teisipäev, 5. september 2017

Veidi ulmekirjandust, ehk Perekooli foorum ja sellega kaasnevaid mõtteid

Olen vähe tõbine ja sestap on töötegemine tiba häiritud. Vajan pause ja lugesin Pegasuse naasmise ootusel blogisid. Olen Perekooli foorumist ka ennem lugusid kuulnud ja paaril korral külastanud. Uudishimu tappis kassi, ammuks siis nõrk inimene sellele suurt vastupanu osutab. Seadsin näpud valmis ja sisenesin Perekooli foorumisse.

Teema, mille foorumist leidsin ja mis mind edasi lugema ajendas oli: Kas kõikide blogijate elu ongi täiesti perfektne ja ilus? Uudishimu läks suuremaks. Jutt nagu Perekooli jutt ikka, kuni jõudsin postitusteni, kus kirjutati, et “viimase poole aasta jooksul, keda jälgisin, ära surnud, mõni leseks jäänud ja paar tükki sõdivad vähiga. Muidu on nende elu ilus kui päikesetõus Havail. Neil  pole blogid kahtlemata mingid rahateenimisallikad ka muidugi”.

Edasi uudistati, et milliste blogidega võiks tegemist olla. Järgnes loetelu, mille hulgast leidsin ka enda oma.

Jäin mõtlema...eee..... ilus elu? Samas eks ole ilust igal oma arusaam. Ega vanarahvas asjata öelnud pole, et ilu on vaataja silmades. Järgmine mõte tekkis, et kas äkki nende sõnade kirjapanija tahab ka sellises ilus elada? Ehk on masohhism kasvavas trendis ja inimesed tahavad trendikad olla? Ei  jõudnud ennast rahuldava vastuseni.

Olen sageli murdnud pead, et miks erinevad reality show’d nii populaarsed on? Ilmselt on bloginduse ja perekooli foorumiga sama fenomen: tahaks teada, mis sisekosmostes toimub? Uudishimu ju. Kogemuse mõttes ju ka, et ehk õnnestub vältida vigu või leida olukorrale hea lahendus...

Kõik õige. Kogemusi, mõtteid ja arvamusi jagada on hea ja vajalik. Kahtlaseks läheb olemine siis, kui kõrvalseisjad hakkavad omavahel teemat edasi arendama, kuid ei küsi algallikalt teavet. Ehk siis, kui küsimused tõusetuma hakkavad, siis püütakse neile omavahel vastus leida, mitte ei pöörduta selle inimese poole, kelle tegevuste või olude kohta küsimused tekkinud on. Ja sealt need pärlid tulevad. Mida isiklikumalt ehk hingelähedasemalt teema kõnetab, seda emotsionaalsem on arutelu: lapsed, lemmikloomad, pereelu, toimetulek jne.

Eeldan, et see inimene, kes võrdles lesestunud või vähiga võitlevate inimeste elu päikesetõusuga Havail, mõtles selle ilu tähendust iroonilises võtmes.  

Võrgupäeviku pidamine ei tähenda ju ometi seda, et kogu argipäev tuleb minutilise täpsusega ära kirjeldada. Samas, kui küsimused tekivad, siis saab neid ju alati esitada, st et mida või kuidas, ja kui on kommentaaride esitamise võimalus jäetud, siis saab ka seda võimalust kasutada.

Ehk ootavad lugejad rohkem verd, higi ja pisaraid kirjeldavaid postitusi? Miskipärast ei usu. Oodatakse ikka neid kirjutisi, mis kirjeldavad kordaminekuid, häid leide, ideid, mis aitavad midagi paremaks saada, edasi minna... või olen ma millestki valesti aru saanud?


10 kommentaari:

  1. Olen Perekooli lugeja olnud väga vähest aega ja võin öelda et minu jaoks see foorum ei ole lugemisväärt. Tundub et sinna on kogunenud mõtlemisvõimetud alaealised või veidi üle 20.a. Mõni vorbib seal juba igavusest uusi teemasid koguaeg juurde. Tihti ruulib ka täielik harimatus ja tavaline naiste külaklats. Pealegi olen arvamusel et nende sealseid isiklikke probleeme ei saa võtta kunagi tõsiselt, sest teise osapoole arvamus asjast puudub.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ilmselgelt on sellise foorumi järele vajadus, kui ta siiani eksisteerib ja ju mõnele kasutajale ka oluline.

      minus tekkis puhas uudishimu, mida kirjutatakse. nagu postituse pealkiri sai, nii tunduski - ulme:)

      Kustuta
  2. Tundus, et too ''Havai elule'' vihjaja oli tõesti lihtsalt irooniline.
    Mis mind hämmastas oli valmisolek hakata nämmutama selliste blogijate elu kallal, kelle blogisid pole viitsitud isegi lugeda. Peaasi, et oleks verd ja skandaali. Nemad ei ole lugejad, nemad on kaarnad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mulle ka tundus, et kirjutaja mõtles kirjapandut iroonilises võtmes. kindluse mõttes ma selle ka oma postitusse lisasin. kuid suuremat osa edasisi tekste tekitas tunde, et tegemist on ulmevaldkonnast pärit kirjandusega (isegi pigem absurdivaldkonnast) ning sealt edasi jätkas mu fantaasia oma teed.

      inimesed tõlgendavad sõnavabaduse ja sisemise tsenruuri mõistest väga erinevalt.

      aga edu neile. nende elu ja nende maailm:)

      Kustuta
  3. KÕik mitte ainult see mis paneb pasa keema tekitab taju häiritust, nagu inimesed ise võtavad vitamiine, et on kasulik, nii nad ise loevad perekooli ka, sest kõik targad loevad ja usuvad. TUleb ainult kellegi kohta midagi olematut kirjutada ja nad võtavad seda isiklikult, teised jälle usuvad vitamiinidesse mida neile pakutakse. Võibolla peaks elukool ka olema, siis ju valik suurem, aga ma usun teiega mängivad seal perkoolis õppinud spezialiistõ turundusmängu https://www.dreamgrow.ee/blogi/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. teadlikkuse ja teadvustamise küsimus. paljude jaoks on lihtsam (põhjus pole siinkohal oluline) tekitada pseudoolukord ja siis seda mõnudega (negatiivses võtmes) nn lahkama hakata. nende jaoks ongi see kõik päris elu ja nad elavad teadmises, et nii ongi õige. mingis võtmes saab seda nimetada ka vaimupimeduseks ja samas ka jaanalinnuefektis või siis asendustegevuseks jne.

      inimene näeb, kuuleb, tajub, saab aru seda, milleks ta valmis on. mingis kontekstis võib seda ju käsitleda ka arenguteena. kui sellised arutlejad ise sellesama veski hammasrataste vahele satuvad (mille tõenäosus on üsna suur), siis on eksami koht:)

      Issanda loomaaed on suur ja kirju ning ma arvan, et see on evolutsiooni käigus mingil põhjusel vajalik olnud. oli ju mingi laiem meediaarutelu sellest, miks foorumihaldajad sellist verbaalset kõhulahtisust võimaldavad (kui ma ei eksi, siis viimase aasta sees). ju siis peab olema nn virtuaalne väljaelamisekoht, kus oma pingeid asendustegevusena maandada, et nad oma argipäevas rahulisemad oleks. mine võta kinni. enamus, kelle nad oma veskist läbi lasevad, ei satugi kunagi sinna foorumisse ja neid jätab ka see emotsioonituks.

      Kustuta
  4. "ilmselgelt on sellise foorumi järele vajadus."

    Kes on suuremad vajajad? Kas need, kes sinna igasuguseid jutukesi välja mõtlevad, massiliselt neid ette söödavad, et kanakari jookseks kohe nende "ulmeterasid" nokkima. Või hoopis need, kes rahateenimise eesmärgil selliseid "naistekad" on püsti pannud?
    Tegelikult on need mõlemad vaid "suuremas hierarhias" tööle pandud vahelülid.
    Suurem vajadus on hoopis telgitagustel niiditõmbajatel, sest just harimatut, mõtlemisvõimetut ja eristamisvõimet mitteomavat massi saab juhtida enda jaoks sobivas suunas ja selleks suunaks ei ole mitte sugugi rahu, vaid sõda, kus vend pöördub venna vastu, lapsed oma vanemate vastu, naised oma meeste vastu jne. jne. Sellises omavahelises sõjas on kogu suhtekliima mürgitatud ja mittemateriaalses pildis selline negatiivsuse pilv ei kao kuhugi, ta hakkab elama oma elu, hõljub meie ümber ja laskub maa peale seal, kus on nõrgem koht. Ajuloputus on tehtud, alateadvusse info sisestatud ja selle järgi mass talitabki ning suunab ka omaenda elu.
    Sina (kui mediteerija?) peaksid seda teadma.

    Tavaliselt just enne maapealset sõda toimuvad ka inimestevahelised suhtesõjad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nagu eelmises vastuses kommentaarile kirjutasin, et ilmselt on see vajadus nii kirjutajatel, kui lugejatel. teemaalgatajad eelistavad anonüümseteks, ehk siis kägudeks jääda. see juba on üks ebakindluse näitaja ja et kas on igav, asendustegevus vms. lugejate hulka teavad vaid administeerimise poole peal olijad. fenomem igal juhul. samas, mis need uudisteportaalide või teiste analoogsete foorumite kommenteerijad erinevamad on.

      klikimangeteid on kindlasti rahateenimiseks vaja. ja nii need tegijad nn uudisnuppe/artikleid välja mõtlevad. mõned tekivad/tekitatakse Kägude endi fantaasiast lähtudes, aga paljud portaalide/foorumite haldajate endi poolt.

      meedia mõjust nn sootsiumi hinnangute kujundamisel on üsna palju kirjutatud ja seda nii akadeemilises maailmas kui ka mujal. muidugi on mõtlemisvõimetut, fanaatilist, harimatut seltskonda mugavam ohjata ja suunata. egas vandenõuteoreetikud asjata ei arutle selle üle, et miks juurutatakse õpitud abitust hoolega ja nn pehmeid väärtusi aina prioritiseeritakse ja uueks luuakse. ja egas asjata ameeriklased pole aastaid venelaste juures õppimas käinud, kuidas masse meedias mõjutada. mida suurem on mass, seda kergem on sellega manipuleerida.

      mis mind vahel mõtteid on keerutama pannud, on see, et kas need nn mängu alustajad ise ka teadlikud on, et ühel hetkel võtab nn mäng mängijatelt mängu üle ja muutub kontrollimatuks, ehk siis nn mängijatest endist saavad osalised selles mängus. eks see zoomimise võimekuse koht ole.

      ja lõpuni head või halba pole olemas, on see pidev tasakaalu leidmise koht. seni, kuni üldpildis positiivne on üle, seni püsib olemine. kui see võnkumine ületab kriitilise piiri, siis hakkab kõik ragisema ja tekivad lainetused, millel võivad kurvad tagajärjed olla.

      aga ajupesu tehakse. vaikimisi eeldavad inimeselt (väga suur osa inimestest) endiselt, et kui juba meedias nii kirjutatatakse/näidatakse/räägitakse, ju siis tõde on või siis see vanasõna, et kus suitsu, seal tuld. ja siis see sotsiaalse abituse juurutamine ja tänaseks juba ka õigustamine (see on eriti räige).

      heaoluühiskonnas elades muutubki inimene laisaks ja mugavaks (kindlasti mitte kõik) ning keskendub tarbimisele ja vaatleb läbi materiaalsete väärtuste oma/kellegi teise heaolu või nn saavutusvõimekust. lisaks meedias vastuolulised signaalid (igasugused skaalad võrdlemiseks, samas põlised väärtused, edukuse määrad jnejne). alateadvuses aga on teine info ja nii see üldjuhul teadvustamatu vastuolu pinnale kerkib ja rahutuse/agressiivsusena/pimedusena väljendub.

      ma jah mediteerin. vahel tihedamalt, vahel harvem, vahel pinnapealsemalt, vahel väga tõsiselt. aegade jooksul olen aru saanud, et see on mu eksistentsi jaoks vajalik, et endaga rahus läbi saada ja/või enda jaoks rahuldavat elukvaliteeti tagada.

      Kustuta
  5. RIA annab teada: „Praeguseks teame, millist lahendust saame ID-kaartide turvariski likvideerimiseks kasutada,“ ütles RIA peadirektor Taimar Peterkop. „Turvarisk on kiibis, mida muuta ei ole võimalik. Saame aga uuendada Eesti ID-kaardi tarkvara nii, et kiibis peituv turvarisk ei avaldu. Töö selle lahenduse rakendamiseks käib 24/7. Olen optimistlik, et avalikkusele lubatud kahe kuu jooksul suudame lahenduse kasutusele võtta nii uute kaartide tootmiseks kui ka varem väljastatud kaartide uuendamiseks.“

    Well done!

    Pikemalt: https://www.ria.ee/ee/id-kaardi-turvariskile-on-leitud-voimalik-lahendus.html

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja veel üks sisukas artikkel samal teemal, sedakorda siis Forbes "Estonia's ID Card And The March Of Cryptography" : https://www.forbes.com/sites/kalevleetaru/2017/09/11/estonias-id-card-and-the-march-of-cryptography/#51a3cf96352f

      Kustuta

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutu...