pühapäev, 5. november 2017

Naistejutud, ehk edevuselaat vol 2

netiavarustest leitu
Sahistasin eile loenguid pidama ja leidsin end mõtlemast ajas varieeruva riietumisstiili üle. Ehetest ma kirjutasin suvel. Siis, kui ma veel noor ja ilus ja peretu olin, siis kuulusid minu garderoobi pikad mantlid, kübarad, kostüümid, kõrged kontsad jne. Mulle meeldis klassikaline stiil (tegelikult meeldib siiani), kus naine on hoolitsetud olemisega ja tervik on laitmatu. Avastasin ka selle, et teatud vormiga on lihtsam enda jaoks seatud eesmärke täita, sest inimesed pööravad vormile hoopis suuremat tähelepanu, kui sisemusele.

Siis sain ma oma vanima lapse ja elutempo ning riietumisstiil muutus. Mantlid asendusid alguses poolmantlite, siis jopedega; seelikud ja kleidid teksadega; kontsad nn mõistlike jalanõudega, et lapsega koos oleks võimalik mugavalt liikuda. Ma pole kunagi pidanud vaevlema nõukaaja pruun-hallis ühetaolisuses. Sugulased saatsid piiri tagant riideid ja jalanõusid ning kangaid. Lisaks oli perekonna rätsep olemas.

Seejärel läksin tööle tagasi ja taastus ka endine riietumisstiil kuni kaksikute saamiseni. Väikeste lastega koos liikudes ei ole kleidid, kostüümid, kitsad seelikud ja kõrged jalanõud ning pikad mantlid ja kübarad just kõige funktsionaalsem riietus. Mäletan dress-code'i, kus hoolimata suvisest kuumusest tuli kanda sukkpükse ja kinniseid kingi. Aeg läks edasi ja ka trendid muutusid ning riietumisstiil läks aina mugavamaks. Uuesti tööle naastes leidsin midagi vahepealset. Tänases maailmas nimetatakse seda stiili smart-casualiks. Väga mõistlik lahendus.

Mingil perioodil arutlesin abikaasaga oma riietumisstiili muutuse üle. Kui on pereelu ja kolm last, maja- ja aiapidamine, töö ning sinna sekka pidev nn kohvrite otsas elamine, siis ajamõõde saab hoopis uue tähenduse, praktilisus muutub võtmesõnaks ning see triikimine, pressimine, keemilise puhastuse vahet lidumine kaotab mõtte. See ajaperiood kaotas minu garderoobist seelikud, kleidid ja vähendas triigitavate riiete arvu oluliselt.

Tänases päevas on stiil jäänudki samaks, st smart-casual. Nüüd ju aega on, võiks rahumeeles taastada oma kunagise outfit’i ja tunda end üdini naisena, kuid see mõte on ajas kaduma läinud või teisenenud. Vahel harva võtan ette selle nn täismuutumise, kuid see on pigem erand kui reegel. Mantlid ja pintsakud on suures osas naasnud, kuigi kontsad on tervise tõttu välistatud ja kuidagi on tähelepanu rohkem aksessuaaridele läinud: jalanõud, sallid, kotid, ehted. Garderoob on ka vähemvärviline. Sügisest kevadeni on must koos mõne punase-sinise-halli-valge värvilaiguga ja kevadest sügiseni valge-beezi ja mõne roheka-sinise tooniga.

Aga endiselt naudin tänavapildis klassikalises stiilis välimusega inimesi ja eriti naisi. Stiilselt väljapeetud naised on nagu kunstipärases raamistuses kalliskivid. Ja selge on ka see, et pelgalt riietusest on vähe. Peab olema ka kõik ülejäänu, mis tervikule jume annab. Need inimesed tunneb kaugelt ära, sest nende kehahoiakus on juba midagi, mis silmale pai teeb. Olemus on see, mis detailid tervikus seob ja silma rõõmustab.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...