reede, 2. veebruar 2018

Siit, sealt ja siis veel natuke...

netiavaruste leid...sillad meis endis...
Seda suurt, et... ei olegi miskit suurt. Tavapärane rutiin. Tõsi küll, väikese erisusega. Mul on järgmised neli päeva omas rütmis, st avan välisukse vaid siis, kui ise tahan. Mõtlesin ennist, et kas tegelen kõik neli päeva suuremal hulgal mittemidagiga või pühendan osa sellest ka asisele tegevusele. Jõudsin järeldusele, et alustan looderdamisega ja eks siis tunda anna, mis edasi saama hakkab.

Kuna aasta lõpp ja algus on olnud koormavad  ning energiamahukad, siis on paras alustada akude laadimisega. Milline luksus: terve öö magada ilma, et valu ärataks või köhasoolo nõuaks ettekandmist. Igatahes on mul hea olla. Lugesin ennist blogisid ja püüdsin aru saada, mis see päevakajaline  teema ka on, kuid tundub, et hetkel polegi ühest kandvat teemat, mida suurem osa lahata sooviks.

Minu eelmise postituse jätkuks veel nii palju, et väga äge on, kui keegi võtab vaevaks midagi sellist ette võtta. Mingil põhjusel me teiste heaks midagi nn lambist lihtsalt niisama ei tee. Kes suudab meenutada, millal viimati ilma igasuguse põhjuseta kellelegi mingi huvitav üllatus sai tehtud? Mul endal läks ka meenutamisega jupp aega ennem, kui meenus. Raamatuid ma küll ei kinkinud, kuid paar positiivset elamust organiseerisin küll.

Olen viimased päevad arutlenud ajatul teemal – ei ole mõttekas maailma läbi isikliku vaatenurga kaeda, see tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. See, mis ühe jaoks on sobiv ja loomulik, see teise jaoks absurd ja ebamõistlik. Sealt edasi tekkis küsimus, et kuidas siis kirik keset küla ehitada nii, et head suhted, mugavussoon ja turvaline olemine alles jääks?

Jõudsin järeldusele, et polegi keeruline. Kuna selliste järeldusteni/olukordadeni jõutakse tavaliselt emotsionaalseid ja subjektiivseid hinnanguid andes, siis on enda jaoks ohutum õlgu kehitada ja tunnistada, et nii ka saab. Konflikt plahvatab siis, kui hakata  selgitama või uurima. Siis tuntakse end sageli rünnatuna ning järgneb verbaalne ja isikliku alatooniga rünnak.

Mida isiklikum või hingelähedasem teema, seda emotsionaalsem reageering. Vahel olen leidnud end tulisest arutelust, mis on vaidluseks üle läinud ja mõelnud, et oli seda nüüd siis vaja? Ses mõttes, et need emotsionaalsed väljaütlemised ei muuda midagi ja ei ole kasuks kellelegi. Lihtsalt puhtal kujul väljaelamine ja oma arvamuse tuline kaitsmine ja ka kohatine õigustamine.

Kohe, kui see teadmine saabub, siis kohe on ka maharahunemine. Iseasi siis, kui keegi hakkab otsuseid minu eest vastu võtma või minu elukorraldusse sekkub. Igasugu arvamusi talun üsna külma rahuga ja vahel ka suurima leidmisrõõmuga. Mitu pead ikka mitu pead ja nii leiab täiesti uusi ning huvitavaid vaatenurki ja/või võimalusi.

Ja lõpetuseks: veetsin pool päeva ilusalongis. Vat see on koht, mis kõigile meeltele pai teeb. Pediküür ja juuksur ja massaaž....tundsin, kuidas viimanegi paha enesetunde jupikene kadus. Kui vähe on inimesel õnneks vaja...




8 kommentaari:

  1. "Iseasi siis, kui keegi hakkab otsuseid minu eest vastu võtma või minu elukorraldusse sekkub."
    Kas keegi on seda teinud? Kommentaarides olid vaid arvamused, mis olid ajendatud sinu abipalvest saada vastukaja. Vaevalt ka raamatute tooja sinu ellu sekkuda soovis. Ju siis sa ise olid mingil ajal lendu lasknud mingi intensiivse mõtte, mis püüti kinni, kuid ise sealjuures enam ei mäletagi. Juhuseid ei ole olemas, kuid on olemas meie meel ja kes kuidas nendesse "juhustesse" suhtub. Mida tänulikum on meel, seda rohkem ka imesid juhtub. Tahad loed, tahad ei loe või viid antikvariaati jne. Inimeste endi valikute küsimus. Kõige enne tuleb ju alati eitus, sest inimesed millegipärast soovivad et kõik nende probleemide lahendused nende elus toimuks täpselt nii, nagu nemad oma peakeses soovivad, ja alles hiljem mõistavad et on ka teisi lahendusi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. oh ei. see postitus ei ole kuidagi seotud nende raamatute saadetistega. neid raamatuid ma ära ei anna. ja osa neist loetud. on mõtteid ka.

      nõus sellega, et juhuseid olemas pole.

      ja teisi lahendusi lihtsalt ei nähta mingil põhjusel. arvan, et asi polegi nii palju tahtmises, kui selles, et ei nähta.

      Kustuta
    2. "ja teisi lahendusi lihtsalt ei nähta mingil põhjusel. arvan, et asi polegi nii palju tahtmises, kui selles, et ei nähta."
      Ratsionaalne mõistus, mis töötab vasaku ajupoolkeraga, tahab näha. Vaikuses aga lülitub sisse parem ajupoolkera, mis toobki lahendused.

      Kustuta
    3. eks ennast ole kõige raskem kuulata. suur osa inimestest tänases päevas kardavad kõige rohkem endaga üksi jäämist. müra on paljude jaoks vajalik.

      Kustuta
    4. Kui kardavad endaga üksi jäämist ja vaikust, siis on ju tegemist hirmudega. Kui müra on nende jaoks vajalik, siis on neil soov et müra neid kurdistaks ja nad ei kuuleks. Jumal aga ei räägi kurtidele kõrvadele.

      Kustuta
    5. hirmudega ja sellega, et kuuldu/nähtu ei sobi loodud kujutelmaga endast. müra aitab säilitada enesepettuse magusaid hetki. tõsi, need ei kesta pikalt, ei saagi kesta.

      inimese küpsemiseks/arenemiseks läheb aega, mõne jaoks rohkem, teise jaoks vähem. tõe kuulmiseks läheb vaja valmisolekut.

      Kustuta
    6. Majaka tuli paistab kõigile ühtemoodi olenemata laevukese suurusest.

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...