pühapäev, 9. aprill 2017

Mõtterongid või lehed Mõttepuult

näen või vaatan?
Tormilised ja üliaktiivsed paar nädalat on läbi- ja üleelatud. Ärkasin täna pea keskpäeval. Akuutne energiapuudus andis pea 12tunnise une. Nüüd pea selge ja enesetunne nagu päikeselaigus põõnaval kõutsil. Terve päev enda jaoks. Mis veel paremini kõlab?

Lugesin vahepeal vaatamata jäänud blogide postitusi. Neid oli palju ja huvitavaid. Pilgud inimeste mõtetele ja eludele on palju paremad, kui portaalides leiduvad elamisõpetused või kirjutised. Mõned postitused panevad kaasa mõtlema, mõned tekitavad äratundmisrõõmu, mõnede puhul loen läbi ja mõtlen, et nii saab ka.

Veebipäeviku pidamine ei ole ainult kirjutaja edevus või tähelepanuvajadus. See on mõte, mida olen veeretanud jupp aega. Ma ei mõtle ka neid blogisid, mille pidamine elatusvahendiks või eneseteostuseks on. Väga suur hulk blogidest on nn eneseväljendamise realisatsioon, mille eesmärk ei ole võimalikult suurt lugejaskonda või fännide hulka saada. Need on minu jaoks kõige huvitavamad.

Kahtlemata on blogipidamise üks põhjustest oma mõtete vahendamine üldsusele ja ootus tagasisidele. Kui seda ootust poleks, siis piisaks ka nn sahtlisse kirjutamisest. Muidugi on mul siiras heameel, kui keegi häid sõnu ja mõtteid saadab. Ka vähem headel sõnadel on oma roll. Panevad mõtlema ja vaatama kirjutatule hoopis teise nurga pealt (või alt).

Veel uitmõtteid, kuid hoopis teistel teemadel. Sattusin lugema FB-s artiklit teemal, kuidas võiks (taas)õpetama hakata loogikat ja filosoofiat. Olen korduvalt ja korduvalt jõudnud äratundmisele, et mida aasta edasi, seda nõrgemaks muutub funktsionaalne lugemis-, kuulamis- ja nägemisoskus. Kui see mandumine edasi kestab, siis on varsti toidukauplustes uus töökoht: töötaja, kes Ostajat nõustab, mida osta, et vajadused rahuldatud saaks.

Paradigma, mis aina kasvab, st inimene muudkui mugavdub ja maailm nõuab inimeselt aina enam mõtlemis-, analüüsimis- ja sünteesmisvõimet, sh eneseväljendusvõimekust ja koostööoskust. Arvan, et ülikoolides nende artiklis nimetatud ainete õpetamisest on hilja.

Muutus peab algama algklassidest. See on teine paradigma, mille lõhe aina suureneb. Autoritaarne õpetaja, kes ei ole teadmiste Vahendaja, vaid ütleb, kuidas on Õige või Vale. Ja siis minusugused saavad auditooriumidesse õpilased, kes suurte silmadega vaatavad loomingulistes ainetes Õpetajale otsa ja küsivad, et Õpetaja, kuidas on Õige? Need raamid selle 12 aastaga on nii jäigaks tehtud, et inimene ainult raamides mõelda suudabki ja püüab vältida iga hinna eest Vale vastust. Hirm eksida on nii suur, et loominguvabadus on täiesti betoneeritud.

Õppimine ei saa olla karistus. Ime, et suurem osa lastest täna kooli vanglaks ei nimeta. Vanemad, selle asemel, et sisulist arutelu arendada, avaldavad arvamust, kas koolivorm on tore või mitte. Samal ajal betoneeritakse kasvavate inimeste loovat mõtlemist ja eemaldatakse mängulisust. Oh, muidugi pole kõik nii äärmuslik, kuid see on väga tugev trend. Muudame vormi, siis ehk muutub ka sisu. No ei muutu. Dekoratsioonide vahetus ei muuda etenduse sõnumit.  

Muutuvas ajas elamise ütlus oli vanade hiinlaste ajal needusena mõeldud.  Pidevas ebastabiilsuses elava inimese närvikava murdub varem või hiljem. Aja küsimus vaid. See mõte tahab veel palju närimist. Las küpseb. Lõpetan siinkohal.





4 kommentaari:

  1. Mul tegelt ei ole midagi vähegi uudset öelda, sest ma ei salli kooli kirega juba ürgajast. See "õige" ja "vale" ja mis mõttes asutus, mis peaks nagu õpetama, on samas koht, kus sa vigu ei tohi teha, sest muidu on häbi ja jama maani jne.
    Aga viimastel nädalatel olen end kooli pihta veel kandiliseks vihastanud. Mis mõttes lastele koolis räägitakse, et inimesel on olemas "ettenägemismeel" ja "Trump presidendina on tegelikult Ameerikale hea, näiteks on tal kavas ehitada Ameerika lõunapiirile müür, et terroristid sisse ei pääseks".
    Aga kui ma ei oleks ise normaalne inimene ja ei räägiks oma lapsele tegelikke asju, ta ju võikski üles kasvada, arvates, et mehhiklased on terroristid ja ettenägemismeel mingi teaduslikult tõestatud päris asi?
    Grrrrrr ...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul vedas kooliajaga. Sattusid olema suuremas osas nn Päris Õpetajad, kuid lastega sain kogeda, mida tähendab, kui pedgoogi isiklukust vaatest maailmale saab olema õpetatava aine sisu ja subjektiivsed hinnangud kajastuvad hinnetes. Oli karm. Sekkusin korduvalt. Ei jätnud ennem, kui jõudsin tulemuseni, st laste jaoks vajaliku tulemuseni. Ei, mul ei ole olnud nn etalonlapsed. Pole ka pimesi kunagi pedagooge rünnanud.

      Kuid traumasid oli, kuni sinnamaale, et lapsed vahelduva eduga keeldusid kooli minemast. Mitte sellepärast, et teised õpilased ei lase olla, vaid sellepärast, et õpetaja(d) ei suuda end ohjeldada. Kui õpetaja alustab tundi sõnadega, et mis teist ikka oodata, et vanemad on litsid, joodikud ja luuserid jms siis ei saa seda kuidagi õppimist soodustavaks keskkonnaks lugeda. Tore ütlus meenus veel: mina olen see, kes teab, mis on Õige ja teie ei vaidle minuga. Selle peale läksin ma kooli üsna kiiresti.

      VNN, ma kiristasin hambaid korduvalt. Siis manasin ette vanemliku näo ja selgitasin esmalt lastele, et õpetaja ei ole ilmeksimatu ja ka mitte absoluutse võimuga monarh. seejärel pakkisin end kokku ja läksin kooli õpetajale selgitama, mis ta funktsioon on. vahel tuli seda koos õppealajuhatajaga arutada. Vahel karjusid mõlemad mu peale. Läks tarvis kogu mu eneseohjeldamisevõimet, et neid mitte pikalt kuhugile kaugele ja sügavale saata.

      Esimeses klassis ütles üks pika staaziga õpetaja, kui läksin pikapäevarühma lastele järele, et ma peaksin lapsega minema arsti juurde, kes talle tabletid välja kirjutaks, et ta rahulikum oleks! Sic! Uurisin, et kas tal on meditsiinidiplom ka. Sellepeale teatas, et nii palju ei saa ometi üks algklasside laps küsimusi esitada, võiks ise ka mõelda ning vaikselt peab istuma. uurisin, et kas tõesti kasvav inimesehakatis peab 8 tundi päevas vaikselt istuma? sellepeale tuli vastuseks, et kui reziim (!) ei sobi, siis ma ei pea lapsi pikapäevarühma panema, siis saab varem minema. No tõesti!

      ja nii ma pikki aastaid jalutasin kooli vahet ja selgitasin lastele, et õppimine on põnev ja et vahendaja ei saa ära rikkuda sisu ning hoolimata sellest, et õpetaja ei meeldi või käitub arusaamatult, siis kombed eelkõige ja mina olen see, kes peab esimesena nende mõtteid selles osas kuulma, st õpetajale vastu ei haugu ning kui ennast ohjeldada ei suuda, siis tuleb ära rahunema minna.

      Kustuta
    2. Ma olen vist mujalt maailmast.
      Hindan väga paljusid õpetajaid, keda tean, väga kõrgelt. Usun, et ise küll nii tasemel olla ei suudaks.
      Süsteem, teadagi, vajab pidevat uuendamist.
      Võib-olla olen eelkirjutajate suhtes ülekohtune, sest mu lapsed on kas nö eliitkoolides õppinud või siis teismeea jamade tõttu lihtsalt koolist kooli käinud, kuni asjad korras. Minu kõige noorem on koolis, mis pole küll eliitkool, aga vajab eriandeid (TMKK) ja selle kooliga ma olen ekstra rahul. Ma pole varem nii hea keskkonnaga kooli näinud.
      Usun, et kui probleem püstitada positiivselt, saaksime postitusest suurepärase üleskutse.

      Kustuta
    3. Kindlasti pole Te mujalt maailmast. Ka mina tunnen ja hindan paljusid häid õpetajaid. Ja kindlasti pole Te ka ülekohtune. Inimeste kogemused on erinevad. Ma arvan, et vahet pole, kas tegemist on nn tava- v õi eliitkoolidega. Tilk tõrva meepotis annab järelmaitse kogu eluks. Ükski mu laps pole vahetanud koolli vastuolude tõttu õpetajatega. Tänaseks on üks lõpetanud kõrgkooli, teine lõpusirgel ja üks lastest teaatas, et kõrgharidusega hakkab ta tegelema siis, kui muud väljapääsu pole ning lõpetab ametikooli.

      Nende pikkade kooli-aastate jooksul pidasin kooliga pigem läbirääkimisi, mitte ei tekitanud konfliktisituatsioone ning alati leidsime lahendused. Kirjutise mõte on pigem selles, et õppimise metoodika ja sisu võiks olla ajanõuetele vastav ja rohkem objektiivsem.

      Tänan kaasamõtlemas!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...