Hüvasti Varjudemaa

ühe peatüki lõpp

Maailm hakkab vaikselt hingama. Kes toibuvad shokist ja kelle jaoks on ära-ootamise aeg täis saanud. Õhus on vibratsioone. Aga neid on lihtne mitte märgata, kui peadpidi antud lubaduste täitmise rattas oled ja tempo aeglustamiseks pole aega tähelepanu fookusest välja lasta. Mõtlen – suur maailm seadistab suuri rattaid ja väikesed liiguvad kui mitte just inertsist, siis võimaluste piires omas kulgemises, mida dekoratsioonide vahetus ei muuda.

Tulin eile õhtul loengutest ja miinused olid keskmise talve jaoks sobilikud. Õhk oli kuidagi kirgas ja helises. Linnamüra oli tolleks ajaks, kui koolist tulema sain, vaikseks jäänud. Suured liiklussooned ei meenutanud enam üle kallaste pulbitsevaid jõgesid. Üle väga pika aja tundsin, kuidas ma ei ole vaatleja, vaid osaleja selles reaalsuses. Siis sain aru, et viimaste päevade rütm on olnud sarnane enne Varjudemaale jõudmist oleva Elu Kiirteega.

Kohe saabus küsimus, kas olen selle üle rõõmus või kurb? Jõudsin järeldusele, et hoopis rahulolev. Vahepealsed kaheksa kuud painet on ajalukku läinud ja puudub tunne, et ma olen oma koha siinpoolsuses kuidagi ära kaotanud. Too äratundmine kevadel oli kole. Maailmade kokkuvarisemine ja keset rususid seismine ei ole meeldiv. Kuid Inimene on ikkagi uskumatult kohanemisvõimeline ning imeliselt taastuv, kui vähegi sellega tegeleda. Ja siin ma olen. Maaslamamise aeg on selleks korraks läbi saanud. Olen maailma jaoks valmis ja Varjudemaa etapp on selleks korraks läbi.

Eile oli suurpäev ka. Mul oli taastusravi füsioterapeudiga esimene kohtumine. Kohe  päeva alustamiseks. Oehh. Megamõnus. Inimene on ikkagi liikumiseks mõeldud loom. Ja siis ma avastasin, et lumessumpamine on tõeline trenn nõrkadele jalalihastele, kui olin haiglasse jõudnud. Ma suudan uskumatult palju, arvestades milline äpu ma veel mõned kuud tagasi olin. Täis kohvitassi ühe käega tõsta tundus ületamatult raske ettevõtmine.

Üldfüüsiline hakkab juba looma. Suudan pea ühe akadeemilise tunni vaevata püsti seista ja paar kilomeetrit kõndimist rahulikus tempos ei ole enam olümpiamedalit vääriv saavutus.  Sain hunniku harjutusi, mida  ohutult kuni järgmise korrani teha ning õhtul koju jalutades tundsin, kuidas need lihased, mis viimased kümme kuud on olnud varjusurmas, ägisemisega tööle on hakanud.

Võiks ju rahulikult kodus varbaid keerutada ja korrata seda refrääni, et maailm on minu vastu ja kõik on minu käest ära võetud ning kuidas riik minusugustele liiga teeb. Ehk ja ilmselt peitub ka selles mingi osa tõtt, kuid ma ei viitsi jääda ootama, millal see Emakene Saatus mulle koju valmis lahendused kandikul kätte toob. Kuna vaim on valmis ja liha ka vähe kabedam, siis astusin  Elu Kiirteele tagasi. Küll see Emake Saatus ka siis oma teeb.

Mulle sobib, kui mu Elus on Suur Plaan ja päevades on sisu rohkem kui see, et hommikuga algab ja õhtul saab otsa. Puhke- ja taastumisajad on olulised, kuid need ei saa olla lõppematu argipäev. Mandumiseks on veel vara. Ja jälle tõdesin: selleks, et edasi minna, on vahel vaja seda paigalseismist, et aru saada, mis on Enda jaoks Sobiv ja Õige.

Hüvasti Varjudemaa!