esmaspäev, 27. juuni 2016

Teekond Varjudemaale

teekond
Vahel on nagu nende Hannibali filmidega, et päris esimene film tuleb viimasena. Tegelikult polegi ma mõelnud seda ajaveebi pidada mingis kuupäevalises järjestuses. Pigem on tegemist uitmõtete kinnipüüdmise ja sõnadesse vormimisega. Varjudemaal elamisel on üks hea omadus – pole olemas minevikku, olevikku ja tulevikku; on Aeg. Ja Aja suhtelist mõõdet iseloomustas minu jaoks kõige paremini Inimene, kes ütles – kõik oleneb sellest, kummal pool tualeti ust ollakse.

Elu Kiirteel on see, mida elavad suur osa tänapäeva inimestest. Kiirteel ei ole neid, kes pole sinna veel astunud või siis on jõudnud järeldusele, et aitab küll. Nii minagi rallisin, kogu oma olemusega, sest suurlinnatuled oli ahvatlevad. Ja minu puhul oli ikka nii, et kui juba, siis maksimaalselt ja kogu hingega. Ilmselt teeks ma seda siiani õndsas äraolemises, kui Emake Saatus ei oleks käsipidurit meelevaldselt kasutanud. Nii teadlik ma tol hetkel kohe kindlasti polnud, et oleks olnud võimeline Aega maha võtma. Pealegi oli NII palju huvitavat. Aga ma olin juba tol ajal Tasakaalukunstnik, seetõttu suutsin balansseerida täpselt õigel punktil, et Lambad olid söönud ja Hundid terved.

Ei, ma polnud sellel esimesel korral Tundetu Karjäärinaine, ka mitte lastetu ega üksikema. Esimest korda peale Emakese Saatuse ootamatut käsipiduri kasutamist  püsti tõustes, reaalsust tajudes ja inventuuri tehes olin ma matnud oma abikaasa ja kaotanud mõtlemisvõime. Mul olid alles imetabased kolm last, kodu ja rida kohustusi. Aga jonn on vanem kui meie. Tõusin, kloppisin põlved puhtaks, hindasin ümber olud ja eesmärgid, seadsin Sihi ning – asusin Elu Kiirteele. Ega siis sõit ei saa ju ometi pooleli jääda, kui adrenaliin veres möllab.

Sellel esimesel sunnitud peatumisel sain ma psühhiaatri käe all väga osavaks asendustegevuste leidmisel, mis mõistuse töökorras hoidsid. Aga ennem töökorda saamist olin ma ikka väga Suures Mustas Augus. Edevus – ütlete. Ei olnud edevus. See on Fakt. Oli päevi, kus ma ei suutnud oma laste nimesidki meenutada, rääkimata mõistusepärasest toimimisest. Aga see on mõne järgmise heietuse teema.  Inimene on väga visa, kui ta midagi otsustanud on ja olin seda minagi. Kiirtee jätkus.

Kui Emake Saatus teist korda käsipidurit tõmbas, siis toimus maailmade kokkuvarisemine. Öeldakse, et regress on oluliselt jõulisemate tagajärgedega. Võin praktikale tuginedes öelda, et on küll. Leidsin end seismast haigla välisuste ees olevalt platsilt. Mäletan siiani väga eredalt kogu hetke, kuni kevadise tuulehinguseni välja.

Ma väga püüdsin aru saada, mida mulle need öeldud sõnad siis tegelikult tähendavad. Sõnad olid tuttavad, kuid nende taga olev mõte kindlasti teadvusesse ei jõudnud. Läks väga mitu päeva ennem, kui sõnad – kaugelearenenud vähk – minus arusaadavaks said. Sinnamaale oli tegemist väga ebaisikulise infoga ja ma jätkasin oma harjumuspärast rutiini.

Sissekasvatatud kohusetunne, mis oli filigraansuseni lihvitud, ei jätnud mind. Ja ma olin oma laste ainus elusolev lapsevanem. Seega polnud mul väga palju aega keskenduda sisekaemuslikele eneseotsingutele ja ka tol korral ma Varjudemaa teeotsani ei jõudnud. Inimene kohaneb ning teeb oma kogemuste pagasist lähtuvalt uue plaani ning jätkab... Olen selle vahepealse aja, kus paralleelselt käis aktiivne ravi ja töötamine ning lapsevanemaks olemine täiesti võrdsetel rinnetel, looriga katnud ja mõelnud, et ma mõtlen selle kõige peale täpselt siis, kui Aeg küpseks saab. Keskendusin olemasolevale tegevusele ning ei filosofeerinud palju.  Kusagil alateadvuses tiksus mõte, et kolm on kohtu seadus.

Vahepeal jõudsid lapsed saada täiskasvanuks. Selle fakti teadvustamine oli üks Elu Ilusamatest Hetkedest. Seista oma Suurte Laste keskel ning tunda, et nad on Maailma jaoks valmis. See hetk on iga lapsevanema Ülim Hetk.  Midagi sarnast tunnevad ilmselt treenerid ennem olümpiamängude starti, kus nende käealused asuvad omandatud võimeid demonstreerima. Ka see on mõne järgmise heietuse teema. Järjekordne peatükk minu elatud elus oli valmis saanud, kuid ma ei teinud selleks peatust Elu Kiirteel. Ma olin osav – ma olin Tasakaalukunstnik.

Nii palju olin ma eelnevast kahest korrast õppust võtnud, et iga tegevuse alguspunkt olen ma ise. See on nagu umbes  siis, kui lennuki turvajuhiseid tutvustades öeldakse, et kõige esimesena tuleb panna hapnikumask pähe endale ja siis tuleb päästma hakata järgmisi.   Hindasin oma vajadused, tahtmised, soovid. Maandasin kõik riskid, mida suutsin ette näha ning jätkasin sujuvalt.  Mind on kasvatatud teadmises, et kui ma midagi tahan, siis ma pean selleks ka kõik tegema. Metoodiliselt ja järjekindlalt. Tasuta lõunaid ei ole. Ka seljataha vaadates saab tõdeda, et nii on. Kõik, millest olen unistanud või mida olen soovinud, olen saavutanud – hoolika läbimõtlemise, kavandamise, planeerimise ja järjekindlusega.

Kuid Varjudemaa teeots ootas. Ta oli kannatlik ja teadis, et tema Aeg on tulemas.


Kui kõik ausalt ära rääkida...


Tere tulemast, digielutoa Külaline!

... siis tuleb alustada sellest, et avardaks maailma. 

Inimene on ikkagi sotsiaalne ning soovib jagada. Kes siis mida: kes kogemusi, kes mõtteid jne. Pole ka mina erand

Mõtlesin jupp aega, milline võiks olla blogi pealkiri, mis hõlmaks kõike seda, mida siin  jagada soovin.

Jõudsin järeldusele, et tasakaalukunstnik ongi see kõikse  abstraktsem väljend, mis raamid annab.  Üritame terve oma elu tasakaalustada: argiaega/puhkeaega; ärielu/tööelu; isiklikke arvamusi/peegeldatavad arvamusi; sõpru/perekonda jnejne.

Kui Inimene on sisemiselt tasakaalus, siis on ta avatud, sõbralik, usaldusväärne, lojaalne ning vastutustundlik. Ta ei hävita enda ümber, vaid loob ja toetab. Ta on Inimene, kellega koos võib luurele minna. 

Olen pea pool sajandit omandanud tasakaalustamise kunsti.... ja seda alati kuni järgmise korrani.

Postitused jagasin teemadeks: Tasakaalukunst, Varjudemaa, Elu kiirteel ja Pilk tulevikku. Need teemad on omavahel kohati ka põimunud ja ma ei hakka neid väga suure hoolega süstematiseerima.  Kui kellegil tekib huvi, et mis veel..., siis on lihtsam liikuda läbi märksõnade.

Teemad on kindlasti ajas muutuvad ja neid võib lisanduda. Tegemist on minu isiklike mõtete ja vaadetega, aga tore kui see tekitab ärtundmist ja/või vastukajasid.

Päris anonüümse Inimese tekste lugeda on ehk võõristav, sestap veidi kirjutajast: täna olen lihtsalt Inimene, kelllel on vabadus (olen ikka aus - täna on see kohustus ennekõike), valida, millega tegeleda (tõsi on, et piirangutega); ennem seda olen olnud analüütik ja tegelenud erineval tasandil läbirääkimistega; olnud nii vabakutseline lektor kui tunniandja erinevates koolides; muuhulgas teinud tööd pea kümme aastat Euroopa erinevates riikides. Mind on  kütkestanud Inimesed ja nende mõttemustrid, tegevuste ajendid. Olen sarilugeja ja lugemisvara sõltub sellest, millises meeleolus olen või millised kohustused on vaja täita.

Kõik head mõtted, ettepanekud, ideed ja terve kriitika on teretulnud!

Ja siit algabki Tee....


laupäev, 25. juuni 2016

Elu Kiirteel



Heietan sedakorda Elust Kiirteel. Tänase päeva nõutumad ja kallimad koolitused on oskuslikust aja planeerimisest. Palju tarku mõtteid ning soovitusi sellest, kuidas võimalikult optimaalselt kavandada infot ja tegevusi nii, et kõik oluline enda jaoks sobivasse ajaperioodi mahutada.

Ei saa pattu salata, olen ka mina osalenud suure huviga sellisel koolitusel. See oli tõeline elamus – tempokas, sisutihe, paljude näidetega tööriistadest ja Koolitaja isiklikust praktikast.  Vahepeal tekkis tunne, et olen sattunud suurepärasele etendusele. Kuulajaskond elas aktiivselt kaasa ning koolituse lõppedes oli auditooriumis tunda rahulolu ning rohkelt positiivsust. 

Koolituselt lahkudes ning lastes järellainetusel endas settida jõudsin hoopis tulemuseni, et hea küll, ma oskan nüüd ehk teadlikumalt kogu seda infohulka ning tegevusi ajastada/reastada/salvestada/märgistada jne, aga kas on olemas selliseid koolitusi, kus juhendatakse inimesi tegema valikuid ennem, kui kõik üle pea kasvab ja neis rahulolematus märkamatult jõudu kogub. Ehk siis kas keegi jagab häid nõuandeid, miks on oluline tegeleda ennetava tegevusega, mitte tulekahju kustutamisega.  Inimene ju võtab vabatahtlikult kohustusi millegiga tegelemiseks. Sellele küsimusel ma tol hetkel enda jaoks sobivat vastust ei leidnud.

Selguse hetk oli saabunud (ja mitte esimest korda) -  elame killustatuse maailmas ja tegeleme kildudega, mitte tervikuga. Killud on palju põnevamad kui tervik, kildudest saab kaleidoskoobi ja keerates vahelduvad pildid ning on hulka huvitavam ja tempokam. Tulemuseks on  tohutu hulk vähem ja rohkem sädelevamaid kilde ning tunne, et selles koguses orienteerumine käib kohati üle jõu või on liiga ajamahukas tegevus. Siis on hea vaadata, kuidas keegi teine selle sädeleva kogu haldamisega toime on tulnud.  Ja jõuame tagasi olukorda, kus nendime, et Aega pole selle selekteerimisega tegeleda. Mis aga ei takista Inimest järjekordset huvitavalt kildu üles korjamast ning lisamast sellesse kogusse, millest ülevaadet pole. Nõiaring on sulgunud.

Ühiskonda iseloomustab paanilise kiiruse kultus, infoküllus ning hirm peavoolust kõrvale jääda. Tiba üle kümne aasta tagasi rääkis Steve Jobs oma kõnes Standfordi lõpetajatele punktide ühendamisest, armastusest ja kaotusest ning surmast. Sõnum seisnes selles, et kuulake oma sisetunnet ning ärge kalduge sellest kõrvale.  Kui aga tõsta elutempo megakiiruseni, siis selle sisemise hääle kuulamiseks on keskkonnamüra nii suur, et isegi siis ei kuule, kui kõrva karjuda.

Minu vanaema, kes oli maailmas palju ringi seilanud ja ei teadnud Steve Jobs’ist midagi, ütles mulle mõned aastakümned tagasi (siis kui ma oma Elu Kiirteel sõitmist olin alustanud), et kui ma endale järelemõtlemiseks aega ei võta ning olulisi asju ebaolulistest eristama ei õpi, siis ühel päeval seisan ma Tee lõpus ning ainsad mälestused minevikust on möödalibisenud laternapostid ja hea, kui ma neidki meenutada suudan.  Vanaema pole enam ammu, aga mida aeg edasi, seda enam teadvustan ta väljaütlemistes tõde. Ja ega asjata ei öelda, et praktika on Tõe kriteerium.

Mind häirib vahel see kiiruse kultus.  Kõik inimesed ei peagi vormeli rajal järjekordset Elu Eesmärki saavutama.  Pealegi on Inimesed erinevad - keegi peab kiirteede läheduses vajalikku taristut töös hoidma. Liiga vähe pööratakse tähelepanu tagala kindlustajatele, aga mis juhtub siis, kui püramiid panna tipu peale seisma ilma igasuguste tugedeta?

Iga inimese jaoks on olemas oma rada ja tore, kui see kohe raja alguses ära tunnetatakse. Eriti kasulikuks osutub see ennem rajale astumist. Vastasel juhul võib see eesmärgi poole liikumine osutuda eluohtlikuks Inimesele endale või sellele, kellest parasjagu mööda proovitakse sõita.




Varjudemaa



Kui olla ühe jalaga siin reaalsuses ja teise jalaga teispoolsuses, siis kokkuvõttes oledki Varjudemaal. Justkui kaup, mille kohta on tehtud otsus, et see tuleks üle anda, aga tähtaeg pole veel saabunud.  

Inimesena on tunnetus selline, et oled teatris publiku hulgas, kuid asja lavale pole. Vaatlejana on alati kõige mugavam olla, sest siis on kriitika justkui objektiivne. Kui aga proovida sellises olekus leida tasakaalu, siis võib see olla äärmiselt jabur soov. Kellele ikka meeldiks olla uste vahel pidevas tõmbetuules.

Sellisena tunnevad ennast inimesed, kui neile on pandud diagnoos või on nad olukorras, millest vabanemiseks või väljatulemiseks läheb vaja kogu pagasit, mis elatud aja jooksul kogutud on ja ka siis pole tulemus garanteeritud. Aga reaalsuses ei olegi midagi garanteeritut.

Varjudemaal olemine on omamoodi huvitav. Sa oled olemas ja samal ajal ei võta Sa millestki aktiivselt osa - oled Vaatleja. Olen siin maailmas vägagi kohal olnud pea pool sajandit ja muuhulgas olnud osaline ajaloo kujundamisel.  See on märkimisväärne pagas kõike, seda nii isilklikul kui ühiskondlikus tasandil. Pea pool aastat olen olnud Varjudemaal. Ilmselt sellest ka soov heietada. Kui argipäev ei ole täis olmemüra ja kohustusi, siis leadki end arutlemast ajatute teemade üle. Aga minu käes on praegu kogu tänase ühiskonna kõige väärtuslikum valuuta – Aeg ja mul on täieline õigus kasutada oma enesemääratlemisõigust.

Mul on vabadus selle ajaga teha mida iganes või siis kõik hoopis tegemata jätta. Vabadus pidi olema tunnetatud paratamatus. Tõsi, mul on hulk piiranguid tegutsemise osas. Ma võin mõelda, lugeda ja kirjutada kuni kokkukukkumiseni; vaadata ja surfata mööda meediakanaleid, kuni sõrmed kuluvad; saan ise valida kellega, millal ja millise intensiivsusega suhtlen. Piirid on minu eelneva eluga võrreldes üsna ahtad, kuid seda enam naudin ma olemist, sest sellist luksust pole mul lapsepõlvest saati olemas olnud.

Aeg-ajalt käin ma ka nn pärismaailmas, st ajan Asju, et tagada elatusvahendeid endale ja veel koduselavatele Õppuritele, kuid ma olen oma valikutes suhteliselt vaba ning ei pea kellegi käest eelnevat nõusolekut küsima.

Selline ongi Tasakaalukunstniku pärusmaa Varjudemaai – võtta enda jaoks parim ning mitte tallata kellegi varvastel!




Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...