Emotsioon ja/või tunne....?

kes kelle purki paneb?

Mitmes päev kummitab mind seos, mida lugesin Manjana postitusest, kus ta seostas enda jaoks veganluse tundetusega. Ja karnivoor on tugevam ja herbivoor on tundlikum ja õrnem. Põnev seos, kas pole? Enda jaoks tekkisid küsimused, kas selle seose kaudu saab või on mõistlik vaimset tugevust inimesel hinnata?

Alustan alalti selliste olemuslike aruteluga sellest, et käin üle mõisted ja käsitlused. Kaevasin googeldades paarist teadusportaalist artikleid ja kiusasin oma tuttavaid psühholooge. Psühholoogid hoiavad (vähemalt üritavad) lahus mõisteid (lähtudes seisundi kestuse, alguse, äkilisuse ja intensiivsuse põhjal): tundmus, emotsioon, meeleolu, afekt.

Alljärgnevalt sellest, mda lugesin ja milliste arutelutulemusteni jõudsin. Emotsioon on subjektiivne tundeelamus, mis sisaldab: füsioloogilisi, käitumuslikke ja kognitiivseid reaktsioone nii sisemistele kui ka välistele sündmustele. Emotsioon on tugev ja lühiajaline, kindlate füsioloogiliste muutuste ja näoväljendustega.

Kui emotsioon on objektiivselt olemasolev komponentide komplekt, siis tunne on subjektiivne elamus. Emotsioonide komponendid on B.Mesquita ja N.Frijda tõlgendusest lähtudes: eelnev sündmus (sündmuse kodeerimine ja hinnang, sealjuures nii esmane kui teisene), füsioloogiline reaktsioon (tegutsemisvalmidus ja emotsioonide avaldumine) ja regulatsioon (reaktsiooni võimendamine, allasurumine, väljenduse muutmine).

Emotsioon tekib, kui midagi hinnatakse kui enda jaoks olulist. Emotsioonide  väljendamise aluseks on geneetiliselt edasiantud mehhanismid, mida modifitseeritakse õppimise ja sündmuste tõlgendamise abil.

Emotsioonide käsitlusi on erinevaid (Darwini emotsiooniõpetus, James-Lange ja Cannin-Bardi teooria näiteks). Psühholoogid on ühisel meelel, et emotsioonide tundmisel, mõistmisel ja väljendamisel on oluline inimese kultuuritaust.

Milleks meile üldse emotsioone vaja on? Emotsioonid lahendavad ellujäämisega, paljuemisega grupisuhetega seotud probleeme. Ilmselt sellest ka alati väga emotsionaalsed inimesed, kui nt teema läheb veganlusele, perekonnale vms.

Emotsiooni väljendamisel teevad koostööd ajukoor ja limbiline süsteem, ehk siis nn emotsioonide aju: talamus, hüpotalamus, mandelkeha ja ajutüvi. Nt mandelkeha eemaldamisega kaob inimesel võime tunda hirmu jne.

Ebakohased emotsioonid tekivad nt siis kui sotsiaalne evolutsioon on kiirem kui bioloogiline või kui närviringe tudlikuks muutub mõne elu karmil tagajärjel või alatalituluse korral olulistel arenguetappidel saadud ebapiisava stimulatsiooni tõttu või siis lapsepõlves positiivset kinnitust saanud emotsiooniväljenduse ebakohasuse kohta täiskasvanueas (nt väärkohastumise mustrid).

Eristatakse baas- ehk põhiemotsioone, st neid, mis on omased enamikule inimestele, olenemata kultuurist.

Emotsioon ise ei ole problemaatiline, vaid keeruliseks võib muutuda inimese olemine siis, kui emotsioon on intensiivne, sage või kestev. P. Ekmani järgi eristatakse 6 põhiemotsiooni: hirm, viha, vastikus, kurbus, rõõm, üllatus.

Nii et selleks, et oma tundeid muuta, selleks on vaja oma emotsioonidest teadlikuks saada. Tuleks õppida emotsioone juhtima. Seda eelkõige selleks, et enda jaoks sobivat elukvaliteeti tagada. Teadlikumalt hakkasin nn harrastuspsühholoogiaga tegelema esmalt tööalastest vajadustest lähtudes ja hiljem selleks, et end terve mõistuse juures hoida, kui mu universum järjekindlalt kildudeks üritas pudeneda. 

Kas emotsioonidele allumine on tugevus või tundlikkus? Pigem küsimus enesedistsipliinis ja enda tundmisest, lisaks ajalooline, sotsiaalne ja kultuuriline taust. Enda elustiili võib ju põhjendada millega iganes. Valikute küsimus. Oluline on see, et enda olemusega vastuollu ei minda ja kaasinimestele haiget ei tehta.

Head eneseteadvustamist!