Eriliseks olemisest

Olen avastanud, et uudiste asemel hommikuse kohvijoomise kõrvale blogide lugemine on palju mõnusam. Mitte, et ma maailma suhtes ignorantne oleks, kuid päeva alustada koos inimeste mõtetega on palju mahedam, kui lugeda, mis hädad ja õnnetused on toimumas. Uudiste jaoks on lihtsalt teine aeg.

Indiviid soovib eristuda: olla tublim, osavam, targem, kõrgemal, kaugemal jne. See on tähelepanek, mille otsa aeg-ajalt koperdan ja siis kummitab mind jupp aega küsimus, et millest see vajadus tuleneb? Üks järeldusest on olnud see, et tegemise on olelusvõitlusega ellujäämise nimel, mille sisu aegade jooksul on tiba tähendust muutnud. Ehk siis, kui Inimene pole tubli, tark ja osav ning seetõttu jääb Mammut püüdmata, siis teatavasti on nälga jäämise lõpp letaalne.

Kui nüüd seda tähendust tänapäevale kohandada, siis on loogiline tuletis selline, et tegemist on saavutusvajadusega, mille eelduseks on Eriline-olemine. Ehk siis, kui olla Eriline, siis saabub Õnn õuele ja Inimene on endaga rahul. Teatavasti seab mõõdetavuse kriteeriumid endale Inimene ise. Loomulikult on need mõjutatud ja harva täiesti objektiivsed.

Lugesin Indigolase postitust Harilik.  Mingi periood proovisin aru saada, mida Inimesed mõistavad sõnade “Harilik/Tavaline” ja “Eriline/Unikaalne” all. Siiani tundub, et nende sõnade tähendus ei ole ühese mõistetavusega erinevate inimeste jaoks. Kõige laiemas tähenduses mõeldakse Erilise all kõrvalekaldumist üldtunnustatud stereotüüpsetest käitumis- või toimismudelitest.

Suhestumine sootsiumiga eeldab mingit nn 0-punkti,  millele tuginedes end määratlema hakatakse. Sest kui pole millegigi võrrelda, siis ei saa väita, et ollakse eespool või tagapool, suurem või väiksem, harilikum või unikaalsem.

Viimastel aastatel aastatel populariseerib meedia ja nüüdseks on ilmselt ka inimeste teadvuses kinnistunud sõnum, et iga inimene on eriline.  Kui ikka iga indiviid nii eriline oleks, siis valitseks kaos ja poleks võimalik prognoosida inimtegevuste tulemusi. Mu isikliku sisetunde kohaselt on inimesed muutunud pigem stereotüüpsemaks. Millest selle linnalegendi populariseerimisvajadus – ei tea.

Olen arutlenud endamisi nii- ja naapidi, kuid lõpuks taandub kõik küsimusele, mis on eesmärk? Mida selle nn Eriliseks või Harilikuks-olemisega soovitakse saavutada: hingerahu, sisemist äratundmist, tähelepanu, töökohta, arvamusliidri positsiooni vms.  Ja vastavalt sellele eesmärgile asetuvad omale kohale ka kriteeriumid, mille alusel Inimene seda Erilisust või Harilikust enda jaoks mõõdab.

Sageli kasutatakse seda Eriliseks-olemist ära oma mugavustsooni võimalikult kauaseks säilitamiseks: a la stiilis – ma lihtsalt ei suuda kell X ärgata, et õigeks ajaks kohale jõuda; ma karjun, sest Sa lihtsalt teed kõik selleks, et mind endast välja viia; ma ei teinud X asja, sest niikuinii poleks Sa sellega arvestanud jnejne.

Mida kõrgem on Indiviidi saavutusvajadus ja mida suurem on kooslus, mille suhtes see saavutusvajadus kehtib, seda nn Erilisem peab olema, et eesmärki saavutada. Nn Massi hulgast eraldumiseks tänases päevas on hulgim võimalusi.

Juba praegu oleme olukorras, et millegi saavutamiseks ei pea olema ainult tubli, tark ja osav, vaid ennekõike peab vastama nendele nn Eriliseks-olemise kriteeriumitele.  Ehk siis keerukuste kasvades lihtsustuvad mõttemudelid. Pradigma? Kindlasti. Mida selle teadmisega peale hakata? Kõik oleneb eesmärgist...