadu filme ja kirjutati tuhandeid raamatuid 80-90ndatel.

    No ja mis siis?
    Mida ma selle tarkusega peale hakkan?
    Mida sina oma tarkusega peale hakkad?

    Ha-ha:))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vot tõesti: mida mina või Sina või Keegi teine selle teadmisega peale hakkab? Selles on küsimus, kusjuures täiesti eksistentsiaalne.

      Suures plaanis ilmselt ei ole minul (ja veel hulgal nimetutel mutritel Suures Masinavärgis) võimalik muuta midagi. Kui ikka kari on kuristiku poole laia kapakuga teel, siis nii on.

      Väiksemas plaanis, ehk isiklikus vaates on mul (ja sel Nimetul Hulgal Mutritel) võimalik vältida mõtte- ja tegevuslaiskust, panustamist tarbimisühinna pöördelisse kasvu ning teha seda, milleks ma suuteline ja võimeline olen, parimal moel. Mida ma olen ka teinud ja jätkan samal viisil.

      Võiks seda Fransiscuse palvet ka lugeda, mis sõnastab selle muutmise võimekuse äratundmise koha:)

      Kustuta
    2. Sorri, lihtsalt pettumus ja kibestumine:)

      Mina olin ju kunagi, nooruses, see loll kes alati mõistusele rõhus. Kiitlesin inimkonna tarkusega. Halvustasin muskliraptoreid. Võimekus tuli minu arvates mõistusest. Mõttevõime juhtis minu lapseliku illusiooni järgi suurtele võitudele.

      Siiamaani piinlik. Õigemini – kahju. Idee mõistusest, mis valitseb, oli nii ilus. Nuuks-nuuks. Kurb on saada täiskasvanuks:(

      Kustuta
    3. Pole Sul häda miskit:)

      Inimfaktor on kriitilise tähtsusega ja pole kunagi 100 prossa prognoositav:)

      ah, ja arengu juurde kuuluvad ka äärmused. Aga idee oli ju ilus...arvan, et siiani on ilus. elades ja kogemusi omandades selgub paraku, et tõde on kuskil vahepeal ja mängu tulevb hulka muid faktoreid.

      kahju vaid, et lõhutakse järjekindlalt põlvkondade vahelisi seoseid. eri vanustes inimeste koostöö on kõige tulemuslikum. siis on gaas ja pidur mõistlikus vahekorras (järjekorras) kasutatav.

      ma ikka siiani loodan...

      Kustuta
    4. Õnneks on olemas Rents:))

      Kustuta
    5. m.o.t.t. :) ilma ankruteta on paha jah

      Kustuta
  2. MISasi, siis see pahaolu võib olla?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. eks see polaarne väljend heaolule võiks olla. kui EKI'st uurida, siis heaolu on jõukus, (aineline) kindlustatus, vajaduste rahuldatus.

      Seega võiks pahaolu olla vaesus, (aineline) kindlustamatus, vajaduste rahuldamatus. Kuigi vastet "pahaolu" kohta ma sealt ei leidnud.

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...