Suuremat mittemidagi, ehk suvine letargia

Mind on tabanud totaalne letargia. Hangumine kõiges, lisaks mittemillegi mittetahtmine. Täieline nullpunkt. Võtsin minipuhkuse. Otsustasin, et teen neli päeva suuremal hulgal mittemidagi ja siis vaatab, kas saab parem. Nädala alguses peale elamise õhulisemaks ja kolavabamaks muutmist saabus esmalt väsimuselaine ning edasi vajus kõik letargiasse.

Naljakas on, et pole mitte negatiivne olemine, vaid puhtal kujul tahtmatus midagi teha. Eile lugesin terve päeva vaheldumisi magamisega. Erinevus hülgepäevadest seisnes selles, et mingeid emotsioone polnud. Ilmselt on tegemist organismi vajadusega puhkuse järele. Korra plaanisin olla sotsiaalne, kuid sellises olemises pole minust suuremat kaaslast. Järelikult lesin lugedes edasi. Idee järgi peaks ühel hetkel puhanud olemine endast märku andma. Jalutamise võiks ette võtta, kuid pole väga kindel, kas sedagi tahan.

Olen eelnevalt ka tundnud olemist, et olen vastutusest ja kohustustest üdini tüdinenud. Tunne on, et istun lihtsalt maha ja las läheb nagu läheb. Teisalt rööbastelt mahajooksnud rongi on oluliselt raskem liikuma saada, kui  lihtsalt peatunud veeremit. Nii et targem on võtta väike hingetõmbepaus ja siis jätkata sealt, kus pooleli jäi. Pealegi on selle veeremi kokkupanemine ja teele lähetamine hulga ressursse võtnud ja poolel teel asjade kraavilaskmine ei ole mõttekas tegevus. Pealegi on lubadusi jagatud ja seega tuleb neid ka pidada.

Lugesin elu õnnelikuks tegevaid kirjutisi, kus autorid räägivad oma kogemustest helgesse olevikku jõudmise kohta. Mitte üks neist ei peatunud või ei rõhutanud seda, et tegemist on ressursimahuka ja järjekindla ning pikaaegse tegevusega. Mitte midagi poe võimalik saavutada maasistudes ja oodates, et üksteinehomme muutub kõik helgeks. Emake Saatus EI TEE koduvisiite. Kummaline, et ei valgustata protsessi, vaid saavutatud tulemust. Lugejal pole õrna aimugi, mida on vaja selleks, et sinna helesinisesse laguuni jõuda.

Maailm on muutumas pinnapealseks. Kõik, mis on silmale meeldiv, särav pilkupüüdev, sellest kirjutatakse, joonistatakse ja kuulatakse. Kõik, mis sellest väljapoole jääb, sellest libisetakse üle. Isegi sõnakasutused on muutunud. Ei ole hea toon kasutada olukordade, olemuste ja asjade kohta harjumuspäraseid sõnu, vaid need on asendunud leebemate väljendustega. Puudega inimesed on erivajadustega. Samas kirjutab meedia, et iga indiviid on eriline. Kas siis kõik inimesed ongi erivajadustega? Kasvatamatute jõnglaste kohta öeldakse, et nad on kasvuraskustega. Tegelikult õige ju ka, kui vanemad oma järeltuleva põlvega ei tegele, siis ongi kasvamine raske.

Eks ma kajastan oma empiirilist kogemus kolme päeva pärast, kas mittemidagi tegemine viib siis helgesse olevikku või ikka peab ise midagi selleks tegema, et olemine jälle tegus ja teotahteline saaks ning emotsioonitus olemises mõni värvilalik olemas oleks.