Teisipäev, 29. november 2016

Olen Tubli edasi...

lammas all paremal nurgas...
Kas olud tingivad vajaduse või vastupidi? Igatahes olen valmis jätkama kohtumisi Maailmaga. Hea, et see nõrkusehetk mind keset auditooriumi või nõupidamist ei tabanud. Kogum koosneb pisiasjadest. Ärkasin hommikul vaimse pohmakaga ja mõtlesin, et mis see siis nüüd oli? Mis oli selleks viimaseks piisaks, mis lühiühenduse tekitas?

Kaevasin enda seest välja kõik need pisiasjad, mis meelele rõõmu teevad ja alustasin koos nendega päeva. Olemine läks paremaks peale teist kohvikruusi ja ohtrat muusikat ning meditatiivseid harjutusi ja veeprotseduure (tõsi, vähe teises järjestuses). Mõtlemisvõime taastus ja surkisin endas, et leida seda kriitilist faktorit, mis mind musta auku lükkas. Täna on vaja toimivaid ajusid ja ma ei saanud endale lubada lahinguväljale minemist vegetatiivses seisundis.

Jõudsin tõdemuseni, et selleks faktoriks olid Inimesed, kes oma süüdimatu vastustundetusega mul vaiba jalge alt tirisid. Täiesti lubamatu olukord minu jaoks. Alluda välisele ning lasta sel sisemus tagurpidi pöörata. Minu tasakaal on minu käes. Ma ei saa lasta end mõjutada sellest, kui teised Inimesed endaga hakkama ei saa. See on nende tragöödia ja lahendamata ülesanded, mitte minu omad. Ei ole minu asi põdeda, et nemad oma tegude tagajärgi prognoosida ei suuda. Kõik ei ole malemängijad ja ei peagi olema.

Teisalt kui nende suutmatus oma tegude tagajärgi aduda põhjustab minu töö kvaliteedi langust või nihkeid ajakavas, siis vähem või rohkem puudutab minu sisemust küll. Teema, mis vajab lähemat süvenemist, et end paremini selliste hetkede eest kaitsta. Pean enda sees olevaid mõttemustreid muutma. Unustan pidevalt, et olud minu jaoks on muutunud ja ma ei ole enam see, kes aasta tagasi.

Viga on ka see, et ma sageli eeldan, et kui minusugune katkine ja pooltoimlemises inimene suudab, siis terve Inimene peaks suutma ammugi. Vähemalt elementaarses osas, st täitma ise vabatahtlikult võetud kohustusi ja vastutama enda öeldud sõnade eest. Ja elatud aastate arvuga pole siin mingit pistmist.


Olud ja keskkond on pidevas muutumises ja muutustega tuleb kohaneda, vastasel juhul leiabki inimene end Elu mustadest aukudest. Harjumusi ja mõttemustreid tuleb pidevalt üle vaadata ja kohandada. Väikeste või suurte jalanõudega ringi kakerdades on kukkumine või muud ebamugavused liikumises garanteeritud. Kõik saab alguse Inimese enda seest ja selleks, et Elu elamisväärne oleks, selleks tuleb esmalt endaga hästi läbi saada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...