reede, 3. november 2017

Ajatu aja uidumõtteid

Vanarahvas ütleb, et inimene püsib elavana seni, kuni elab mälestus temast. Traditsioonid on vanemad kui meie. Ma järgin mõningaid tavasid süüvimata nende tagamaadesse või ka tähendustesse. Pööripäevade (kõigi nelja) tavad on ühed neist. Need on harjumused, mille olen omandanud lapsepõlvest. Kasvades olen nende tavade üle vahest juurelnud, kuid kui aeg kätte jõuab, siis teen kõiki toimetusi automaatselt, sest....ma olen kogu aeg nii teinud...

Hingedeajaga käib kaasas komme, et tuleb süüdata küünlad, kuulata muusikat ja mõelda neile, kes on olnud ennem mind. Suhtlemiseks ei saa seda sisekaemust päris nimetada, kuid mõtiskeluks küll. Mäletan vanavanemaid ja nende õdesid-vendi. Vahel taban end kasutamast samu väljendeid või tegemast samu liigutusi analoogsetes olukordades. Naljakas on, kuidas vahepeal vanaema hääl meeltes kostub, kui teen midagi, mis ei ole minu jaoks nn õige... oli seda siis nüüd vaja, kas sa tagajärgede peale ka mõtled – kostub kõrvus selline mahedalt mööduva vanaema repliik. Kohe tuleb nn mõistus koju!

Öö oli täna kuidagi painajalik. Ilmselt olen üle oma võimete asju teinud. Magu tuletas end meelde, põlve- ja puusaliigesed tukslesid. Uni oli tänu sellele väga katkendlik. Ja hommikuks olin nagu zombi. Kui uni lihtsalt ära läheb, siis on teistmoodi. Tõusengi keset ööd üles ja loen või kirjutan, kuid ärgata valuaistingu peale, kuid oled uneähmane ja pole päris teadvusel, siis kõik aistingud võimenduvad. Raputan tavaliselt end sellest olekust vabaks ning uuesti uinudes ei kesta intervall järgmise tuiklemise tõttu ärgates üle paari tunni. Plaanisin täna kirjutamisega tegeleda, kuid ilmselgelt tuleb end välja puhata, sest mõttetegevus on paksus udus. Maailm on kaugel ja iseolemises.

Mille krdi pärast ma ei suuda piiri tunnetada? Ilmselt on vaja pööningul tihedamat inventuuri teha. Osaliselt tean ka vastust. Kui teen midagi, mis mind haarab, siis unustan igasugused piirid ja tulemuseks on jama majas. Tegelikult on positiivsed teod/mõtted sama energiamahukad kui negatiivsed.

No ei oska ma rahulikult mõistliku inimese moodi kulgeda. Ikka on mingi nn trigger, mis käivitab, seejärel jäägitult haarab ja ratsionaalse mõtlemise halvab. Lugemisele olen õppinud piire seadma niimoodi, et panen kelle helisema. Ilmselt peaks ka töötegemisega sama tegema. Ja ükskõik kui põnev või huvitav ei ole, siis lihtsalt tulebki sundasendisse paus teha. See ebakõla vaimse ja füüsilise võimekuse vahel on väga frustreeriv. Saan täna väga hästi aru väikestest lastest, kes ei taha lõunaund magada...sest maailm on nii põnev.

Hingedeaja juurde tagasi tulles, siis mõtlesin eile ennem uinumist, et mul ikka hullupööra vedas oma esivanemate ja abikaasaga. Piisab helgete hetkede meenutamisest, et maailm õhulisem, avaram ja valguserikkam saaks. Ilma nendega kooskasvamiseta ei teaks ma paljutki ning mu elu oleks oluliselt vähem kirkam ja tulemusrikkam. Tõsi, see negatiivne kogu paketi juures on omad jäljed jätnud, kuid üheski tervikus ei ole vaid positiivset või negatiivset  poolt ning ilmselgelt on olnud positiivne ülekaalus.

...aga hingedeaeg jätkub ja järjekordne inventuur minu elus on tuure kogumas.

Head nädalavahetust!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...