Vaaritamisest, ehk söömisharjumustest

Kirjutaks midagigi. Lükkasin päeva käima ja jõudsin sinnamaale, kus kõik logistilised tegevused on tehtud ja aeg oleks sisuliste asjade kallale asuda. Paganama Pegasus on aga plehku pannud. Pilved on taevas väga ägedad. Tõelised kunstiteosed. Ilmselt see loominguline osa minust läkski loodust nautlema. Ma olen kannatlik ja ootan ta ära.

Vahepeal lugesin blogisid ja jäin mõtlema selle üle, kus Indigoaalane kirjutas söögitegemisest. Söögitegemiseharjumus ilmselgelt pärineb minu puhul lapsepõlvest. Ema ja vanaema poolt meeltesse raiutud reegel, et söök peab olema omatehtud, alati olemas ja hea välimusega. Esiemad olid väga hea käega kokkajad. Pealegi oli meie söögilaua ümber alati vähemalt viis inimest.

Söögitegemine on mõnus. See lõõgastab ja tulemus rõõmustab meeli. On aastaaegadele omased toidud. Sügisest kevadeni on palju paja- ja ahjuroogasid. Lihtne teha ja silmale ilus vaadata. Korra nädalas kindlasti supp. Toidud varieeruvad ka aastaaegade lõikes. Nädalavahetuse toidud on pikema valmismisajaga ja rohkem tegutsemist nõudvad. Suveti kombineerituna erinevaid salateid ja nn külmtoitu. Lasteaeda minnes keeldusid lapsed esimese nädala toitu söömast, sest maitse oli liiga erinev ja välimus võõras. 

Kui lapsed väiksed olid, siis sai alguse kuldreegel, mille nimetasin Home Made Fast Food’iks. Tähendus tuli sellest, et köögis askeldamise algusest kuni toidu taldrikule jõudmiseni ei tohtinud kuluda rohkem kui tund aega.

Põhjus oli väga lihtne – kojujõudmise hetkest ei väisnud lapsed esitamast küsimust, et millal toit valmis saab. See tund aega oli nende kannatuse optimaalne piir ennem, kui nad võileibade kallale asusid.

Kuna meid istus söögilaua ääres alati vähemalt viis inimest, siis oli ka selge see, et igal juhul on omavalmistatud toit ressursisäästlikum lisaks sellele, et tervislikum on. Laste kasvades järgisin nende toitumist üsna hoolega. Põhjus väga lihtne – kasvavale organismile on vaja piisaval hulgal vajalike toitaineid, et mingeid jamasid ei tekiks. Eelistan alati jamade ennetamist tagajärgede likvideerimisele.

Ilmselt esiemade kasvatus toitumise tähtsusest. Ema töötas psühhoneuroloogia haigla laste osakonnas ja vedas mind teismeliseeas vaatama anoreksia- ja buliimiahaigeid lapsi ning olin sunnitud kuulama pikki loenguid toitumise olulisusest.

Lisaks oma lastele oli söögilaua ääres sageli ka laste sõpru. Nii et juba kogused, mida valmistada tuli, olid keskmisest suuremad. Ema mul kunagi naeris, kui kaksikud sündisid, et nüüd tuleb osta kõik uued potid-pannid ja ükski ei saa olla väiksem kui viieliitrine. Harva jäi midagi teiseks õhtuks. Tavaliselt lapsed koolist tulles tegid põhja peale sellele, mis eelmisel õhtul alles oli jäänud.

Toitumine on oluline. Lihtne, maitsev ja isetehtud. Hoiab organismi töökorras ja teeb meeltele pai. Head kokkamist!