pühapäev, 31. detsember 2017

Üle teise õla ka tagasi...


... aastal 2018
Täiesti viimane päev sellel aastal võtab ilmet ja liigub õhtu/homse, seega uue aasta poole. Pea hakkab klaarimaks saama ja kohe ronivad töömõtted jupikaupa pähe. Vajutasin juba pidurit. Ei hakka ennem asjalikuks, kui teisipäeval arsti juures ära käin. Pealegi olen veel üsna nõrk.

Sedakorda kerin end õhtul diivanile kerra ja vaatan, mida telekas pakkuda suudab. Olen aastaid mõelnud sellele, mis oleks, kui võtaks uue aasta vastu magades? Pole siiani realiseerinud, aga ehk sellel aastal õnnestub. Ma väsin praegu õhtu kella üheteistkümneks nii ära, et silmad vajuvad vägisi kinni.

Kui ma täna hommikukohvi juues üle teise õla mööduvale aastale pilgu peale viskasin, siis ei leidnud miskit uut, mis eile poleks peast läbi käinud. Proovisin meenutada kirkamaid ja negatiivsemaid hetki, kuid jällegi: need on seotud tööga. Isiklikus vaates ei olnud ei ülikõrgeid ega ka –madalaid punkte. Üks järjekindel toimetamine väiksemate lainetuste saatel.

Hea ja soe tunne oli, kui Laps nr Kaks kooli lõpetas. Sellel aastal lõpetab Laps nr 3 järjekordse kooli. Õppimine on kuidagi loomupärane ja jätkuv tegevus, kuigi rõõmu ja rahulolu pakkuv hetk kõigile lähedastele. Aga ei miskit muud pöördelist sellel aastal ei toimunud.

Kui aastale tervikuna otsa vaadata (st nii isiklikust kui töisest vaatest), siis on koond igal juhul huvitav, edukas ja positiivne oma väikeste ebameeldivate olukordadega, mis tänaseks küll positiivse lahendi on saanud. Jällegi, ohtra pühendumise, planeerimise ja järjekindla töö tulemusel. Niisama ei juhtu miskit. Ei too keegi kandikul koju kätte mitte midagi.

Kõikse ebameeldivam aasta nn sündmus on minu bronhiiti jäämine. Teine nädal abitut ja nõrka seisundit on ääretult kurnav organismile, ka meeltele. Tekkis jälle see Varjudemaal olemise tunne. Elu toimub kuskil mujal ja pole asja osalemisega, isegi pealtvaataja ei jaksa olla. Õnneks pole see olemine kaua kestnud ja alanud on paranemise faas.

Saabuv aasta saab olema põnev ja tegus. Üritan tempot enda jaoks õigena hoida, et liiga ei teeks.

Tänan kõiki Lugejaid, kes sellel aastal minu teekonna vastu on huvi tundnud ja kaasa elanud. Saadame selle aasta ära ajalukku ja meeldivate kohtumisteni uuel aastal!


Head vana-aasta lõppu!

laupäev, 30. detsember 2017

Üleõla tagasi...

edasi...
Aasta hakkab otsa saama ja paljud teevad kokkuvõtteid ning annavad lubadusi või seavad eesmärke. Mul pole sellist kommet kunagi olnud, st anda mingeid uus-aasta lubadusi stiilis: teen miskit rohkem või jätan midagi tegemata jms. Töise aasta koondeid teen ma teisel ajal, kuid isiklikule möödunud aastale teen tagasivaate alati jõulude ja vana-aasta õhtu vahel.

Sedakorda on minu jaoks täiesti uued olud: esimest korda oma teadliku elu jooksul olen haige-haige ja nii nõrk, et magan rohkem kui üleval olen ning sügava enesekaemusega polegi olnud aega tegeleda. Lühikese ärkveloleku ajal loen või proovin end liigutada, et jõuetus kõikevaldavaks ei muutu. Täesti maailmast eraldatuse tunne on.

Käes on antibiotside tarbimise kolmas päev ja tundub, et hiirte kogukond on hakanud lahkuma minu seest. Lahkuvad, kuid äärmiselt visalt. Vähemalt ei krõbise mu sees enam nii koledalt ning iga liigutus ei lõpe vaevahigi või köhakontserdiga. Palavik on ka lahkunud ja ma ei tõuse öösel iga paari tunni tagant, et veerandtunnine köhimissoolo ette kanda.

Hommikukohvi juues mõtlesin oma isiklikule mööduvale aastale ning proovisin leida sõnu, mis iseloomustaksid seda ja tõdesin, et sellel aastal on isiklik ja töine aasta nii seotud, et keeruline neid eraldada. Mis on ühtpidi jama, sest kui inimene identifitseerib end läbi töö, siis on miskit mäda. Niisiis sõnastasin küsimuse ringi ja lähenesin niipidi, et mis mul meeltele möödunud aastal pai tegi ja mille puhul kulm kortsu tõmbus või kops üle maksa kippus ronima?

Niipidi läks fookus paremini paika ja lõviosa positiivsest ja negatiivsest seostus tervisega. Meil on onkoloogiga ikka megavinge meeskonnatöö: oleme saavutanud võimatuid tulemusi. on olnud ka tagasilangusi, kuid need on olnud marginaalsed. Jah, saavutuste hind on olnud üsna kõrge, kuid tulemused on seda väärt. Ilmselt seetõttu ma eraelu tulemusi suurt ei teadvusta, et suurim osa vabast ajast ja energiast on läinud lahingutele oma elu nimel.

Olen vähem kohtunud enda jaoks oluliste inimestega ning kanaliseerinud suhtlemise peamiselt internetipõhiseks, kuid see ei ole muutnud suhete olemust. Ja see peamine. Kultuuriampsud jäid tavapärasele tasemele: kord kvartalis või kahe kuu jooksul midagi head hingele teatris või kontserdil käies on minu jaoks piisav. Lugemine möödunud aastal on keskendunud selgelt teatme- ja akadeemilisele kirjutistele, mis on ka arusaadav, lähtudes töisest vaatest.

Nii et eelmine ja mööduv aasta olid suhteliselt sarnased, va see osa, et valude hulk on olnud totaalselt väiksem ning sisemisi tasakaalutus- ja nõrkushetki on olnud oluliselt vähem. Kummaline, kuid olen distsiplineeritum, loomingulisem ja tulemusrikkam olnud kui eelmisel aastal. Teisalt, kui olla teadlikum ja rohkem tasakaalus, siis ongi tulemused paremad nii hulgalt kui sisult. Ja veel: tunnen end kuidagi vabamana või siis vabanenuna sisemiselt, st olemine on kuidagi avaram.


Näis, kas homse päeva jooksul tekib veel mingeid mõtteid möödunud aastast. Hetkel tundub, et see ongi kõik, mis oluline on. Aga eks näis...kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab...peaasi, et silmaklappe ise pähe ei pane.

neljapäev, 28. detsember 2017

Haigetoast ja mõtterongist....



uks....avamiseks
Tervitused väljaspool reaalsust. Olen kaks päeva sõna-otseses mõttes maha maganud. Käisin eile plaanilises tehnokontrollis. Peale kolme päeva nelja seina vahel oli õues täiesti äraütlemata mõnus olemine. Päike paistis ja õhk oli karge.

Need end hästi sisseseadnud hiired minu bronhides on tekitanud olukorra, kus peale viite meetrit astumist oli vajalik minutiline puhkepaus. Aga kohale ma jõudsin. Kui arst mind köhimas kuulis, siis kamandas ta mu igasugu analüüse andma.

Hea uudis oli see, et mul ei ole kopsupõletikku, vaid sügavale sisseseadnud bronhiit. Hiirte suguvõsa väljakolimiseks kirjutati välja antibiotsikuur ja korraldus magada nii palju, kui ma vähegi oskan. Palaviku kadudes lubati õues jõudu kogumas käima hakata. Ma ei mäleta, millal ma viimati bronhiiti põdesin, oma seitse aastat tagasi kindlasti.

Teine hea uudis oli ka: vähimarker veres alaneb jõudsalt ja kui järgmise nädala proovid mind terveks tunnistavad, siis jätkan tabletikeemiaga. Nii et igati head uudised. Eriti tore on see kohustus palju puhata ja magada. Mul üleeile käis korra mõte peast läbi, et peaks miskit asjalist tegema, aga siis tuli uni ning nii see mõte üksinduse kätte ära surigi.

Lugenud olen ka. Blogisid ja leidsin suurte tüdrukute järjekordse muinasjuturaamatu: B.Erskine Fööniksi laps. Ja Võõramaalase uued raamatud on ka Ellus olemas. Vahelduseks on hea lugeda neid muinasjutte. Tead, et hea võidab alati ja põhitoon on helge.

Kui haigust saab puhkuseks nimetada, siis olen totaalsel puhkuselainel. Ilmselt pean oma plaanitud väljaskäimised ka edasi lükkama, sest sellises olemises ei ole mõttekas kodust kaugemale minna. Ju siis sellel korral sedamoodi.

Maailm on minust kaugel. Nii kaugel, et kohati tekib tunne ajatust olemisest. Mõtteronge on ka ülimalt vähe. Niikui pikali viskan ja silmad sulen, nii paar minutit hiljem olen sujuvalt unedemaal. Üks viimasemaid mõtteronge, mille sabas sõitsin, oli seotud Marimelli arusaamisega sisuturundusest. St mitte konkreetselt tema isikust kui sellisest, vaid taolisest mõtteviisist.

Andkem teadaolevatele asjadele uus nimetus ja kohe on uus, usaldusväärsem ning toekam jume. Ja millegipärast püütakse luua muljet, et see ei ole reklaam, kuid samas kirjutatakse, et blogi on sissetulekuallikas. Mis selles siis paha on, kui oma blogiga püütakse kasumit teenida? Selles kogu äritegemise mõte ju ongi. Ja mis vahet seal on, millise formaadiga lugejat ostma püütakse? Oluline peaks olema ostjate arvu suurendamine, mitte seletamine, et sisuturundus on tõsiseltvõetavam vorm, kui pelgalt reklaam stiilis, osta, sest on parim...

Selliseid vastandlikke sõnumeid avaldades tekitatakse rohkem mitteusaldusväärsust, kui sellega, et osta seda või toda, sest mulle meeldib vms. Tarbimist ei saa suurendada läbi sõnumi sisu, et tegelikult ma ju ei reklaami, vaid ainult kirjeldan kasutamist. Kui sõnumi edastaja ise ka kindel ei ole, millega ta tegeleb, siis miks peaks potentsiaalne ostja tundma soovi pakutavat asja osta? Pigem siis juba jätta ostmata, kui avaldaja ise ka kindel pole.

Sotsiaalmeedial (sh blogide) vahendusel turundamise õpetamisega tegelevad paljud äriühingud ja inimesed, kes oma blogidest tahavad turunduskanaleid teha ja käivet suurendada, võiksid esmalt tegeleda teadmiste omandamisega. Ei piisa ainult blogi visuaali muutmisest. Kuigi potentsiaal on ju ometi olemas, kuid keskendutakse millelegi muule. Nukker, teisalt õppetund. selliste olukordade kohta oli vanarahval ütlemine, et sööb, kuid salgab.

Aga see selleks. Lähen teen üks uinak ja vaatan, milline järgmine mõtterong mind endale sappa püüab.


esmaspäev, 25. detsember 2017

Aeg tähistada pimeduse lõppu ja tunda rõõmu vaikelust

murtud pimedus...
Hei-hopsti. Kas teadsite, et inimene koosneb karvadest ja tatist? Ei teadnud? Siis järelikult olete selle sügise (või siis talve) viirusest pääsenud. Palju õnne! Maadlen juba mitmendat päeva sellega ja tundub, et olen teda seljatamas. Köha on kolinud eriti sügavale bronhidesse ja ma krõbisen ning ragisen nagu hiired kuivanud leivakannika kallal nagistades. Lisaks nohu, mis meenutab kevadisi sulavaid räästaid.

Neljapäeval õhtul koolist koju ukerdades mõtlesin korra, et sellel aastal jääb ühisolemine pika laua taga ära, sest peale lamamise ei tundunud ükski olek õige. Kuid mul on ju ometi kolm paari päkapikuliste kätepaari ja nii see õdus äraolemine toimetatud saigi. On ikka hea olla koos nendega, kes hingele pai teevad. Selline segasummasuvila. Kõik vestlevad kõigiga, igas toas on elu, kohati kostub jonnihääli, elamine lõhnab kuuse, mandariinide, küpse liha, piparkookide ja küünlavaha järele...

Kinkisime Nööbile nr 2 Sipsiku ja ta on sellest siiras vaimustuses. Egas selle pea kolmekuuse rõõmust muidu aru ei saagi, kui kiindunud silmavaatest ja hambutust südantsulatavast naeratusest. Tore, kui on olemas midagi nii ajatut, mis mitmele põlvkonnale ühtmoodi rõõmu teeb.

Kõikse olulisem on see, et alanud on kahenädalane puhkus. Iga päev on minu oma. Ise tean, mida nende sisse mahutan või välja jätan. Eelkõige tegelen ma tervenemisega. Plaanin ohtrat olesklemist, mõtterongide vaatlemist, lugemist ja ka telekavaatamist ning kirjutamist. Aeg on iseendani jõuda. Vahepeal oli asise maailmaga nii palju tegemist, et sisemise olemisega polnudki aega tegeleda.

Käsi hakkab ka juba paremaks minema. Lubab kirjutada rohkem kui kaks lauset järjest ja öösiti ei tuleta ka end väga meelde. Ilmselgelt sai detsembrit liiga palju ja organism tuletas järjest meelde, et aeg on tempo maha võtta. Nüüd on vaikelu aeg saabunud.

Ja mis on ülioluline: peagi hakkab valgemaks minema. Jäin mõtlema, mida siis jõulud minu jaoks tähendavad? Nimetus kui selline polegi oluline, st nimetatagu seda aega kuidas iganes: jõulud, pööripäev vms. See on aeg, kus ma teen kokkuvõtteid ja pööran välisele maailmale selja. Lapsed väiksemad olid, siis oli tralli rohkem: kõik need pühadekontserdid aedades, koolides, töö juures, külaskäimised ja külaliste vastuvõtmised jnejne. Nüüdseks on alles jäänud vaid üks ühine istumine lastega. Tunnen, et rohkema järele puudub vajadus.

Kindlasti on nn jõuludeajas ajas hulgim traditsioone, mida järgin, mõtlemata, miks seda teen. Need on kõik alguse saanud lapsepõlvest ja tunduvad kuidagi enesestmõistetavad. nt Toomapäevaks elamine ära koristada, küünlaid pööripäeval põletada, tööd mitte teha, öö läbi toas valgust hoida, tühja kaetud koha jätmine laua ääres koos söögiga jõuluöösel, jõulude aegu mitte ühtegi küünalt ära puhuda jms. Kaubanduslikest jõuludest pole ma kunagi osa võtnud, kristlikest jõuludest ka mitte. Kirikus meeldib mulle kontserditel käia, kuid jõuluteenistuse ajaks mind ei kutsu sinna miski. 

Soovin kõigile head olemist! Just sellist, mis hingele head teeb ja sisemise olemise rahulolevaks muudab!



Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...