kolmapäev, 30. august 2017

How do You do?

Tuli mõte kirjutada suve viimane postitus. Tunnike maastleitud vaba aega. Seda ei saa ometi asiseks olemisele  eraldada. Minu jaoks on sügis kohal, st tegemiste mõttes. Tempo kasvab ja hommikuti ärgates on pea paksult töised mõtteid täis. Sisemus ei taha väga kaasa minna. Poriseb vanainimese targutava häälega. Sel dialoogil ma ei lase end häirida. Kellel ikka on mõnus oma mugavustsoonist väljuda?

Ennem tähtsakssaamist oli mu isa raskekaaluliste rongide vedurijuht. Ja ma sündisin vedurijuhtide päeval. Isa siiani rõõmustab mu täpse ajastamisoskuse üle. Ma olen lapsepõlves veetnud aega paljudes vedurites (auru-, diisel- ja elektrivedurid) koos isaga ja veduridepoo keemialaboris. Need on ühed eredamad lapsepõlvemälestused. Olen ka pildilolevataolise veduriga sõitnud. seal, kus juhikoht on (st isa süles). Ilmselt sellepärast on mulle ka rongid hingelähedased. Mäletan lapsepõlvest, kuidas isa selgitas, mis vahe on veduri- ja rongijuhil ning nõudis, et ma end täpselt väljendaksin. aga isast ma kirjutan üksteine homme pikemalt. Üldse vist oli minu esimene erialaterminoloogia vedurite maailmast. Isa veetis kodus pidevalt aega tehniliste jooniste taga ja see sigri-migri oli nii põnev.

Niisiis on töö-aasta algamas. Mu suviste nikerdamiste tulemusel peaks uus eriala peagi kooli jaoks valmis saama. Ministeerumi kooskõlastamine veel ja siis hakkab tehniline toimetamine: vastuvõtu korraldamine ja organiseerimine, täpsemad läbirääkimised õpetajatega, sealt edasi siis kõik muu. Ma olen rahul. Nautlemisele võib siis pühenduda, kui esimene lend tunnistused kätte saab. Aga ikkagi.

Suvetöö häid tulemusi on teisigi. Ja nii ongi sees selline nostalgilis-rahutu olemine. Kui enamusel inimkonnast tekib rändlinnu rahutu tunne põue kevadeti, siis minul tekib see sügisel. Ju siis olen mõne teise liigi esindaja sisemuselt.

Pesamuna laekub homme. Ma pole teda juba kuu aega näinud. Kirjutasin eelmises postituses, et kui tervikust on jupp puudu, siis see annab ajas tunda. Homme saab tervik kokku. Algab ka tema jaoks viimane õppe-aasta selles etapis. Nii et 1.septembril täiesti asjakohane koos istuda ja muljeid vahetada.

Suurkoristamine jäi lõpuni viimata. Eks siis tuleb jooksvalt toimetada. Kuid juba on hea ja avaram. Avastasin, et läksin kudumisega vahepeal liiale ja nüüd ühe käe kahjustatud närvid ütlevad, mida nad minust arvavad. Liialdused ei ole head, isegi siis mitte, kui tegevus on hingele paitegev.

Targutamise laine on sees pulbitsemas. Mõtterongid muudkui vuravad. Sõnadeni läheb veel aega.


Mõnusat suve lõpetamist ja töölainele asumist!

pühapäev, 27. august 2017

Suve lõpetamisest ja lastest

Lõpetan selle nädalavahetusega suvise perioodi. Olen jälle sammukese sügavamale pedagoogistaatusesse astunud. Tundub selles etapis elamise õige valik olevat. Tegin selektsiooni olemasolevas kliendimajanduses ja lõpetasin osadega lepingud ja ei uuenda tegevusi.

Paari nädala pärast on ees ootamas järjekordne uuring ja tulemuste pealt järgmise kuu lõpus saab otsustada, milline järgmise kvartali tegevuste sisu täpsemalt välja näeb. Mul on olnud ravivaba suvi. Organism on saanud taastuda. Meeled on saanud puhata ja ma olen tööd teinud. Selline töö ja puhkus käsikäes või siis puhates töötegemine. Teistmoodi suvi üle mitmete aastate.

Homsest algab kellaajastatud argipäev. Vähekene nostalgiline olemine on nagu iga etapi lõpu eel. Tempo ja infotihedus ja mõttemustrid muutuvad. Viimased paar aastat tiksub peas, et vaja on juurde õppida. Kui algava töö-aasta jooksul uuringud sama positiivsete tulemustega on nagu suvealguses, siis järgmisel sügisel istun jälle koolipinki. See on pilk tulevikku. Mis reaalsuses toimuma hakkab, näitab aeg, kuid tahtmine süveneb. Elame-näeme.

Mu pesamuna jõuab järgmise nädala lõpuks põhjalast tagasi. Viimane nädal olen tabanud end mõtlemast, et tunnen temast puudust. Kuu on möödas. Kui tervikust on osa puudu, siis ajas annab end tunda. Kuid mul on täissöönud kõutsi päikeselaigus lesimise tunne, kui oma laste peale mõtlen. Nad on nii ägedad. Nendin, et otsus nende saamiseks oli täiesti õige.

Võib tunduda jabur, kuid ma tõesti plaanisin lastesaamist pikalt. Tõsi, ma ei kavandanud kaksikute saamist, kuid täna ilma nendeta olemist ette ei kujuta. Kui ma sain teada, et kaksikuid ootan ja vanaemale muret kurtsin, et miks mina ja kas ma suudan ning saan hakkama jne; siis vanaema küsis, et kumma sa siis ära annad? Mis küsimus see on, uurisin vanaemalt. Sellepeale ta ütles, et targutamise aeg on möödas, tuleb mõtteviisi muuta ja valmistuma hakata. Ja nii ma siis heietamise lõpetasin.

Tänaseks on kõik kolm minust pikemad ja täiskasvanute maailma läinud või sellega kohanemas. Neist on saanud kaaslased, kes on endiselt minu “väiksed” lapsed. Ükskõik kui pikad või vanad nad, ikka avastan end kohati mõtlemast neile, kui väikestele. Selle väikeste laste ema mustri endast väljaharutamine on pea kolmekümmet aastat emaksolemist ikka väga pikk protsess.

Lasteks jäävad nad muidugi aegade hämaruseni. See tabamatu side, mis vanemal lastega on, see ei kao kunagi ja kuhugile, kuid teiseneb. Vot see teisenemise osa ongi kohati sisemist segadust tekitav. Tahaks mõne ütlemise või teo peale reageerida, kuid....ei ole enam ei minu osa ega aeg selle jaoks. Ja nii ma siis neid sisemisi pidureid vajutan...aga põnev on.


Miski pole igavene ja kõik on pidevas muutuses. Oleks vaid tarkust õige ära tunda ja kohaneda. Tasakaaluharjutused jätkuvad...

Head Suve lõppu selleks korraks!

laupäev, 26. august 2017

Ajupesu kõrgem pilotaaz...

Hoiatus! Tuleb emotsionaalne kirjutis. Vihastusin, solvusin ja kavatsen selle siin välja elada.

Lugesin artiklit ja vaatasin videot, mille pealkiri oli Täisväärtuslik elu rinnavähiga. Mind pole väga jupp aega midagi nii sügavalt isiklikult puudutanud ja sisemisi negatiivseid lainetusi põhjustanud. Ma sügelen pea üle kere ja tõlkimatut soome-ugri mörinat tuleb keelele. Kohe kirjutan, mis mind marru selle juures ajas. Aga algusesse tagasi.

Alustaks sellest, mis on täisväärtuslik elu? Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks.

Diagnoosi saades ja asudes ravi saama jääb senisest täisväärtuslikust elust vaid mälestus. Muutub kõik, absoluutselt kõik. Ja mitte kunagi enam ei muutu elu endiseks, st taastumist harjumuspärasesse olekusse EI TULE! See pole viirus ega kopsupõletik, mille põed ära ja jätkad sealt, kus pooleli jäid. Jaa, muidugi, inimesed on erinevad ja nende organismid reageerivad erinevalt, kuid vahet pole millises staadiumis ravi algab. Endise eluga on lõpp ja mõiste "täisväärtuslik elu" tuleb algatuseks ümber sõnastada ja siis ka kõik muu.

Mis mind eriti sügavalt puudutas, oli see, et ise kogenuna ja nüüd nõustajastaatuses inimene teatas, et täisväärtuslik elu rinnavähiga on täiesti võimalik. Jaa, ta rääkis ka sellest, et tuleb ümberhinnata oma elu, aga unustas mainimata, et alustada tuleb sellest, mida sellise kogemuse ja tagajärgedega elades sõna “täisväärtuslik” tähendab. Tema, kelle töö-ülesanne on nõustada selles olukorras olijaid, ütleb kõva häälega välja selle, et täisväärtuslik elu täiesti eksisteerib. Häbi, ma ütlen! Vähe sellest, selle õppefilmi on rahastanud riik. Nii et ajupesu kõrgemal tasemel.

Kui ma mõtlen end tagasi sellesse aega ja vaimsesse seisundisse, kui mulle diagnoos pandi ning raviralli algas ja kui keegi oleks mulle tol ajal öelnud, et oi, pole hullu, kõik jätkub peagi endisel viisil… mida ma oleksin siis tundnud, kui elaksin siiani lotuses, et kus see endine nüüd on? Et kõik teised on saanud täisväärtusliku elu tagasi ja mina, va saamatu, vaevlen siin ja ei saa… ehk siis teeme sind veel nõrgemaks, kui oled. Saad oma vaimse ja füüsilise võimekuse, rinnad, juuksed, lihased, kõõlused (kõik muud äralõigatud koed tagasi) ja elu on lill (nüüd tuleb edasiandmata tõlkimatu ugrisõim). Halloo! Kas Sa ise ka usud, mida räägid?

Ma ei ütle, et elu pole võimalik ja rõõmu ei ole. Olen siin kirjutan oma erinevatest seisunditest ja tõeotsingutest. Kõik on võimalik, kuid selle eeldus on see, et absoluutselt kõik tuleb ümber hinnata, sõnastada, teadvustada ja leppida, et oli elus ennem ja nüüd, ja see nüüd on täiesti väärtuslik. Kõige raskem on endaga kokku leppida, et hoolimata sellest, mida mul enam ei ole ja kunagi ei tule, on kõik see, mis olemas on, täiesti piisav selleks, et end mõnusalt tunda…arghhhh. Ja ma pean end tugevaks inimeseks…

Aga rääkida täisväärtuslikkusest…see on alandav. Kui vähiga elamine täisväärtuslik oleks (nn päriselt ka oleks), siis ei oleks seadusesse töövõimetust sissekirjutatud, nt IV staadiumi vähki põdev inimene on täielikult töövõimetu ja piisab vaid diagnoosist, mitte enam meedikute kirjeldusest sinu tervisliku seisundi kohalt. Selles kohas semantika väänamisest ei ole kasu, kahju vaid.

Vaimselt ebastabiilset inimest eksiteele viia on alatu. Eriti nende inimeste poolt, kellel on kogemus ja kes peaks selliseid inimesi aitama uuesti elama õppima. Lisaks see, et riik on selle tobeduse rahastanud. Inimesed eeldavad, et see on tõde, mida neile pakutakse. Ma olen ennemgi kirjutanud, et kõigest heast, ilusast ja positiivsest kirjutatakse palju ja suure innuga, kuid keegi ei kajasta selleni jõudmist. Seda verd, higi ja pisaraid ei näita keegi.

Mitte et selliseid filme, tekste ja jagamisi poleks vaja. Vastupidi, kogemuste jagamine on suureks abiks, kuid rääkida sellest, et see täisväärtuslik elu on…come on. Kui hingamise olemasolu on elukvaliteedi näitaja, siis miks me räägime, et sõjategevus on halb ja miks me muretseme lastekodude ja koduvägivalla pärast…

Miks, krdi pärast, need, kes peaksid aitama olla, juhatavad inimesi eksiteele. Öelge, et ongi ennem ja nüüd ning see nüüd on täiesti elatav ja positiivne, kui enda jaoks maailm ümber hinnata. See on nagu jalad kaotanud olümpivõitjast maratoonar panna koos kõigiga maratoni jooksma ja öelda, et me ootame, et sa oma esimest kohta kordaksid. Mu kursuseõde peale masektoomiat ja vähist vabanemist tahtis lubatud endist elu tagasi ja läks rinnataastusoperatsioonile... täna peaksin temaga kohtumiseks minema kalmistule....


Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...