kolmapäev, 8. november 2017

Eetika, tensuur, vastutus - ehk uidumõtteid teemal: mille jaoks on vajalik eetikakoodeks?

netiavarusteleid
Lugesin paar päeva tagasi Marimelli postitust eetikakoodeksi vajadusest ja ei läinudki kaua aega, kui mõtterongid vurama hakkasid. Eetika on EKI seletava sõnaraamatu kohaselt mõiste, mis tähedab kõlblusõpetust ja eetikakoodeks on siis kõlblusnormid. Mulle isiklikult meeldib Tartu ülikooli eetikaveeb, mille vahendusel edastatakse, et eetika on alati seotud väärtustega – sellega, mida oluliseks peetakse ja miks.


Ja sealt edasi on võimalik leida artikkel, mis on kirjutatud küll 2008. aastal, kuid ma arvan, et ajakohane tänini. Olen ise mõnes oma postituses arutlenud sisemise tsensuuri ja sõnavabaduse üle. Kui üks ajaveebi pidaja käib välja idee, et kas oleks aeg blogijatele eetikakoodeks kokku panna ning mismoodi see toimiks ja kuidas seda rakendada saaks? Mida see siis näitab? Kas seda, et miskit on paigast ära või ei toimi või on vaja liidripositsiooni saavutada/säilitada vms. No ja nüüd sõitsid need rongid edasi hoopis omi radupidi.

Mille jaoks üldse on vajadus kellelelegi mingeid reegleid kehtestada? Kes neid koostab? Kes nende järgmist kontrollib? Kuidas seda tehakse? Kas hakatakse pidama nn blogijate blacklisti? Aga kes kontrollib kontrollijat? Ja kas blogija ise üldse tohiks osaleda millegi sellise loomisel, nn süümõistmisel ja siis edasi ristipoomisel jne? Kas meil on üldse Eestis ming blogijate kogukond, mis võiks arvamusliidri ja jõupositsiooni saavutada? Aga milleks? ....oehhh Klikimeedia möllab...ju siis on vajadus (millegi järele)...aga...

Kui ikka sisemine tsensuur ei toimi ja tulemuseks saab inimene haiget (vahet pole, kas blogija, kommenteerija või lugeja), siis kas saab sellist olukorda vabaks turumajanduseks või enesemääratlemisõiguseks tituleerida? Minu ajaveeb, teen, mis ise tahan, ei meeldi, ära tule, kustutan, kui tahan....vaba koht kommenteerimiseks...tahan kommenteerin, kuidas ja milliste sõnadega suudan.....tahan tsiteerin või jätkan teemat omas kontekstis, kuidas fantaasia võimaldab? Kus jookseb see piir, mille ületamine ei ole inimlik kaasinimeste suhtes ja seda ükskõik millise osapoole vaatest?

Jätame kõrvale need ajaveebide pidajad, kelle blogi äritegevuse (ja kas nad üldse seda niipidi teadvustavad) eesmärgiga on üles ehitatud. Neile kohaldub ärieetika, mille valdkonna eesmärgiks on reguleerida ettevõtete ja nende juhtide käitumist konfliktiolukordades. Haa...kohe ütlete, et paljudel neist äriettevõte üldse olemas on ja mida üldse äritegevuse all mõelda? Äritegevusele ei ole legaaldefinitsiooni, küll aga äriseadustikus on legaaldefinitsioon ettevõtjale: on füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning ärisseadustikus sätestatud äriühing. Jätame selle arutelu mõneks hilisemaks postituse teemaks.

Siis on igasugused muud ajaveebid: poliitikud, avaliku elu tegelased, hobid jne. Neid on ka proovitud liigatada erinevatel eesmärkidel, kuid ka see pole selle postituse mõte. Niisiis on keegi, kes peab oma ajaveebi ja see ei too talle tulu (või siis ei ole tulu teenimine eesmärgiks). Milleks talle eetikakoodeksiga ühinemine vajalik on või mida see annab? Äritegevuse puhul saan aru, see on aitab tõsta usaldusväärsust. Aga tavaline inimene? Kui tal sisemine tsensuur toimib, ehk siis ei põe verbaalselt kõhulahtisust ja ei õhuta vaenu või ei tegele muu süüteo toimepanemisega, siis milleks? Milleks vabatahtlikult alluda kellegi kontrolli alla, sest see eetikakoodeks sünnib ju kellegi sõnade vahendusel. Kuidas valida neid, kes panevad kokku kõlblusnormid, mille alusel üldsus hindama hakkab? 

Kujutage ette nüüd, et kuskil on avaldutud üliemotsionaalset postitust või mõnes ajaveebi kommentaariumis olevaid subjektiivsed ja paljude ohtrate omadussõnadega kommentaare. Ja siis saabub õuepeale kuldses troikas väärikas komisjon, kes olusid hindama hakkab. Mul hakkas igatahes lõbus.

Mitte, et ma ei arvaks, et ühel päeval ja mingis vormis midagi sellist ka sünnib, kuid ilmselgelt ei ole selleks valmis ei ajaveebide pidajad ega ka lugejad. Mingis kontekstis käib võidujooks selle üle, kes millegi taolisega esimesena valmis saaks, sest võim on magus ja maaletoojanimetus veel armsam.

Jätkan mõni teine homme, kuid arvamused, mõtted ja kommentaarid on teretulnud!



6 kommentaari:

  1. Lugesin (taas!) naudinguga.

    Mõtted, lühidalt. Esiteks - just, millest üldse see komisjoni (loe: blogisid kontrolliva organi) idee? Raamid on ju paika pandud, nagu sinagi osutad. Äriseadustik, põhiseadus (sõnavabadus),tsiviil- ja kriminaalõigus, mis laieneb igale kodanikule, sh. blogijatele. Mu meelest tabasid sa kümnesse, pakkudes eetikakomisjoni idee tekkepõhjuseks liidripositsiooni saavutamise ja/või säilitamise.

    Teiseks - semantika. Mõtlen siin omaette juba mõnda aega, et blogiga arvestatavat tulu teeniva blogija ja lihtsalt kirjutava/pildistava blogija kohta võiks äkki kasutusel olla erinevad terminid? Keele-gurud, halloo! =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tänud heade sõnade ja kaasamõtlemise eest! ilmselt on paljudes ambitsioon olla juht/liider (mis iganes sõna seda nr 1 puhul kasutada). mingit muud ratsionaalset mõtet mulle põhjusena pähe ei tulnud. see kuvand on nagu suurlinna tuled, mis peibutavad ja pimestavad, kuid mis selle taga on, seda teavad need, kes sellega tegelenud on. see hind võib osutuda ülejõukäivaks.

      mis puudab läbi mõiste eesmärgieristamist, siis ma ei usu, et see käibele läheks, kui nt mõelda sportlase ja harrastus- või tervisesportlase mõistete kasutamisel, kuigi mine sa tea. harrastusblogija ja äriblogija või kasumiblogija:) ikka tõmmatakse ühine joon...elame näeme.

      Kustuta
  2. Koomika nurk. Antud olukorras paistab mulle, kui kõrvalseisjale/lugejale, et pime tahab hakata pimedaid juhtima :D Why not!? :D
    Mis puutub firmade solvumisse :D siis see lõhnab algelise reklaamina. Saadi jälle pildile. See kuidas "pool Eestit"(meelega liialdan) naudib? blogiveergudel erinevaid piima ja puudritooteid on üsna koomiline. Ja siis tulevad suurtootjad(kindlasti mõni tillu kah:) ja valavad eetika-pisaraid oma praktiliselt 0 kuluga artiklite edasimüügiga seoses...taas - pime pimedat olukord...
    Samas, eks see loob olukorra, kus tootjad peavad lihtsalt jalad kõhu alt välja koorima ja tsipa tööd tegema - veenduma, kellele ja mis tingimustel oma "tasuta" kraami jagavad.

    Ja veel...
    Kas taolised emotsionaalsed postitused ja ka kommentaarid ei ole mitte kogu selle blogimaailma vürts? Arusaadavalt, vahel toimub üle soolamine ja võtab korraks hinge kinni, aga siis ju saabki blokeerida ja muud säärast instrumentaariumi kasutada. Tuim ja mõistuspärane võiks ikka leheveergudele ja eeposesse jääda.
    Ja kui autor soovib vaid kuivi eetilisi arutelusid, eks siis tuleb ise säärane keskkond luua. Kirjutada 4-5 kuiva läbimõeldud postitust ja oledki "hulludest" lahti ;)
    Üldiselt lugedes neid eetika sõnastusi, siis ausalt öeldes lõhnab see kõik üsna võimujänulikult ning kontrollivalt. Kes on see "jumal", kes siis need reeglid kehtestab? Kelle maailmavaade on "õigem". Huvitav nähtus. Ajal, mil maailm hoiab hinge kinni, et jumala eest veebi võimalikult vähe kontrollitaks ja tsenseeritaks, tuleb veebist endast soov kehtestada kontroll ja reeglid.

    ps. kahjuks olen üsna piiratud ning seepärast kasutasin "pimeda" näidet. Ilmselgelt see näide ei päde - pimedad saavad väga edukalt enda elu ja "juhtimisega" hakkama. Palun võtta seda kui "vanakooli" ütlust :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. minu jaoks kostub sellest madalluurest ka läbi soov ohjasid haarata. muster on kuidagi äratuntav. samas, eks rikutuse või rikkumatuse tase ka erinev. aga normi järgi on eesti inimesel mingi põhjusel vajadus. kuis skaala on olemas, siis kohe kergem. ja kui muu üle pole hambaid kiristada, siis skaala enda üle alati või siis nende üle, kes need normid kokku kirjutasid. ja eismesed eirajad on autorid, sest neile kehtib eristaatus. siinkohal peab tunnistama, et see kehtib ka laiemas kontektis samamoodi.

      blogide idee ongi vaba eneseväljendamise võimalus pidaja oma fantaasia piires, eeldusel, et inimlike väärtuste juures püsitakse. jällegi, tõlgendamise koht, kelle jaoks mida tähendab. loodusseadused toimivad igal juhul: igale aktsioonile järgneb reaktsioon ja sõltuvalt reaktsiooni soovimisest võiks mõelda aktsiooni korraldamisele jne

      mis puudutab nn pimedust (ma ka vana kooli inimene ja mõtlen seda pigem ülekantud kui otseses tähenduses), siis mida ahtam vaade, seda suurem on soov ja kindlus. see vana tõde.

      aga teemast välja. vot jah, millest selline väljend kunagi tekkinud on, sest tõega pole sel suurt pistmist, st pime on reeglina palju tajurikkam, kui nägija ja nägijaid võib visuaal hoopis tõe juurest eemale eksitada. ehk on otsene tähendust, st kui ei näe, siis ei näe, mitte nii, et kui ei näe, siis pole olemas vsm. mõtteaines....

      Kustuta
    2. Ma ise võtaks seda ka laiemalt kui visuaalne nägemine. Ehk siis laias laastus: loll õpetab lolli :). Samas konkreetses näites pidasin silmas konkreetset teemat. See, et inimene ühes valdkonnas nö teadmistevaene on, ei tähenda, et ta ei võiks olla mõnel teisel teemal väga pädev. Ja no vahel on just asjatundmatus ka kasuks, sest asjas olijad ei pruugi ehk näha puude taga metsa. Ja no päevade lõpuks, kes olen mina antud teemal sõna võtma :D Ma ka ju lihtsalt arvan midagi. Tõsi, ma ei näe vajadust oma arvamusest "seadust" vormida. Aga vait olla ma ka ei saanud ;) Nii, et jah, mine võta kinni...

      Kustuta
    3. arvamust võib alati avaldada. siis selgub ka võimalike vaatenurkade erisus ja võimalus. selleks need kommenteerimisvõimalustega blogid ka olemas on:) kui ikka on võimalus antus ja teema kõnetab ning mõtted sõnadeks saavad, siis teretulemast!


      vahel võib mingis teemas asjatundmatuna täiesti suurepäraseid mõtteid nn lauale tuua. minus tekkisid hunnikute kaupa küsimused, millised ma siis kontsentreeritud kujula ka esitasin. sellega on nagu kaleidoskoobiga, et nii kui tiba keerad, on uus pilt. eks ma mõni teine homme jõuan järgmiste mõteteti:)

      Head!

      Kustuta

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...