Juhtimisest - jälle

Kui Indigolane kirjutas esindusfiguuridest, siis mul tekkis tahtmine arutleda tiba täitevvõimu kapsaaia üle.

Mööda uudiste pealkirju surfates jõudsin artiklini, milles Rahandusministeerium seab kahtluse alla Statistikaameti töötamise efektiivsuse. Artiklit lugedes tõusid mõlemad kulmud kõrgele ja küsimärke tekkis rohkem, kui vastuseid pakkuda oli. 

Avaliku halduse kohta kehtib reegel – kõik mis on lubatud, on seadusega sätestatud ja ülejäänud on keelatud. Seega ei ole võimalik avalikus sektoris omal paremal äranägemisel tegeleda mitte millegiga, ükskõik kui efektiivne või kasumlik see ka oleks. Selles valguses on selline väljaütlemised ühe vastutava ametniku suust kohe eriti vastukäivad.

Statistika tootmiseks on terve seadus, mis paneb  paika reeglid. Riiklikku statistikat toodetakse riikliku statistika programmi alusel, mis kinnitatakse viieks aastaks ning vaadatakse üle igal aastal.  Selle üks osa on  Vabariigi Valitsuse kinnitatud statistikatööde loetelu. Eesti on kaks valitsusasutust, mis toodavad riikliku statistikat – Statistikaamet ja Eesti Pank.  Need on suured raamid, kuidas  Statistikaamet riiklikku tellimust täitma peab.

Statistikaamet on Rahandusministeeriumi valitsemisalas. Igal aastal läbib see loetelu ahela: Statistikaamet->Statistikanõukogu (konsulteeriva iseloomuga)->Rahandusministeerium->Vabariigi Valitsus.

Statistikaamet koostab ja esitab Rahandusministeeriumile statistikatööde loetelu igal aastal. Statistikaameti poolt tehtavate statistikatööde loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega.

Ja nüüd ma loen, kuidas on vaja riigil tellida järjekornde analüüs, millega selgitada välja ameti statistikatööde näitajate kasutatavust ja asjakohasust. Ehk siis asekantlser ise tunnistab Rahandusministeeriumi ja terve täitevvõimu aparaadi haldussuutmatust tegeleda sellega, mille eest terve hulk ametnikke palka saab?

Kui täitevvõim tellib ja ei tea, mida ta tellib ja mille jaoks seda tellimust kasutatakse ja seda hoolimata sellest, et efektiivseks toimimiseks on kõik võimalused olemas, siis erasektoris tähendaks see seda, et on aeg tegevus lõpetada, kui juhtida ei suudeta.

Kui täitevvõimu allkirjaõiguslikud ametikohad täidetakse poliitiliste figuuridega, kellel ei ole professionaalset ega akadeemilist tausta, siis ei saagi olla teist tulemust. Teisalt, kas meie inimesed peavad kinni maksma kellegi soove juhtida riiki, sest ta on nn õiges parteis või muidu tore inimene?

Riiklik statistika annab need algandmed, mille alusel planeeritakse tegevusi ning mis on lähtepunktiks riigi tasandil otsuste tegemisel. Kui Rahandusministeeriumi valdkonna vastutav ametnik institutsiooni esindajana tõdeb, et ta pole kindel, kas need andmed on õiged ja vajalikud, siis tekib palju laiem küsimus, et kas täitevvõim üldse tervikuna teab, mis suunas me riigina liigume ja mis rohujuuretasandil toimub?