Teisipäev, 23. mai 2017

Meditsiinisüsteemi hammasrattad vol 5

lukutaga on luku taga
Elu Kiirteel on teinud oma ja leidsin, et pole oma Ravisaagast viimased kuud ühtegi infojuppi avaldanud. Jäin just mõtlema, et milles põhjus? Ilmselt tüüpilisele eestlasele omane: kui asjad on protsessis või ei ole midagi kindlalt või positiivset, siis sõna ei võta. Viimase postituse sellel teemal tegin 14.oktoobril 2016. Selle viidatud postituse allpool on ka kokkuvõte sellest, kuidas Saaga alguse sai.

Mis siis vahepeal toimunud on? Ma jätan kõik juriidilised terminid kõrvale ja proovin maakeeles ning lihtsas vormis esitada kronoloogilises järjekorras tehtud tegevused ja tulemid.  Lõpupoole kirjutan ka sellest, mis küsimused ja tunded on mul kogu selle Saagaga tekkinud.

Peale õõvastava ja humoorika TKE otsust edastati avaldus haiglasse,  mis tegeleb mu ravimisega ja kus need probleemid alguse said. Loomulikult otsustas haigla mittesiduva TKE hinnangu enda garantiikirjaks võtta ja teatas, et nemad on kõik õigesti teinud ja see, et ma eluohtlikusse seisundisse jõudsin ilma ravita, oli lihtsalt haiguse progressioon ja nad ei pidanudki miskit teisiti tegema.

Remargi korras: ühes teises kaasuses, mille puhul TKE hinnang oli nende jaoks ebasoodne, rõhusid nad just sellele, et hinnang ei ole siduv ja nad ei muuda oma tehtud otsust. Nii et TKE hinnang raviasutusele on vastavalt sisule kas kaitseks või mittejärgimiseks.

Saagaga edasi. Seejärel esitati avaldus politseisesse kriminaalasja algatamiseks, mis päädis kriminaalasjast algatamise keeldumisega. Põhjus ikka seesama TKE mittesiduv hinnang, kus 13 väärikat mitteonkoloogilise kogemusega teadlast ja meedikut (sh ämmaemand ja medõde ning hambaarst) tõdesid, et hoolimata dokumenteerimisel tehtud veast tehti kõik õigesti.

Järgmine etapp viis Riigiprokuratuuri avalduse esitamisega, mille tulemuseks tõdeti, et politsei on kõik õigesti teinud (kusjuures viidati  jällegi sellele TKE mittesiduvale hinnangule). Kusjuures Riigiprokuratuurist edastati lõpudoku digiallkirjastamata, seega töödokumendina.

Seejärel esitati avaldus Ringkonnakohtusse. Täna laekus tulem, mille kohaselt kohustati Riigiprokuratuuri oma otsust sisuliselt uuesti läbi vaatama.

See, et ma pole kirjutanud sellest Saagast, ei tähenda seda, et ma sellele mõelnud ei ole. Ma võin veel mõista kuidagi haiglapoolset vastust, et nemad viga ei teinud (kaitsekilbina kasutades TKE õiguslikult mittesiduvat hinnangut), kuid ma ei mõista politseipoolset keeldumist uurimise algatamisest. Ja mind kummitab senini küsimus, palju selliseid vigu on veel tehtud?

Täna on saanud oluliseks minu jaoks küsimus, et kui radioloog tegi dokumenteerimisel vea (ehk siis kirjutas epikriisile, mis onkoloogile alusdokumendiks patsiendi seisundi hindamiseks on, et metastaasilisi leide ei ole, kuid tegelikult olid need olemas ja uuringu nn piltidel olemas), siis kas onkoloog peab lähtuma patsiendi ravimisel vaid sellest epikriisist või peab ta vaatama ka neid uuringutulemusi? See on oluline küsimus, st seda, et hoolimata sellest, et radioloog vea dokumenteerimisel tegi, siis oleks seda viga pidanud märkama onkoloog, kui see kuulub töö-ülesannete hulka. Samas, kui onkoloogiste haiguste puhul nn riskimaandamist ei toimu, siis tekib küsimus, et kas tõesti ühe inimese eksimus võib lõppeda Patsiendi surmaga? Eks aeg ja menetlused annavad selguse.

Kummastav on minu jaoks ikkagi olukord, kus kõik institutsioonid, kes peaksid olema objektiivsed, allikakriitilised ja sõltumatud, teevad otsuseid ja võtavad aluseks ühe hinnangu, mis ei ole õiguslikult siduv ning mida ei saa vaidlustada. Ehk siis on rikutud kõiki inimese õiguskaitseprintsiipe. Nõrgemanärvilisemad, haigemad ja vähemateadlikud inimesed sellise kadalipu läbides jõuavad tõdemuseni, et tavalise inimese elu ega õigused ei huvita kedagi ning et ametnikud teevad kõik, et oma vead kalevi alla toppida ning juriidiliselt korrektselt otsad vette lasta.

Komisjon, mis annab õiguslikult mittesiduvaid hinnanguid on kohustuseks vaid Patsiendile, sest ilma selleta ta kohtusse pöörduda ei saa, kuid on aluseks kohtule hagiavalduse tagasilükkamiseks, kui hinnnag on Patsiendi jaoks ebasoodne. Toredalt on õigusesse sissekirjutatud, et Patsient võib tellida täiendava ekspertiisi, kuid seda raha eest. Ja õiguskaitse, ehk esindaja saab ka reeglina raha eest. Raske haiguse põdeja peaks võitlema oma elu eest, mitte maadlema kõrgemal tasemel juriidilise pilotaažiga. Kui viga on tehtud, siis tuleb seda tunnistada ja võtta vastutus.

Tänan siin väga kõiki vandeadvokaate, kes on võtnud esindada Kliente nn tulemustasu eest. Tänan ka kõiki meedikuid, kes teevad oma tööd vastutustundlikult ja hingega ning kelle jaoks Patsiendid ei ole statistilised ühikud. Eesti onkoloogid on väga head ja lisaks meediku tööle teevad nad paljud muude erialade esindajate tööd lisaks, olles sotsiaaltöötajad, toitumisnõustajad, liikumisterapeudid, psühholoogid jne.


Nii et Saaga jätkub. Milleni see välja jõuab, seda näitab aeg ja ametnikud. Õiguskantsleri poole pöördun ma sellekohase pöördumisega ühel päeval kindlasti, kus ma küsin, kas see on tõesti põhiseadusega kooskõlas, et Patsiendi kohta saab teha otsuseid hinnangu põhjal ilma, et talle oleks antud võimalus seda hinnangut vaidlustada.

2 kommentaari:

  1. Suhtun ka väga suure respektiga meie tohtritesse.
    Aga olen siiski kord elus teinud kaebuse TKE-sse. Kuigi see ei too tagasi mu isa, arvan endiselt, et tookord tehti räme viga. Ja ma olen veel nii õel, et julgen arvata, et maakonnahaiglas ei peetud paljuks tagantjärele andmeid muuta. Siin mu oma tobe tagasihoidlikkus muidugi, et oleks pidanud minema ja need õigel ajal kohe välja nõudma. Aga jah, siin on vaja nahaalsust ja järjekindlust, et enda õiguste eest võidelda ja see on karjuv ebaõiglus, kui oled ise haige ning peaksid keskenduma tervenemisele. Sest kui läheb vastandumiseks, siis süsteem on ikkagi üksikust patsiendist tugevam, arvan ma.
    Loomulikult tuli TKE otsus ümmargune, sile ja mittemidagiütlev, hundid-söönuks-stiilis, mida ju oligi arvata.
    Olen selle looga nüüdseks püüdnud eneses rahu teha. Vist on ka juba peaaegu õnnestunud.

    VastaKustuta
  2. Oluline on mitte jätta reageerimata, kui on sisemine teadmine, et midagi on valesti. Olgu ringkaitse või mitte, kuid ühel hetkel jääb endasse paha tunne, et teadsin, kuid jätsin tegemata. Tervis lihtsalt on väga isiklik (nii enda kui lähedaste oma).

    Ja rahu tuleb teha nii või teisiti. See okas hinges võib muidu hinges palju valu teha. Öeldakse, et aeg parandab haavad, kuid punktita lood tulevad ikka ja jälle tagasi seni, kuni endas on teema selgeks mõeldud ja minevik lahti lastud.

    Hingerahu!

    VastaKustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...