pühapäev, 24. september 2017

Veel arutlusi õpetamise teemal

Kui ma eile loengutepidamiselt kodupoole lonkisin, siis leidsin endalt küsimast, et kuidas ma nn õpetamiseni olen jõudnud? “Niinimetatud” sõna õpetamise ees kasutan sellepärast, et ma juba jupp aega ei pea õigeks (tekitab minus väga vastakaid tundeid) selle mõiste kasutamist oma tegevusele.

Nii et jätkuks eelmisele postitusele vahendan enda ja ühe koolitaja mõtteid/arutlemist mõistete õpetaja/õppimine kohta. Olen kirjutanud ka eelnevalt, et nn klassikalise kantslijutluse ajad on jäädavalt möödas.

Üks meie koolitajatest Kristel Jalak arutles õpetaja/lektor/koolitaja mõiste üle ning ütles muuhulgas, et tema jaoks on lektor pigem solvava maiguga. Kaasneb see tunne sellepärast, et kui koolitatavad vaatlevad loengupidajat muigvel näoga, et tuleb keegi kuskilt ja hakkab targutama, et tegelikult.... osalt õige ka ja osalt...aga mitte see pole oluline. Tagasi mõtte juurde.

Arutluse käigus jõudis ta ajalooni, et klassikaline õpetamise meetod (loeng) on pärit ajast, kus kogukonnas oli üks (või siis mõni, aga igal juhul vähemus) lugemisoskusega inimene ja selleks, et algselt piiblit lugeda või raamatutest tarkusi või ajalehtedest uudiseid (ehk siis uusi teadmisi) edasi anda, siis see üks oskaja luges kuulajatele tekste ning sealt kasvas välja klassikaline õpetamise meetod.

Ajad on muutunud ja inimesed koos nendega. Me oleme ammu kirjaoskaja rahvas. Tänasesse päeva ja eriti täiskasvanud inimesele uute teadmiste/kogemuste edasiandmiseks/omandamiseks ei sobi enam monoloogi pidamine. Põhus lihtne - see pole efektiivne. Kasutegur on madal ja ressursikulukas ka. Lisaks on vahepeal teadlased uurinud, kuidas täiskasvanud inimene kõige paremal moel uusi teadmisi/kogemusi omandab.

Sestap jõudis Kristel Jalak aruteluga sinnamaale, et tema isikliku nägemuse kohaselt sobiks tänasele täiskasvanud inimese koolitajale mõisted: arengunõustaja või arengukonsultant, mis sellele tegevusele ja selles kasutatavatele meetoditele oleks kohasem kasutada.

See arutluskäik ja tulemus vastab ka minu sisemisele äratundmisele. Ma ei saa/ei edasta kuulajatele pelgalt fakte ega ka mitte absoluutset tõde, vaid vahendan võimalusi uute teadmiste/kogemuste omandamiseks. See on interaktisoon, mis eeldab auditooriumisolijate aktiivset osavõttu. Ma saan edasi anda seda, mida kuulajaskond on valmis vastu võtma. Ja kuidas seda teha, see on peamine efektiivsuse võti. Õnneks on palju-palju erinevaid meetodeid, mis ei abista ainult mind, vaid on abiks ka uute teadmiste omandamisel.

Aga kuidas ma siis oma näpu nn kuradile andnud olen? See on tulnud täiesti salamisi. Kunagi sajandi algusaastatel pöördus minu poole ühe ülikooli esindaja ja uuris, kas ma oleksin huvitatud tudengitele edasi andma teadmisi Euroopa Liidu institutsioonidest ja dokumentatsioonist. Olin sellel ajal aktiivselt EL-i institutsioonide vahel toimetamas ja osalesin ka mitmes töögrupis ning sellealane teadmine alles hakkas Eestis levima. See oli uus ja põnev väljakutse ning muidugi olin ma nõus (peale sügavat nõupidamist perekonna ja oma ajakvaga). 

Ja sealt edasi tuli kõik kuidagi sujuvalt: üks aine ja siis järgmine ja veel ja järgmine kool...avatud koolitused jnejne. Tänaseks on ilmselgelt ülekaalus teadmiste edasiandmine ja vähemuses reaalne töö neis nn õpetatavates teemades. Kuigi täiesti reaalset töötegemist ma ei lõpeta, sest valdkond muutub nii kiiresti, et ma kaotaks oma professionaalsuse ja ei oleks enam pädev nn õpetajana. Ka on see töö siiani piisavalt põnev, et ma ei raatsiks loobuba...ei ühest ega teisest, sest mõlemad suunad on siiani väga suurt rahuldust pakkuvad. Eks aeg näitab. Kogemus ütleb seda, et mingil ajal tulevad ristteed, kus tuleb valikuid tegema hakata.


Palju Head!

laupäev, 23. september 2017

Õppimisest ja õpetamisest...tiba uidumõtteid lisaks

Jõudsin eile õhtul koju tagasi kahepäevaselt andragoogika jätkukoolituselt.  I etapil kogetust kirjutasin, et enesetunne oli hea ja pea saadud headest impulssidest kaks numbrit suurem. Sedakorda saabusin täielise vaimse orgastilise seisundiga.

Kui koolitajad ja kuulajaskond sobivad ning tahe midagi uut omandada on olemas, siis see sünergia, mis tekib, on võimas. Lisaks need ehedad head sõnad ja mõtted, mis minule olid adresseeritud...tõeline hingele tehtud pai ja seda lausa koormatega.

Mul on terve hulk uusi mänguasju, mida kasutada saan ning mis aitab teadmiste edasiandmise eesmärki efektiivsemalt ja loomingulisemalt täita. Maailmarevolutsioonilisi pöördeid muidugi ei teki, kuid vaheldusrikkamaks ja värvilisemaks saan oma toimetamised muuta kindlasti.

Ja need inimesed...aaah. Kui ruumis on koos viisteist inimest, kes oma tööd südamega teevad ja kelle silmis on sära ka peale aastakümneid õpetamist. Teate, juba see seltskond on inspireeriv. Arutasimegi, et tegelikult olid õppevahendiks ka koolituse läbiviimine ja me ise. Kui kerge on edasi anda teemat, kui selle omandamiseks on soov ja huvi.

Pigem on selle postituse sõnumiks see, et kui teha asju, mis sulle huvi pakuvad, st millega oled huvitatud tegelema, siis sisemine rõõm eesmärgi täitumisel on oluliselt suurem, kui asjade puhul, millega tegelemine mingit huvi ei paku, kuid millega mingil põhjusel siiski tegeletakse.

Egas elus on hulgim tegevusi, mis ei meeldi või huvi ei paku ja sellest hoolimata tulevad need teod ära teha. Ma ei kirjuta üldse sellest, et siis tuleks neid mitte teha või lasta nad kellelgi teisel ära teha (mis on ka lahendus). Pigem niipidi, et kui elus on tiba rohkem neid tegevusi ja toimetamisi, mis hinge helisema panevad, siis neid mitte niiväga sobivaid tegevusi on ka parem teha. Siis lihtsalt tead, et peale toda nn halli triipu tuleb see värvilisem osa ja nn samm läheb kohe kuidagi reipamaks.

Üheks koolituse kõnepunktiks oli ka läbipõlemise teema, mis tuletas meelde oma kogemuse. Oli karm küll. Lihtsam on ebameeldivaid asju oma elus ennetada, kui läbi elada. Ega neid alati vältida ka ei õnnestu, kuid läbipõlemine on üks neist asjadest, mida edukalt saab õige tempoga elades vältida.

Arutlesime selle üle, et eestlasele ilmselt on paariks suuremaks riskiks olukorrad, kus ta kipub end tööga samastuma ja/või üle koormama ja siis pole see kärssamise faas eriti kaugel.
Selge on ka see, et iga inimese jaoks on piirid erinevad, kuid nn hoiatusmärgid tuleks puust ja punaseks kuskile nähtavale kohale panna, et õigel ajal suudaks reageerida.

Huvitav oli teadmine, et korra läbipõlenul on suurem risk uuesti sama olukorda korrata  kui nendel, kes selleni jõudnud pole ja on pidama saanud nt viimasel minutil ennem kuristikku kukkumist.

Igatahes on mu pea jälle paar numbrit suurem. Olen vaimselt väsinud, kuid üdini õndsas seisundis. Lähen täna veel loenguid pidama. Eks siis pärast tunda anna, mis meeleolu mind valdab, kui koju tagasi jalutan.


Head nädalavahetust!

laupäev, 16. september 2017

Varjudemaa sügisene hingus

foto: Helen Beaumont
Sügis on täies hiilguses koha sisse võtnud. Asine ja tegus arginädal on selleks korraks läbi saanud. Tegelikult teen sedakorda tööd ka nädalavahetusel, kuid see omas tempos. Uuringutulemused saabusid ootamatult vara. Eelmisel reedel käisin sisemist ilu pildi peale salvestamas.

Arvestasin, et kümnendal tööpäeval võtab arst ühendust nagu viimased paar korda on olnud, kuid minu suureks üllatuseks helistas ta eile. Hea oli, et ma sel ajal kuskil levivaikuses ei olnud. See oleks mind närima jäänud, kui reede õhtul avastad, et arst on helistanud, kuid ennem esmaspäeva pole võimalust teada saada, mida tal öelda oli.

Järjekordne lahing on päädinud minu võiduga. Sisemine ilu läheb aina kaunimaks, st endiselt pole ühtegi lüütilist (st elavat) kollet ja olemasolevad sklerootistuvad kolded jätkevad luustumist. Tõeline rõõmusõnum. Vereanalüüsid, tõsi küll, näitavad kasvajamarkeri tõusu. Teen ülejärgmisel nädalal korduvad analüüsid ja kui kahanemist pole, siis alustan järjekordse hormoonraviga. Aga võrreldes keemiaraviga on need nagu vitamiinid. Oluliselt organismisõbralikud.

On alles suhtumine, mis? Kuid nii on. Hormoonravi hoiab mu organismi piisaval ahermaa tasemel, et ükski ebasoovitav külaline minu sees endale pesa punuma ei hakka. Jätkub ka luude täitmine, et tugevdada selgroogu, mis taastumises on. Kogu ülejäänud elurütm jääb samaks, st liikumine, toitumine ja töötegemise koormus.

Endiselt unustan ma vahel ära, et mul on füüsilised piirid, sh ei ole mu energiavarud piirideta. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma jaksan. Rohkem siis võrreldes eelmise ja selle aasta algusega. Ma enam ammu ei võrdle oma võimekust (seda nii füüsilise kui vaimse võimekuse tasandil) sellega, mis oli kuus aastat tagasi ennem selle diagnoosi ja ravi algust. Siis ma masendusest üle ei saakski. 

Ja ikkagi olen ma megatubli. Pea liikumatust inimesest on saanud täiesti isetoimiv üksus. Ma ei vaja abi. See on totaalne kergendus. Mul ei ole valusid. Võin liikuda kolm-neli kilomeetrit ennem, kui puhkust vajan ja seda täiesti talutavas tempos. Joosta ei tohi endiselt. Jaksan tõsta ja kanda  (ning see pole eluohtlik) kümmet kilo ning ei kurvasta, et täiskruus on tõstmisel maakera raskune. 

Kahjustada saanud vasaku käe närvid, mis paar nädalat end tunda on andnud, hakkavad ka paremaks minema, kuid endiselt tahavad nad sooja ning ka rohu tarvitamist. See on kogu selle  muu kupatuse juures köki-möki. Pole ju suur mure end kõrvuni pleedi sisse keerata koos soojaveekotiga ja las see käsitöö tegemine ootab rahulikult.

Pool septembrit on ajalooks saanud. Raadios reklaamitakse juba peatseltsaabuvaid jõule, kuid organism tahab veel päikest ja õuesoojust, mis sedakorda väheseks jäi. Suvi jäi mõneks järgmiseks aastaks, sest kui meenutada, siis läks pikk ja külm kevad sujuvalt üle varajaseks sügiseks.


 Järgmine sisemise ilu uuring tuleb detsembris. Sinnamaani olen vaba oma plaane tegema. 

Midagi head ja helget Teie päeva!

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...