Mõtteid mõttepuult... (vol palju)

Nii juhtub, kui sukelduda Elu kiirteel olevasse temposse. Kõik päevad mööduvad stiilis: ärkad, lükkad päeva käima ja siis järgmisena avastad, et on jälle pime ning – uups – õhtu on käes. Mõtled, kuidas see Aeg nii sujuvalt kaob...

Loengute pidamisega irdud maailmast kuidagi eriti kaugele. Oled vaid Sina ja auditoorium. Kui tundide vahe on vaid veerand tundi, siis neli loengupaari viibki päeva õhtusse nii kiiresti, et ei näe midagi muud enda ümber. Õhtul koju kulgedes on tunne nagu oleks kosmoselaevast maha astunud. Ja nii viis päeva nädalast. Teise nädala lõpuks tunne, et polegi siit maailmas pärit. Kõik tundub kauge ja äraolev.

Haiglapäevad kord nädalas on nagu puhkus. Ainus puhkepäev kulub loengute ettevalmistamisele ja nõiaring on sulgunud. Klientidega suhtlemine taandub meilivahetamistele ja telefon kurdab mahajäetuse üle. 

Head  lugejad tunnevad huvi, millest on tekkinud vaikus blogis. Kõik on hästi. Teenin tagasi neid miinuseid, mida eelmise aasta kaheksa kuu jooksul tekitasin. Tegelikult on tore tunda end töisena ja liikumisvõimelisena.

Kolm asja, mis mulle kohati meenutavad, et ma ei ole  päris harjumuspärane mina ise:  sundasendeid mitte üle veerandtunni taluv selg, ennem kodust väljumist tuleb mingi peakate pähe ajada ja kanüülide sinikad. Muidugi ka iganädalased haiglapäevad.

Kummaline on see, et hoolimata üle poole aasta kestnud keemiaravist on juuksed kasvama hakanud ja kui nii edasi jätkub, siis ma saan endale trendika lühikese poisipea suve alguseks.

Käisin paar päeva tagasi oma järjekordsel haiglapäeval. Tervishoiutudengid viisid keemia päevaravis läbi lõputöö küsitlust, kuidas ruumides kõlav muusika või vaikus mõjutab patsientide emotsionaalset seisundit, kui nad oma päeva seal veedavad. Koukisin kohe oma kõrvaklapid kõrvast ja panin kaasasolnud kodukontori kinni ning jäin kaaspatsientide vastuseid kuulama. Uudishimu ajas kassigi hauda, mis siis inimesest rääkida.

Mul õnnestus kõrvu teritada tunni jooksul viie küsitletava puhul. Tudengid said oma info kätte. Minul hakkasid mõtted jooksma. Mitte küll selle algse idee osas, kas mind ruumides olev muusika või vaikus emotsionaalselt mõjutab, vaid hoopis patsientide emotsionaalne seisund, läbi mille nad maailma tajusid.

See oli kurb. Kolm küsitletavatest reageerisid läbi negatsiooni ja samastasid end selle haigusega. St vastustest kõlasid sõnad, et mul ei saagi midagi hästi olla, sest ma olen haige. Tajusin ka nn konkureerimist, et just mina olen kõige haigem. Vot see pani mind jahmuma.

Kui oma kõrvalistuvalt patsiendilt uurisin, et millest selline pessimism, siis sain vastuseks, et vot, mina ei saa veel olukorra tõsidusest aru, sest minu haigus pole veel piisavalt suuri mõötmeid võtnud. Olin veidi aega sõnatu. Mis mõttes nagu? Kuidas on võimalik ka sellises olemises mingeid pingeridasid koostama hakata ja läbi selle end väljendama? Positsioneerida end läbi haiguse edetabeli?  Kahju ja kurb hakkas.

Olen ka varem pidanud tõdema, et selliste raskete haiguste põdemisel peaks olema patsientidel mingi tugisüsteem, st hingehoidjastiilis inimesed, kes õpetaksid, kuidas inimväärikalt selle olukorraga toime tulla ja oma elu edasi elada, mitte ootama jääda, millal teise ilma ärakutse tuleb.

Fokusseerimise küsimus. Paljude jaoks oleks see suureks abiks, kui keegi valgustaks neid, et elukvaliteedi langus ei võta ära kõiki võimalusi ning see diagnoos ei takista neil uutes piirides elust rõõmu tundmast.