Mis selle suhkrumaksuga nüüd siis lahti on?

Mis sellega siis nüüd on?

Põrgut see vormi kultus ja pimesi selle järgi enda voolimine. Mind on viimasel ajal palju rohkem puudutanud see osa Inimestest, kes kirega kaasa elavad vastselt võimule saanud poliitikute populistlikele väljahääldamistele. Ühed ei saa aru, millist tõde nad kuulutavad ja teised ei adu selle sisu. Vähemalt olen ma sellisele järeldusele jõudnud. Muud arusaadavat selgitust pole senini leidnud.

Lugesin just ennist Indigoaalase selleteemalisi postitusi ja vastukajasid. Viimane piisk sai karikasse ja seda mitte postituse kirjutaja poolt, pigem see üldine reaktsioon. Meenusid nn hetked endisest töisest elust, kus tuli mingi intervalli järel selgitada lugupeetud täitevvõimuesindajatele nende poliitiliselt korrektsete väljaütlemiste tagamaid ja tagajärgi.

Tänane loosung ja selle sisu on ju pealtnäha hirmsalt õilis – Eesti rahva tervise hüvanguks, (äkki nad muidu ise ei saa aru). Siinkohal vedas lugupeetud poliitikuid populismiregi alt. Võiks öelda, et kohe kahesajaga. Samas mõned sammud hiljem tuli uudis, et riigi rahalise toetuse saab Tallinna lagunemisohus olev Linnahall (millel pole riigivaraga mingit seost) ja selle vahele mahtus uudis, et täiskohaga töötanud madalapalgalised saavad järgmisest aastast esitada taotlusi tulumaksu tagasimaksmiseks.

Inimeste kõrvade vahale jäi kinni see nn suhkrumaks ja siis hakkasid emotsioonid vahutama. Suur osa mulle tulnud tänastest töistest telefonikõnedest kajastasid ka hinnanguid selle kohta. Pidin korduvalt selle teema lõpetama ja paluma Helistajal tagasi pöörduda algse eesmärgi juurde. Millegipärast puudutas see teema inimesi väga isiklikult. Kui on tõusnud teised kaudsed maksud, siis sellist reaktsiooni polnud.  Mis siis tegelikult häiris inimesi: kas maks ise või see, et keegi otsustas kontrollida, mida meist keegi suhu paneb? 

Ma isiklikult arvan, et enamus Inimesi tundis end puudutatuna söömisharjumuste kontrollimise katsesse. Remargi korras veel seda, et suurem osa neist, kes end häirituna tundsid, ei saaks sellest puudutatud, sest neil puuduvad need harjumused, mida justkui kontrollida soovitakse.

Huvitav on veel see, et keegi ei ole häält tõstnud, kui paari sendi bensiiniliitri hinnatõusu järel jaekaubanduses suvalise tarbesöögi ühele ühikule lisandub kaks kuni kolm korda nii palju sente. See tundub justkui paratamatuse ja/või loomulikuna ja tõsiste nägudega kuulatakse barreli hinnatõusust maailmaturul. Neid näiteid võib veel mitmeid tuua. 

Mis nende hinnatõusude vahe on? Kas see, et seda teist hinnatõusu osa ei kinnita valitsus või sõna “maailmaturg” on vaieldamatu argument?   Täitevvõim on viimastel aastatel hulga kaudseid makse kergitanud ebamääraste selgitustega, mis suuremal või vähemal määral mõjutavad täna meie tarbimisharjumusi.  Tõsi, millegi nii uudsega pole ammu välja tuldud. Ka ei elanud eestlased innuga kaasa, kui sellekohaseid debatte pidasid põhjamaad ja kesk-euroopa lähiajaloos.

Mingipärast meenutas kogu see teater, mida etendatakse hoole ja innuga, Peeter Suure habememaksu kehtestamise järel bojaaride pahameelt. Aga eesmärk oli ju ka õilis: lähendada Venemaad Euroopa valgustatud kultuuriruumile, muidu kondab rahva-eliit habemed vöövahel mööda suurepäraseid riigivalitseja ruume nagu kari barbareid kuskilt minevikust.

Kas keegi selgitaks, millest selline ohjeldamatu pahameel? Kas see, mida teha tahetakse või see, kuidas seda tehakse?  Või oli see ebemekene viimane piisk karikasse? Ja mis seda pahameelt vaigistaks? Ka kõik oleks hea endiselt, kui seda maksu ei tuleks?

Tõesti, olen siiralt huvitatud neist põhjustest. Mida siis nii drastiliselt erinevat või halba tehti, et üldsuse kannatus otsa sai?