kolmapäev, 30. august 2017

How do You do?

Tuli mõte kirjutada suve viimane postitus. Tunnike maastleitud vaba aega. Seda ei saa ometi asiseks olemisele  eraldada. Minu jaoks on sügis kohal, st tegemiste mõttes. Tempo kasvab ja hommikuti ärgates on pea paksult töised mõtteid täis. Sisemus ei taha väga kaasa minna. Poriseb vanainimese targutava häälega. Sel dialoogil ma ei lase end häirida. Kellel ikka on mõnus oma mugavustsoonist väljuda?

Ennem tähtsakssaamist oli mu isa raskekaaluliste rongide vedurijuht. Ja ma sündisin vedurijuhtide päeval. Isa siiani rõõmustab mu täpse ajastamisoskuse üle. Ma olen lapsepõlves veetnud aega paljudes vedurites (auru-, diisel- ja elektrivedurid) koos isaga ja veduridepoo keemialaboris. Need on ühed eredamad lapsepõlvemälestused. Olen ka pildilolevataolise veduriga sõitnud. seal, kus juhikoht on (st isa süles). Ilmselt sellepärast on mulle ka rongid hingelähedased. Mäletan lapsepõlvest, kuidas isa selgitas, mis vahe on veduri- ja rongijuhil ning nõudis, et ma end täpselt väljendaksin. aga isast ma kirjutan üksteine homme pikemalt. Üldse vist oli minu esimene erialaterminoloogia vedurite maailmast. Isa veetis kodus pidevalt aega tehniliste jooniste taga ja see sigri-migri oli nii põnev.

Niisiis on töö-aasta algamas. Mu suviste nikerdamiste tulemusel peaks uus eriala peagi kooli jaoks valmis saama. Ministeerumi kooskõlastamine veel ja siis hakkab tehniline toimetamine: vastuvõtu korraldamine ja organiseerimine, täpsemad läbirääkimised õpetajatega, sealt edasi siis kõik muu. Ma olen rahul. Nautlemisele võib siis pühenduda, kui esimene lend tunnistused kätte saab. Aga ikkagi.

Suvetöö häid tulemusi on teisigi. Ja nii ongi sees selline nostalgilis-rahutu olemine. Kui enamusel inimkonnast tekib rändlinnu rahutu tunne põue kevadeti, siis minul tekib see sügisel. Ju siis olen mõne teise liigi esindaja sisemuselt.

Pesamuna laekub homme. Ma pole teda juba kuu aega näinud. Kirjutasin eelmises postituses, et kui tervikust on jupp puudu, siis see annab ajas tunda. Homme saab tervik kokku. Algab ka tema jaoks viimane õppe-aasta selles etapis. Nii et 1.septembril täiesti asjakohane koos istuda ja muljeid vahetada.

Suurkoristamine jäi lõpuni viimata. Eks siis tuleb jooksvalt toimetada. Kuid juba on hea ja avaram. Avastasin, et läksin kudumisega vahepeal liiale ja nüüd ühe käe kahjustatud närvid ütlevad, mida nad minust arvavad. Liialdused ei ole head, isegi siis mitte, kui tegevus on hingele paitegev.

Targutamise laine on sees pulbitsemas. Mõtterongid muudkui vuravad. Sõnadeni läheb veel aega.


Mõnusat suve lõpetamist ja töölainele asumist!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Pühin ajaveebiukselt tolmu ära...

tõbiste pataljoni tervitused netiavarustest Tere minu unarusse jäänud ajaveeb. Pool jaanuarist on ajalooks saanud. Jõulude ajal mind ma...