neljapäev, 29. september 2016

Kohtumisi Minu, Ego ja Alteregoga

Tere! Mina siin - saame tuttavaks!
Eksole. Mitte selle osaga endast, keda sootsium tunneb. Ja palju seal seda erinevust ikka on, aga siiski. See ehe mina on vahel ehmatav. Aastad on andnud teadmise, et oma parema äraolemise huvides tuleb sootsiumile pakkuda seda, mida on nad nõus vastu võtma ning mille tulemusel saavutan ma selle, mida parasjagu teen enda jaoks kõige paremal moel. Eks me kõik täida rolle ning muudame sellega seonduvalt oma väljendusi, olekut ja sõnastust.

Kohanemine – see on see sõna, mida oleks otstarbekas kasutada. Milleks tekitada enda jaoks ebamugavaid olukordi, kui neid on vältida võimalik. Ainus, mille ohjeldamisega mul aeg-ajalt probleeme tekib, on liiga otsene eneseväljendamine. Ma hoian jupp aega keelt hammaste vahel, aga siis ühel hetkel olen ma väljaöelnud selle, mille jaoks pole päris õige aeg ega koht olnud. Mis selle põhjustab? Inimlik nõmedus reeglina ja minu sisemine äratundmine, et tegemist on ebaõiglusega, st kellelegi tehakse põhusetult liiga.

Kas see on manipuleerimine või demagoogia? Ikka on, aga ilma nende mõistete negatiivse tähendusega, st kedagi ei kasutata ära, vaid pigem säästetakse. Positiivses ja sõbralikus olemises ei ole midagi halba. Kogu elu on enesedistsiplineerimine. Üliemotsionaalsed inimesed on väga väsitavad. Iial ei tea, mis neid käivitada  võib ja millega see lõppeda võib. Üks mu vanaonudest ütles kunagi, et Inimene, kes häält tõstab ei austa ennast. Aga öelge mulle mõni Inimene, kes kunagi poleks tunnetanud sisemist vajadust maailma peale karjuda või välja öelda inetuid sõnu. See ongi enesedistsipliin – ohjeldada ennast. Me kõik oleme oma universumi keskmed, kuid ei saa teerullina üle sõita teistest põhjusel, et midagi/kedagi meeldib või mitte.

Seega kohtumised Endaga selles ehedas kujus ja ohjeldamata vormis võib olla täiesti üllatav hetk. Just selles mõttes, et kõiki tahke Endast alati ei mäletagi. See nõuab aega ja julgust. Kui Endaga liiga suurde vastuollu minna, siis organism loob olukorra, kus ollakse sunnitud Endaga silmitsi seisma ning uuesti tutvuma.


Meeldivaid kohtumisi Endaga!

Universumi Nabast ja Kuldkala püüdmisest...

Kus on see kandik?
Tühjast kohast tekib ainult Suur Pauk, aga ka see ei pruugi tõde olla. Alustasin päeva Mihkel Kunnuse arvamuslooga Eesti Ekspressis: Loll mõtleb oma peaga, tark teiste omadega. Kirjutatu haakus hiljutiste mõtetega kasvatuse, hariduse ja harjumuste kohta. Eile pidasin loenguid ka, nii et foonil olevale emotsioonidele tuli värve ja tihedust juurde. Lisaks mõned postitused, mida eile lugesin. Otseselt haakus postitus, milles lahati tahtmise ja viitsimatuse osa õppeprotsessis.

Igavene mõttearendus, millega aeg-ajalt avastan end tegelemast. Tarbimisühiskond propageerib ja juurutab valmislahendusi kasutama; kasvab veendumus, et enda jaoks ebameeldivate asjadega ei peagi tegelema või tegeletakse siis, kui tuju ja tahtmine on. Ja siis see osa, et alati on Keegi Kuskil süüdi ning Inimesel ongi õigus nõuda vastu andmata. Ehk siis nõuded endale ja teistele on täiesti erineva sisuga: mina võin, aga Sina ei tohi. Samas ei mõtle inimesed sellele, et kuldkalale soovide esitamiseks tuleb see Kuldkala ennem kinni püüda. 

Mehaanilise energia jäävuse seadus sedastab, et energia ei teki ega kao kuskile, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Terve talupojamõistus aegade alguset läbi rahvasuu ütleb, et kui kaevu eest ei hoolitse, jääb kaev kuivaks või vesi selles rikneb. Miks levitatakse vigaseid või segadusse ajavaid mõtteid?

Igasuguse tulemuse eelduseks on valikute tegemine: tegevuste tegemine  või ka tegemata jätmine. Tahaks juhtida maailma, aga vajalike teadmiste omandamisega võiks keegi teine tegeleda. Miks peaks keegi kellelegile kandikul asju ette tassima? Sest ta on Ilus, Parem, et ta on olemas? Ja siis need kommentaarid stiilis nn Heasoovlik Naaber – mis tal viga elada, ta on X kohal või tal on Y sissetulek ja ega see ausal viisil pole saadud või ta on nii nõme, sest ta on Pikk, Lühike, Paks või Kole. Miks on eestlane nii ksenofoobilise olemusega ja nii lõpmatult negatiivne? Osalt ilmselt on see seotud ala- või ülearenenud enesekindlusega, osalt meie traagilise ajalooga, kuid suur osa sellest on kujundatud sootsiumi enda poolt.

Kool ongi õppimise koht. Päriselt ka. Ei ole vabaaja veetmise keskus, kuhu minnakse siis, kui elu igavaks muutub ja tekib soov, et keegi võiks Igavlejat lõbustada.  Ja teadmisi ei ole võimalik omandada stiilis, et sisestame USBi ning kanname andmed üle. Ja tööharjumused ei saabu seoses mingi sündmusega (nt sai 18 või saabus uus aasta ja käivitus lisamoodul N). Ja pole võimalik vallutada maailma, sest Inimesele tundub, et see oleks tore.

Ikka ja jälle kummastavad mind lood, kus kirjutatakse sellest, et nn Suuri Tulemusi saavad need, kes kooliajast lihtsalt läbi jalutavad nagu huvialaringidest. Heaks tavaks on kombeks viidata koolis äpardunud geeniustele, nt A. Einsteinile, kelle õppimistulemused olid puudulikud. Kuhu on jäänud mõtlemisvõime: kui tal teadmisi ja pühendumust poleks olnud, siis nimetaks me täna kaasaegse füüsiku isaks mõne teise nimega inimest.

Mugavusühiskonna ja reaalse argipäeva vajaduste vahelised käärid muudkui suurenevad. Ühelt poolt kasvab õpitud abituse osa Inimtegevustes ning teisalt nõuab tänapäev kiirelt mõtlevat, seoseid luua oskavat, empaatilist, läbirääkimisvõimelist ja laialdaste teadmistega Inimest.


Sai vähe äge kirjutis, aga see pidev vigisemisele keskendumine, miks midagi teha ei saa või siis see, et Keegi on kuskil süüdi ja riik mittemidagi ei tee Inimese mugavustsooni laiendamiseks, see lihtsalt ei jäta mind emotsioonituks. 

Kellele varblane peos ja kellele tuvi katusel. Kui Inimene teab, kumb tema eesmärgiks on ja tegeleb selle saavutamisega järjekindlalt, siis laskem tal seda teha, selmet näpuga näidata ja öelda, et ta pole piisavalt Ilus, Tark ja Osav ja üleüldse on see hinnangu Andja tuvi või Varblane, mille see Tegija ebaõiglaselt ära on võtnud.

kolmapäev, 28. september 2016

Me oleme vaid Inimesed...

Elu Õied
Jäin lugema postitust, mis kirjeldab isiksuseomaduse seoseid töise rahulolu tundega. Vana tõde, et kõik taandub isiksuseomadustele ja kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest. Banaalseks ärakulutatud ja kahe kõrva vahelt läbivad laused, mille sisusse tavapäraselt ei süvene. Veidi teises võtmes, kuid samast kirjutas ka Indigoaalane: kui Suur on Suur ja millal saab täis kasvatud ning mida see sisu tähendab ja kas sellel üldse mingi mõte on?

Täna, kui mul on hulgim elatud aastaid, seega võrdlemiseks ja järelduste tegemiseks hunnik algandmeid (üks väärtuslikemaid algandmete allikaid oli minu terve talupojamõistusega vanaema), on saanud/saavad need äraleierdatud laused aina selgemad tähendused; ehk siis tajun põhjus/tagajärg vahelisi seoseid. Üks lause veel – vanemate patud nuheldakse laste peale (Raamatus vähe teise sõnastusega, kuid sisu jääb samaks).

Üks tuttav kliiniline psühholoog, kes tegeleb eelkooliealiste ja algklassi lastega, on neid seosed uurinud aastaid. Oleme arutlenud väikelapseea ja täiskasvanuea vahelisi põhjus/tagajärg seoste mõju isiksuse kujunemisel. Tänasel meedimaastikul kirjutatakse palju lapsevanema panusest lapse isiksuse kujundamisel. Kuid arendada saab ikkagi vaid seda, mis olemas on.

Paljude teadlaste uurimustööd väidavad, et inimene sünnib teatud isiksuseomadustega ning nende kujunemisfaasid jäävad väikelapse- ja teismelise aega ning kinnistuvad täiskasvanueas. Isiksus pidi välja kujunema 25ndaks aastaks. Nii et vigade paranduseks täiskasvanueas jääb vähe aega. Ülejäänu on kosmeetiline kohendamine, kui inimene sellega teadlikult tegelema on otsustanud hakata.

Nii et põhiroll ja vastutus lapse kasvamisel ning tuleviku Õnne Pant lasub lapsevanematel. See, kui õnnelik, tubli, tegus, tark ja osav tänane Väike Inimene homses on, need kaardid mängitakse välja aastakümneid ennem, kui Suureks Saanud Inimene maailma astub. Aga ka Lapsevanem on vaid Inimene, mitte Pühak ja Etalon ning ammugi mitte programmeeritud riistavara, mis teeb vaid nn Õigeid Asju Õigel Ajal.

Keeruline on, eriti päris Pisikese Inimesega. Mäletan siiani, kui oma esimese lapsega koju jõudsin, kuidas paar päeva hiljem jõudis kohale teadmine, et minu Vabadus on igaveseks kadunud ning kogu ülejäänud hulk aastaid ei vaata ma maailma läbi pilgu – mina tahan, vaid mida vaja on. Nüüd, aastakümneid hiljem, on see magus-valus vabaduse tunne naasma hakanud. Vahelduseks on tore vastutada vaid enda eest ning osaleda oma Laste elus Vaatlejana.


Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...