pühapäev, 18. juuni 2017

Sõna tähendus ja olulisus, ehk põhjuse ja tagajärje seos

Mõttefragmentide pühapäevane vaatlus. Jäin vaatluse juures pidama sõnade tähenduse üle (jälle). See mõte tuleb mind kummitama alati, kui suhtlemisel inimestega tekib kas pingeolukord või on mõtete erisus. Me kasutame sageli samu sõnu, kuid nende tähendus eri inimeste jaoks on erinev. Sestap on alati oluline suhtlemisel teada, et pooled saaksid kasutatavatest sõnadest ühtmoodi aru. Kehtib iga elu valdkonna puhul.

Jõudsin kunagi selleni siis, kui argipäev koosnes rahvusvahelistest läbirääkimistest. Veel tähelepanekuid. Kui suhtleme teist keelt rääkivate inimestega, siis oleme sõnade valikul ja mõtete väljendamisel hoolikamad (ilmselge seos  võõrkeele oskusega). Kui suhtleme emakeeles, siis mõtleme oma väljaöeldud sõnade üle vähem. Ja kui sotsiaalne mõõde juurde tuua, siis suurema süvenemiseta oma kasutatavatesse sõnadesse suhtleme lähedastega, st mida lähem on inimene, seda vähem me end väljendades kontrollime. Traagika tegelikult.

Järgmine mõte, mis seondub  sama teemaga, on vastutus oma väljendatud sõnade eest. Olen sisemise tsensuuri teemal ka ennem arutlenud ja siin kirjutanud Sõna jõust ning vastutuse adumisest. Asjakohased näited siin on Manjana ja Ritsiku postitused ning nende juures olevad kommentaarid. Vähe erinevast aspektist, kuid ikkagi sama ühisosaga – väljaütlemine ja sõnade tähendus ning põhjuse-tagajärje vaheline seos.

Inimene on enesekeskne. Ellujäämiseks vajalik. Kuid elame sootsiumis ja mida aeg edasi, seda enam sõltub meie tegude tulemus mitte vaid ainult meist endist, vaid meeskonnatööst. Millest saab järeldada, et meie saavutused ei sõltu niipalju sellest, mida me teame ja oskame, vaid on otseses sõltuvuses meie sotsiaalsest võimekusest ja intelligentsusest end arusaadavaks teha, ehk siis enesemüümisest (minu isiklik meelevaldne väljend).

Võib vabalt iseloomustada lausega – meie saavutuste tulem sõltub meie enesemüümise oskusest. Vahet pole, mis valdkonnas. Ka sõpruse ja suhete kvaliteet lähedastega on otseses sõltuvuses meie sotsiaalsest suhtlemisoskusest (ehk siis enesemüümisoskusest). Hiilgavad teadmised ja paljud kogemused (vahet pole milles) ei garanteeri automaatselt mitte midagi.

Paradigma seisneb aga selles, et sotsiaalne võimekus ja intelligentsus muutub järjest rabedamaks.  Inimeste võimekus end väljendada ja sõnastada oma mõtteid/soove/vajadusi muutub aina raskemaks. Viimane loengutepidamise aasta on seda selgelt tõendanud. Pea tuhat inimest on sellise järelduse tegemiseks piisav kogus. Funktisonaalne lugemise, kuulamise ja arusaamiseoskus on langevas trendis. Ja siin ei ole seost vanuse või elukohaga. 

Sõnavabadusest on tekkimas omamoodi kõverpeegli efekt: kõik, mida sülg suhu toob või sõrmede vahendusel ekraanile jõuab, paisatakse kiirelt avarustesse mõtlemata, mida see endaga kaasa toob. Ja kui sõnad tekitavad väiksema või suurema lainetuse emotsionaalses olemises, siis visatakse õlgu kehitades õhku sõna: vabandust või siis väljend: ma ei mõelnud sellega midagi halba ja ... minnakse silmagi pilgutamata edasi.

Sisemus klaar ja õigust jääb veel ülegi. Olukord teiseneb aga kohe, kui Ütleja ise satub olukorda, kus kellegi väljaöeldud või –kirjutatud sõnad sisemusse väljakallatud solgipange tunde tekitavad. Siis järgneb pikk tiraad sellest, kuidas on ebaõiglaselt käitutud ning ennem ütlemist/kirjutamist võiks natukene mõelda ka.

Panen teema siinkohal järge ootama, aga Lugeja mõtted nn kommidena on alati teretulnud.

See on blogi 200-s postitus ja peagi saabub ka 20 000-s klikk ning lähipäevadel saab blogilapsuke aastaseks.

Palju Häid Sõnu ja Mõtteid!


6 kommentaari:

  1. Minu arust on just need intelligentsemad, kes saavad asjadest teisiti aru kui ma ise. Kelle maailmanägemine on nii palju laiem, et ta suudab sõnale-lausele suurema pildi taha mõelda ja asjadest teistest erinevalt aru saada. Vähe intelligentseteks pean neid, kes hakkavad alati teist poolt süüdistama funktsionaalse lugemisoskuse puudumises (seda süüdistust leiab väga tihti Perekoolis), selle asemel, et üritada mõista teist poolt, miks ta mõtleb nii nagu mõtleb. Miks teisel inimesel tekivad mõne asjaga teistsugused assotsiatsioonid ja tunded.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täiesti nõus. Kui meil poleks teisitimõtlejaid, siis meil poleks ei ratast ega teisi elu mugavamaks tegevaid asju ja vidinaid. Näen murekohta mitte selles, et keegi olusid/asju/tekste teistmoodi näeb või tõlgendab, vaid eneseväljendust, mis sellega kaasneb.

      mis puutub funktsionaalse lugemis- ja kuulamisoskusesse, siis see süüdistamiseosa on üks väljund. inimene, kes näeb/loeb/saab aru teisiti kui teised ja on seejuures avatud, ei hakka kedagi süüdistama, vaid asub uurima, et mis ja kuidas ning miks nii ja mitte teistpidi.

      agressiivselt meelestatud inimene on reeglina hirmunud. hirm on kaitserefleks tundmatu ees ja soov oma loodud mugavustsoonis mõnusalt edasi eksisteerida ja puudub valmisolek nn tundmatusse astumiseks.

      tänane ja homne keskkond eeldab inimestelt aktiivset suhtlemist, loovat lähenemist ja meeskonnatööd.

      mis Perekooli puudutab, siis on see täiesti omaette fenomen. ilmselt on sedalaadi keskkonda vaja, sest vastasel juhul oleks seal vaikus. olen korra sinna sattunud ja peale lugemist lahkusin kummastava tundega. ei saa aru vajadusest rünnata kedagi lihtsalt sellepärast, et ta elab ründaja subjektiivsest hinnangust lähtuvalt valesti. saan aru arutelust, mis, kuidas jms, kuid ei saa aru ründavatest sõnumitest. ja seda siis mitte ainult selles keskkonnas, vaid üldises plaanis. inimesed on erinevad. Keerulisem on aru saada ja mõista. lihtne on panna külge subjektiivse hinnangu silt ja siis kergendatult hingata.

      tänan kaasamõtlemast!

      Kustuta
  2. Traagika on see ku peame lähedastega ametlikult sõnu valides suhtlema ja väga steriilselt suhtlema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kindlasti ei tule lähedastega suhelda formaalselt. mingipärast on inimestel teadmine, et mõtestatud suhtlemine on formaalne. hooliv ja arvestav suhtlemine ei tähenda ju ometi lakoonilisust või külmust või steriilsust. pigem arutlesin sellest vaatenurgast, et mida lähedasem on inimene, seda vähem me süüvime sellesse, kuidas oma sõnumit edastame. ehk siis mitte see, mida ütleme, vaid kuidas öeldut edastame.

      Kustuta
  3. Toetavad kommentaarid on toredad, aitavad hajutada kahtlusi et kas oled ikka õigel teel. Kuid väga keeruline on kirjutada kommentaari kui soovid väljendada midagi sellist mis tundub postituse kirjutajal märkamata jäänud. Ise küll ootan selliseid. Kuid kas minu kommentaari ikka mõistetakse, kas ei võeta seda solvanguna. Sõnad, eriti veel nii lakoonilises vormis, võivad väga kergelt valesti mõistetud saada. Jah tõesti on asi tasakaalus. Ühest küljest me ei arene kui pole võimalust näha erinevaid tahke. Kui me üksteist oma kommentaaridega selles ei aita. Teisalt pole mõtet kirjutada kommentaari kui seda mõistetakse solvanguna, mitte asja teisest rakursist näitamise soovina.

    Tahaks vastu vaielda mõttele et me ei kontrolli end suhetes lähedastega. Mina arvan et pigem on vastupidi. Kontrollimatuse mulje võib jääda seepärast et lähedastega suhtleme tunduvalt rohkem. Seega on statistiliselt rohkem võimalusi eksida. Pealegi, loodetavasti suhtleme lähedastega sügavamalt, mitte nii pinnapealselt kui võõramatega. Kuid mida sügavamale, seda lähemale satume ka ebatäiuslikusele, seda rohkem on võimalust eksida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kaasamõtlevad ja arutlevad kommentaarid või kirjad on head. egas vanarahvas asjata öelnud, et mitu pead on mitu pead. ja vaatenurgad on ju erinevad ning väga vahva on leida midagi, mille peale ise tulnud pole või ei osanudki näha. ongi nii, et sama sõnum annab erinevatele lugejatele erinevaid impulsse.

      sellega nõus jah, et ennem kommentaari kirjutamist püüad korraks nn teise tooli peale istuda, et oma mõte ikka arusaadav oleks. olen vahel leidnud ka end olukorrast, kus minu sõnadest on välja loetud mõtet, mida ei olnud mõelnudki. samas, eks olegi siin ka see mõte, mida kirjutasin, et sõnade tähendus võib erinevate inimeste jaoks olla erineva tähendusega ning siis muutub ka sõnumi sisu lugejale teiseks ja sõnumi edastaja mõte ei jõuagi saajani. ehk siis eelenev selgitus on alati abiks ja aitab vältida olukorda, kus üks räägib aiast ja teine august. solvanguna võtmiseks on vaja kaitseasendis olemist. aa mille eest end kaitsma peaks? retoorika...

      ma isiklikult arvan, et suhtlemise tihedus ei taga automaatselt suuremat kontrolli või eksimise võimalust. tõsi see, et mida lähemale me inimesed oma olemusele laseme või kui lähedale meid lastud on, seda suurem on tõenäosus haiget saada edastatava sõnumi ekslikult mõistetava sisu kaudu. ma arvan, et see nn vea tekkimise võimalus on lähedaste inimeste puhul on suurem seetõttu, et me arvame, et me teame neid inimesi rohkem ja nad mõistavad meid paremini. sealt ka see selgitamise vajadus võõramatele on suurem, ehk siis oleme oma sõnumi edastamisega hoolikamad.

      eelkommenteerija arvas, et sisemise tsensuuri tagajärjel võib suhtus lähedastega muutuda formaalseks ja steriilseks. ma ei arva, et sisemine tsensuur võrduks automaatselt formaalsuse ja steriilsusega. pigem näen ma seost hoolivusega, sest ma püüan oma sõnumid arusaadavalt edastada, st et mõte tõlkes kaotsi ei läheks. lähedastega on see lihtsam, sest palju nn eeltööd on ära tehtud, kuid vahel on ikka vaja pikemat selgitust millelegi, nt kasvõi sellele, et tuju on kehv ja ei soovi suhelda aktiivselt jne

      Tänan kaasamõtlemise eest ja oma mõtete väljendamise eest. Teretulemast tagasi!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...