laupäev, 25. juuni 2016

Elu Kiirteel



Heietan sedakorda Elust Kiirteel. Tänase päeva nõutumad ja kallimad koolitused on oskuslikust aja planeerimisest. Palju tarku mõtteid ning soovitusi sellest, kuidas võimalikult optimaalselt kavandada infot ja tegevusi nii, et kõik oluline enda jaoks sobivasse ajaperioodi mahutada.

Ei saa pattu salata, olen ka mina osalenud suure huviga sellisel koolitusel. See oli tõeline elamus – tempokas, sisutihe, paljude näidetega tööriistadest ja Koolitaja isiklikust praktikast.  Vahepeal tekkis tunne, et olen sattunud suurepärasele etendusele. Kuulajaskond elas aktiivselt kaasa ning koolituse lõppedes oli auditooriumis tunda rahulolu ning rohkelt positiivsust. 

Koolituselt lahkudes ning lastes järellainetusel endas settida jõudsin hoopis tulemuseni, et hea küll, ma oskan nüüd ehk teadlikumalt kogu seda infohulka ning tegevusi ajastada/reastada/salvestada/märgistada jne, aga kas on olemas selliseid koolitusi, kus juhendatakse inimesi tegema valikuid ennem, kui kõik üle pea kasvab ja neis rahulolematus märkamatult jõudu kogub. Ehk siis kas keegi jagab häid nõuandeid, miks on oluline tegeleda ennetava tegevusega, mitte tulekahju kustutamisega.  Inimene ju võtab vabatahtlikult kohustusi millegiga tegelemiseks. Sellele küsimusel ma tol hetkel enda jaoks sobivat vastust ei leidnud.

Selguse hetk oli saabunud (ja mitte esimest korda) -  elame killustatuse maailmas ja tegeleme kildudega, mitte tervikuga. Killud on palju põnevamad kui tervik, kildudest saab kaleidoskoobi ja keerates vahelduvad pildid ning on hulka huvitavam ja tempokam. Tulemuseks on  tohutu hulk vähem ja rohkem sädelevamaid kilde ning tunne, et selles koguses orienteerumine käib kohati üle jõu või on liiga ajamahukas tegevus. Siis on hea vaadata, kuidas keegi teine selle sädeleva kogu haldamisega toime on tulnud.  Ja jõuame tagasi olukorda, kus nendime, et Aega pole selle selekteerimisega tegeleda. Mis aga ei takista Inimest järjekordset huvitavalt kildu üles korjamast ning lisamast sellesse kogusse, millest ülevaadet pole. Nõiaring on sulgunud.

Ühiskonda iseloomustab paanilise kiiruse kultus, infoküllus ning hirm peavoolust kõrvale jääda. Tiba üle kümne aasta tagasi rääkis Steve Jobs oma kõnes Standfordi lõpetajatele punktide ühendamisest, armastusest ja kaotusest ning surmast. Sõnum seisnes selles, et kuulake oma sisetunnet ning ärge kalduge sellest kõrvale.  Kui aga tõsta elutempo megakiiruseni, siis selle sisemise hääle kuulamiseks on keskkonnamüra nii suur, et isegi siis ei kuule, kui kõrva karjuda.

Minu vanaema, kes oli maailmas palju ringi seilanud ja ei teadnud Steve Jobs’ist midagi, ütles mulle mõned aastakümned tagasi (siis kui ma oma Elu Kiirteel sõitmist olin alustanud), et kui ma endale järelemõtlemiseks aega ei võta ning olulisi asju ebaolulistest eristama ei õpi, siis ühel päeval seisan ma Tee lõpus ning ainsad mälestused minevikust on möödalibisenud laternapostid ja hea, kui ma neidki meenutada suudan.  Vanaema pole enam ammu, aga mida aeg edasi, seda enam teadvustan ta väljaütlemistes tõde. Ja ega asjata ei öelda, et praktika on Tõe kriteerium.

Mind häirib vahel see kiiruse kultus.  Kõik inimesed ei peagi vormeli rajal järjekordset Elu Eesmärki saavutama.  Pealegi on Inimesed erinevad - keegi peab kiirteede läheduses vajalikku taristut töös hoidma. Liiga vähe pööratakse tähelepanu tagala kindlustajatele, aga mis juhtub siis, kui püramiid panna tipu peale seisma ilma igasuguste tugedeta?

Iga inimese jaoks on olemas oma rada ja tore, kui see kohe raja alguses ära tunnetatakse. Eriti kasulikuks osutub see ennem rajale astumist. Vastasel juhul võib see eesmärgi poole liikumine osutuda eluohtlikuks Inimesele endale või sellele, kellest parasjagu mööda proovitakse sõita.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...