Aeg tähistada pimeduse lõppu ja tunda rõõmu vaikelust

murtud pimedus...

Hei-hopsti. Kas teadsite, et inimene koosneb karvadest ja tatist? Ei teadnud? Siis järelikult olete selle sügise (või siis talve) viirusest pääsenud. Palju õnne! Maadlen juba mitmendat päeva sellega ja tundub, et olen teda seljatamas. Köha on kolinud eriti sügavale bronhidesse ja ma krõbisen ning ragisen nagu hiired kuivanud leivakannika kallal nagistades. Lisaks nohu, mis meenutab kevadisi sulavaid räästaid.

Neljapäeval õhtul koolist koju ukerdades mõtlesin korra, et sellel aastal jääb ühisolemine pika laua taga ära, sest peale lamamise ei tundunud ükski olek õige. Kuid mul on ju ometi kolm paari päkapikuliste kätepaari ja nii see õdus äraolemine toimetatud saigi. On ikka hea olla koos nendega, kes hingele pai teevad. Selline segasummasuvila. Kõik vestlevad kõigiga, igas toas on elu, kohati kostub jonnihääli, elamine lõhnab kuuse, mandariinide, küpse liha, piparkookide ja küünlavaha järele...

Kinkisime Nööbile nr 2 Sipsiku ja ta on sellest siiras vaimustuses. Egas selle pea kolmekuuse rõõmust muidu aru ei saagi, kui kiindunud silmavaatest ja hambutust südantsulatavast naeratusest. Tore, kui on olemas midagi nii ajatut, mis mitmele põlvkonnale ühtmoodi rõõmu teeb.

Kõikse olulisem on see, et alanud on kahenädalane puhkus. Iga päev on minu oma. Ise tean, mida nende sisse mahutan või välja jätan. Eelkõige tegelen ma tervenemisega. Plaanin ohtrat olesklemist, mõtterongide vaatlemist, lugemist ja ka telekavaatamist ning kirjutamist. Aeg on iseendani jõuda. Vahepeal oli asise maailmaga nii palju tegemist, et sisemise olemisega polnudki aega tegeleda.

Käsi hakkab ka juba paremaks minema. Lubab kirjutada rohkem kui kaks lauset järjest ja öösiti ei tuleta ka end väga meelde. Ilmselgelt sai detsembrit liiga palju ja organism tuletas järjest meelde, et aeg on tempo maha võtta. Nüüd on vaikelu aeg saabunud.

Ja mis on ülioluline: peagi hakkab valgemaks minema. Jäin mõtlema, mida siis jõulud minu jaoks tähendavad? Nimetus kui selline polegi oluline, st nimetatagu seda aega kuidas iganes: jõulud, pööripäev vms. See on aeg, kus ma teen kokkuvõtteid ja pööran välisele maailmale selja. Lapsed väiksemad olid, siis oli tralli rohkem: kõik need pühadekontserdid aedades, koolides, töö juures, külaskäimised ja külaliste vastuvõtmised jnejne. Nüüdseks on alles jäänud vaid üks ühine istumine lastega. Tunnen, et rohkema järele puudub vajadus.

Kindlasti on nn jõuludeajas ajas hulgim traditsioone, mida järgin, mõtlemata, miks seda teen. Need on kõik alguse saanud lapsepõlvest ja tunduvad kuidagi enesestmõistetavad. nt Toomapäevaks elamine ära koristada, küünlaid pööripäeval põletada, tööd mitte teha, öö läbi toas valgust hoida, tühja kaetud koha jätmine laua ääres koos söögiga jõuluöösel, jõulude aegu mitte ühtegi küünalt ära puhuda jms. Kaubanduslikest jõuludest pole ma kunagi osa võtnud, kristlikest jõuludest ka mitte. Kirikus meeldib mulle kontserditel käia, kuid jõuluteenistuse ajaks mind ei kutsu sinna miski. 

Soovin kõigile head olemist! Just sellist, mis hingele head teeb ja sisemise olemise rahulolevaks muudab!