Mõtterongid või lehed Mõttepuult

näen või vaatan?

Tormilised ja üliaktiivsed paar nädalat on läbi- ja üleelatud. Ärkasin täna pea keskpäeval. Akuutne energiapuudus andis pea 12tunnise une. Nüüd pea selge ja enesetunne nagu päikeselaigus põõnaval kõutsil. Terve päev enda jaoks. Mis veel paremini kõlab?

Lugesin vahepeal vaatamata jäänud blogide postitusi. Neid oli palju ja huvitavaid. Pilgud inimeste mõtetele ja eludele on palju paremad, kui portaalides leiduvad elamisõpetused või kirjutised. Mõned postitused panevad kaasa mõtlema, mõned tekitavad äratundmisrõõmu, mõnede puhul loen läbi ja mõtlen, et nii saab ka.

Veebipäeviku pidamine ei ole ainult kirjutaja edevus või tähelepanuvajadus. See on mõte, mida olen veeretanud jupp aega. Ma ei mõtle ka neid blogisid, mille pidamine elatusvahendiks või eneseteostuseks on. Väga suur hulk blogidest on nn eneseväljendamise realisatsioon, mille eesmärk ei ole võimalikult suurt lugejaskonda või fännide hulka saada. Need on minu jaoks kõige huvitavamad.

Kahtlemata on blogipidamise üks põhjustest oma mõtete vahendamine üldsusele ja ootus tagasisidele. Kui seda ootust poleks, siis piisaks ka nn sahtlisse kirjutamisest. Muidugi on mul siiras heameel, kui keegi häid sõnu ja mõtteid saadab. Ka vähem headel sõnadel on oma roll. Panevad mõtlema ja vaatama kirjutatule hoopis teise nurga pealt (või alt).

Veel uitmõtteid, kuid hoopis teistel teemadel. Sattusin lugema FB-s artiklit teemal, kuidas võiks (taas)õpetama hakata loogikat ja filosoofiat. Olen korduvalt ja korduvalt jõudnud äratundmisele, et mida aasta edasi, seda nõrgemaks muutub funktsionaalne lugemis-, kuulamis- ja nägemisoskus. Kui see mandumine edasi kestab, siis on varsti toidukauplustes uus töökoht: töötaja, kes Ostajat nõustab, mida osta, et vajadused rahuldatud saaks.

Paradigma, mis aina kasvab, st inimene muudkui mugavdub ja maailm nõuab inimeselt aina enam mõtlemis-, analüüsimis- ja sünteesmisvõimet, sh eneseväljendusvõimekust ja koostööoskust. Arvan, et ülikoolides nende artiklis nimetatud ainete õpetamisest on hilja.

Muutus peab algama algklassidest. See on teine paradigma, mille lõhe aina suureneb. Autoritaarne õpetaja, kes ei ole teadmiste Vahendaja, vaid ütleb, kuidas on Õige või Vale. Ja siis minusugused saavad auditooriumidesse õpilased, kes suurte silmadega vaatavad loomingulistes ainetes Õpetajale otsa ja küsivad, et Õpetaja, kuidas on Õige? Need raamid selle 12 aastaga on nii jäigaks tehtud, et inimene ainult raamides mõelda suudabki ja püüab vältida iga hinna eest Vale vastust. Hirm eksida on nii suur, et loominguvabadus on täiesti betoneeritud.

Õppimine ei saa olla karistus. Ime, et suurem osa lastest täna kooli vanglaks ei nimeta. Vanemad, selle asemel, et sisulist arutelu arendada, avaldavad arvamust, kas koolivorm on tore või mitte. Samal ajal betoneeritakse kasvavate inimeste loovat mõtlemist ja eemaldatakse mängulisust. Oh, muidugi pole kõik nii äärmuslik, kuid see on väga tugev trend. Muudame vormi, siis ehk muutub ka sisu. No ei muutu. Dekoratsioonide vahetus ei muuda etenduse sõnumit.  

Muutuvas ajas elamise ütlus oli vanade hiinlaste ajal needusena mõeldud.  Pidevas ebastabiilsuses elava inimese närvikava murdub varem või hiljem. Aja küsimus vaid. See mõte tahab veel palju närimist. Las küpseb. Lõpetan siinkohal.