Sattus olema võimalus eile ja täna väheke laiselda ning lugesin palju huvitavaid blogipostitusi. Mõte hakkas kohe kitsehüppeid tegema ja tulemus on allpool loetav. Panin kirja järjest pähetulnud laused ja sidusast ning argumenteeritud tektstist on asi kaugel, kuid meeleolu tekitamiseks või mõtteaineks piisavalt.
![]() |
Mina ja Maailm! |
Marca,
Ritsik
, Tilda
ja Manjana
arutlesid inimese erinavetest käitmumistest, mõjudest ja reaktsioonidest. Palju
mõtteainest, et miks me teeme midagi just nii nagu teeme ja siis millised on
need tulemused, mis neile järgnevad. Põnev ju. Praktika pidi olema tõe
kriteerium.
Olete kunagi
teadlikult testinud, kuidas Teie erinevad käitumised või väljendamised Teieni
tagasi jõuavad? Mina olen. Aastaid. Alguses oli emotsionaalne ja huvitav, mingil ajal moodustusid sellest
sobivad käitumismustrid mingite tulemuste saavutamiseks (hetkel pole oluline,
kas tegemist oli sisemiste või välimiste tulemuste saavutamisega). Seda nimetatakse
ka manipulatsiooniks. See, et piir on õhuke hea ja paha vahel, on selge, kuid
see on mõne teise arutluse teema. Pealegi nn positiivset demagoogia
omandamiseks on lausa koolitused olemas.
Me anname
maailmale endast selle pildi, mida sobivaks peame. Eesmärk on saavutada enda
jaoks sobiv tulemus. Kas me seda teeme teadlikult või alateadlikult, vahet
pole. Inimene annab ise signaali ja lähtudes sellest tuleb ka tulemus.
Põhjus-tagajärg seos, ehk parafraseerides tuttavat: igale aktsioonile
järgneb reaktsioon.
Nii, et milliseid
signaale me maailma saadame, sõltub sellest, mida vaja on. Siinkohal muutub
oluliseks küsimus, kas see on meie teadlik või teadvustamata tegevus. Teadlikul
käitumisel on kergem nn tagasiside, ehk reaktsiooniga tegeleda. Toimib loogika:
mhhhh, mulle ei meeldi see tulemus, muudame omapoolset käitumist ja vaatame
uuesti.
See on fragment. Selleks,
et kogu seltskond toimiks, on vaja selgitustööd, ehk siis tervik peaks olema
teadlik toimivatest reeglitest stiilis, et kui sina teed seda, siis mulle
tundub nii ja tulemuseks on titaanide sõda, kus sõnu ei pruugi valida.
Teoorias ilus,
praktilises elus üldjuhul mitte väga toimiv, eriti kui elatud aastaid on vähem.
Enesedistsipliin on kõige alus ja see on kõige vaevalisem tegevus läbi elu. Ja
ärge tulge rääkima, et ennast pole vaja distsiplineerida, et tulebki elada nii
nagu parasjagu tuju ja tahtmine on.
Samas pole ma
kunagi aru saanud, miks peaks sootsium kohanduma ühe türanni järele pelgalt
sellepärast, et tal on kõvem hääl, parem sõnakasutusoskus või suurem kannatus
jonnimisel. Ühisel eksisteerimisel on teatud reeglid ja üks neist on see, et
tuleb leida kompromiss, mis arvestab võimalikult kõikide osapoolte vajadusi ja
soove. Kui inimene leiab, et tal on õigus dikteerida hulgale enda jaoks
sobivaid toimismudeleid, siis minusugune lihtsalt astub ära peale seda, kui ta
on selgitanud, milles nn error seisneb. Meelelahutuse eest peab maksma ja
selleks on teater, muusika, kino või internet. Selleks ei saa olla perekond,
sõbrad, tuttavad, kolleegid.
Kõige tüütum ja
enerigamahukam selle tulemuse saavutamise juures ongi see nn
läbirääkimiseprotsess. Kuid see on vajalik enda jaoks. St kui on selgitatud,
mis juhtub siis, kui tehakse või öeldakse nii või naa ning kui kokkulepped on
tehtud ja praktikas toimub miskit muud, siis lähebki käiku see, mis eelnevalt
kokkulepitud sai. Otsene seos teo ja tagajärje vahel.
Olen loomult üks
laisemaid siinpoolpeipsit ja pean eelnevat selgitamist tõeliseks ressursside
kokkuhoidmiseks ning pärastist pikka, emotsionaalset ja energeetiliselt mahukat
põhjendamist, et mina tegin sellepärast nii, et sina naa ei teinud, täielikuks
ajaraiskamiseks. Teod on tehtud. Pärast lahingut rusikatega ei vehita, saab vaid mõelda mis oli järgnenud tegrvuse ajendiks ja promootoriks.
Kui on
ikkagi teada, et aine hapnikuga kokku puutudes plahvatab, siis tuleb see aine
hapnikust eemal hoida, mitte pärast arutleda selle üle, kes purgi kaane lahti
keeras või kinni unustas keeramata ning kas ta oli nähtavas kohas või mitte.
Ühesõnaga paar sammu ettemõtlemist tasub ajavõtmist.
Lugesin just A. Turovski "Loomadest, armastusega". Ta räägib seal ühes kohas, et Tšernobõli katastroofi piirkonnas on tänaseks loomade poolest, nii liigi kui arvukuselt, väga rikkalik piirkond ja et loomad tunnevad end seal hästi. Ütleb, et kuigi ta selgelt ei poolda tuumakatastroofi-laadseid menetlusi, peab ütlema, et loomadele mõjust see kokkuvõttes hästi - tekkinud on midagi kaitseala sarnast.
VastaKustutaMa ka tuumakatastroofe ei poolda, kuid usun, et mõnikord on mõni väiksem plahvatus siiski asjakohane ja isegi vajalik. Lööb õhu puhtaks, hapnikurohkes keskonnas töötab aju paremini :)
Aga päriselus, no ikka, kompromissid eelkõige, jah.
Täiesti õige, et vahel on vaja nn õhu puhastamise mõttes plahvatust. Vahel tuleb seda ka provotseerida, kui keskkond väga hapnikuvaseseks ning raskeks muutub ja hoolimata kogu meelitamisest mõtteid sisemusest kätte ei saa. Kuid see on pigem erand, kui reegel ja siis toimub plahvatuse esilekutsumine teadlikult. Aeg-ajalt on ka kontrollimatud plahvatused vajalikud.
KustutaAnnaks vaid Emake Loodus kannatust ja arusaamist õigeid sõnu õigel ajal välja hääldada!