Sõnavabdus vs eraelu puutumatus (vol 3)

vabad sõnad...

Viimane nädal kirjutatakse meedias palju kriminaaltoimikutest pärinevast ja meedias kajastatud infost. Väga ilmekas näide sellest, mida on ajakirjanikud võimelised saadud teabega tegema, et ületada uudisekünnise läve ja täita poliitikute sõjas tööriista rolli, ehk siis anda kabelimatsu poliitilistele vastastele.

Selle õhina juures ei arutleta kordagi, kas see on vastavuses ajakirjanduseetikaga või kas avaldatav info ka kellegi eraelu riivab või mitte. Kirjutasin paaris vanas postituses sellest, kuidas kustumatu jälje jätmine klikimeedias või 10 sekundit eetris võtab mõtlemisvõime eraelu puutumatuse kohalt: siin ja seal ka.

Mul tekib alati selline õõvastav tunne, kui kuskilt meediast loen võin näen neid pereelu või tervise või muu eraelulise teabe kohta käivad arutelusid ajakirjanike või suvaliste subjektiivsete hinnangute andjate poolt. Postimehes on pikk artikkel, kus KaPo peadirektor ja Riigi Peaprokurör ja palju olulisi asjapulki otsivad lahendust olukorrale, mida enam kontrollida ei suudeta.

Mida nad arutlevad, sest pole võimalik ühegi normiga muuta inimlikku ahnust ja rumalust. Normid jäävadki kuskile Riigi Teatajasse lugemiseks, sest rakendama peavad neid ju inimesed.  Millegipärast suuremal osal inimestest hangub mõtlemisvõime, kui lubatakse tõotatud maad või materiaalseid väärtusi. Motivatsioonipakette meedias kellegist ülesõitmiseks on erinevaid. Eerik Kergandberg avaldas Postimehes arvamusloo, milles arutles ajakirjandusvabaduse üle õigusmõistmise protsessis. 

Meil on täiest olemas Eesti ajakirjanduseetika koodeks, mis peaks olema iga ajakirjaniku piibel. Huvitav, paljud neist ajakirjanikest tegelikult ka sellega tutvunud on? Käitumisnormistik, mis peaks olema peas ja milles kirjapandut ei ületataks ka siis, kui mõni poliitik iga hinna eest vaenlast hävitada soovib või nn heasoovlik naaber oma täpselt teadolevalt infot lugejateni tahab toimetada. Üks näide sellest eetikakogumikust: Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele.

Miks meie meediategelased ei suuda säilitada objektiivsust ja miks meedia väärikad esindajad mängivad inimeste madalatl instiktidel tõlgendusega, et avalik huvi ongi uudishimu? Muidugi võite öelda, et ära vaata ja ära ole, kuid selline mõtteviis lõpeb kohe, kui keegi või tema lähedased selle meedia halastamatu hekseldusmasina vahele jäävad. Meedial on tänases päevas palju olulisem roll, kui aastaid tagasi. Filosoofilisemalt arutledes peegeldab meedias toimuv meie kõigi suhtumist ja mõttemaailma. Sõnavabadus ei saa olla verbaalne kõhulahtisus.