teisipäev, 27. september 2016

Omade reeglitega võõrasse kirikusse

Minu kodu on Sinu kodu...Kas ikka on?
Ilmselgelt toob sügis ellu tuuli, mis kergitavad teemasid, mis on kas suvega ununenud või ongi uued. Suvi on elukorraldus teises rütmis ja teiste tavadega. Marca kirjutas, et Külalised võivad päevarütmi sassi ajada ning tekitada ebamugavustunde Külalise turvalise kojujõudmise pärast.

Lapsed elavad teadmises, et kodune rütm ongi kõigil selline nagu tema sellega harjunud on. Traditsioonid ja tavad on erinevad. Algkoolis toimub Väikeste Inimeste maailmapildis palju värinaid. Üks nendest on see, et see, mis kodus toimub, ei ole omane ja tavapärane kõikides teistes kodudes. Ja ei peagi olema.

Igal perel on tema jaoks sobivad mustrid argipäevas olemiseks, et säiliks kodurahu ja mõnus keskkond. Oma koju pole vaja lasta kedagi reegleid kehtestama. Külalislahkus ühelt poolt tähendab võimaluse andmist ühise aja veetmiseks ja teisalt tuleb Külalisel arvestada, et tema saabumine ei algata Uut Ajastut.

Väikesed Inimesed vajavad Vanemapoolset selgitust, et miks nii ja mitte naa: nii see, kes on Vastuvõtja, kui ka see, kes on Külaline. Tõesti on nii, et ühes kodus toimuv on piiride ületamine ja teises normaalne. Kasvamise juurde kuulubki mõistmine, et hoolimata erinevatest tavadest, on koos võimalik huvitavalt ja sisukalt aega veeta.

Kui neid kasvavaid Väikesi Inimesi on rohkem kui üks, siis on reeglite ja kokkulepete olemasolu hädavajalik.  Need annavad kindlustunde kõigile osapooltele. Vahel ka  võimaluse proovida piiride ületamist. Seda võib nimetada ka elementaarseks viisakuseks ja vastutustundeks. Meie kodu meenutas vahel segasummasuvilat, kui õhtul  koju saabusin: kui kolmel lapsel oli igaühel 2 sõpra külas, siis oli neid majapeal kokku 9 erinevas vanuses ja soos isikut, kes end hästi tundsid. Mitte, et ma väga suur väikelaste kummardaja oleks olnud, vaid adusin, et lihtsam on, kui nad on turvaliselt silme all, kui teadmatus paigas laiali.

Mäletan end sarnaselt Marcale muretsemast, et pimedaks hakkab minema ja Külalised ei ole märke ilmutanud äraminemisest. Liiklus ja muud ohud, kui need tiba üle meetrised Inimesehakatised kodude poole teel on. Sellele järgnesid nn pidzaamapeod, ehk külaskäigud ööbimistega, kus Külalised ei märganud lahkuda ennem, kui pühapäevaõhtu kätte jõudma hakkas. Ka minul tekkisid tookord küsimused, et jah, Lastel on mõnus olla, kuid miks lapsevanemad huvi ei tunne.

Kui selline asi oli mitmes kord juhtunud ja ennast ebamugavalt tundsin, siis tegelesin sellega, et oma kodu statsionaarsed KülalisLapsed korjasin kokku ja pidasime maha arutelu. Kõik said suurepäraselt aru, et kui nad soovivad nende mõnusate kohtumiste jätku, siis peavad olema kokkulepped ja neid tuleb täita. Minu nõue oli, et kuna täiskasvanud vastutavad, siis peavad kõik täiskasvanud olema omavahel ennem tegevuste toimumist teadlikud ning ka ajalised piirid peavad olema paigas. Sellele järgnenud kasvamise ajal olid mu telefonimälus kõikide laste sõprade vanemate numbrid.


Need kokkulepped kaotasid stiihiad ja minu ebamugavustunde. Lapsed said võimaluse mõnusalt koos aega veeta ja mina teadmise, et suvalisel ajal ei saabu teadmata ajaks meile koju sisse Jõnglaste Jõuk, keda ma pean taluma, sest nii on viisakas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...