Ootamisest ja Mõistmisest

Seisan ristteel ja ootan, millal valgusfooris tuli süttib. Ma ei tea, mis värvi see olema saab ja sestap on see ootamine eriti nõme. Sundseisudes elamine on energiamahukas. Alati aitavad haara-tõsta-aseta asendustegevused. Aga kuna ka see osa on piirangutega, siis tuleb leida teisi asendustegevusi.

Raamatukogust toodud raamatud on läbi loetud. Mingil hetkel käis peast mõte läbi, et kui ma uusi tooma lähen, kas mind ei vaadata kummaliselt, et sellise lühikese ajaga paartuhat lehte on läbi loetud. Siis muigasin ja mõtlesin, et mis ajast ma maailma niipidi vaatama olen hakanud.

Seoses sellega meenus, et on olemas mõned suurepärased digikogud: Ellu, Digar ja ISE. Palju head lugemist ilma kodu-uksest väljumata. Eestis elades ei taju seda suurepärast mugavustsooni, mis IKT arenguga loodud on. Peame seda enesestmõistetavaks. Paljud e-lahendused on loodud lihtsalt sellepärast, et see on võimalik, mitte vajalik; kuid lõviosa on arendatud lähtudes Inimese elu kergemaks tegemisest.

Järgmisena avastasin end juurdlemas artikli üle EE’st, milles Priit Hõbemägi intervjueeris Hardo Pajulat.  Mõtlemapanev. Eesti Ekspress on ainus paberkandjal nädalaleht, mida tellin, sest selles olevad artiklid ei ole minu postkasti jõudes juba aegunud infoga. Hardo Pajula filosofeerib humaansuse, suhtumise ja mõistmise piirimaadel ning meedia mõjudest. Olen sellest ka mõnedes eelnevates postitustes kirjutanud.

Mis mind arutlema pani, on see nn ood rumalatele inimestele, mis üle lombi siiani jõudma hakkab. Meedias käib lainetena mingite vähemuste ülistamine. Vahet pole, mille alusel neid vähemusi kategoriseerida. Oluline, et neid peab vähem olema. Ja kohe, kui need vähemused on nn õigused kätte saanud ja uudisväärtus meedia tähenduses  taandunud, siis jõutakse järgmise nn vähemuseni.

Mis on ohtlik selle nn rumalusejutu juures, on see, et keegi kuskil annab kriteeriumid, mille alusel osa inimkonnast kategoriseeritakse järjekordse vähemuse hulka kuuluvaks. Ja tore on ju võtta üle see argument oma tegemistes, et sellepärast, et ma olen rumal, on mul õigus.... ja läheb lahti...

See on tõeline positsioonisõda õiguste väljapressimiseks ja omale sootsiumis eelisolukorra leidmiseks. Tuginetakse rõhuasetusele, et mida on vähem, seda peab toetama. Sildistamisel on kaugelt sügavam tagapõhi kui see, et keegi on parem või halvem. Seni, kuni lugeja mõista püüab, millise kasu ta saab, kui end just sellesse liiki kategoriseerib, on selle väljamõtlejad malelaua valmis seadnud ja mäng on alanud.