Maastleitud aeg ja mõtterongid...

uitavad mõtterongid...

Pisuke paus Elu kiirteel tormlemisest ja tervisega maadlemisest. Mul ikka õnnestub sujuvalt oma ajakava ääretasa täita (seda muidugi võimetekohaselt). Mõne teise jaoks oleks see ilmselt paras venitamine. Aga pean arvestama oma võimetega, mitte kellegi teise omadega.

Niisiis on täna maastleitud aeg. Pidin arsti juurde minema, kuid selgus, et viirus on tohtri rajalt maha võtnud. Tore oli see, et arsti õde helistas ja teavitas ning leppisime kokku uue aja. Lisaks uuris ta, kuidas käe närvidele määratud uus raviskeem mõjub. Väga hästi mõjub. Saan magada ja seda mitte ainult kirjutuslaua toolis. Puhas õndsus on magada oma voodis ja ärgata mitte valu, vaid selle peale, et uni sai otsa. Ja ma saan jälle kätt kasutada. See ühe käega trükkimine oli paras paine. Eks õigesse rütmi jõudmine võtab aega, kuid juba algus on hea. Eelmine kord teise käega analoogsest olukorrast väljatulemiseks läks paar kuud aega. Näis, kuidas sellega saab.

Närvikahjustus tekib ülikiirelt, kuid paranemine võtab pika aja. Üsna loogiline, et selline kahjustus tekib, kui pooleteistaastaga kümme sentimeetrit lühemaks jääda. Kuidagi peab see seljaaju ja närvikimbud oma kitsamate oludega kohanema ja pole ime, et osad neist kuskile sklerootiliste selgroolülide ja nn diskide vahele mõneks ajaks pitsuvad. Nüüd lahendus jälle olemas ja saab paranemise teel rühkida.

Tulin eile loengutest ja ukerdasin krabisevas talveõhtus. Püüan kõndmismaad suurendada ja tatsasin ühe bussipeatuse võrra jala. Õhtusel kõndimisel tulevad mõtterongid eriti kiirelt ja neid on kohe palju. Vahepeal lihtsalt jäin seisma ja vaatlesin ümbrust. Mõtlesin EBA üritusele, sõltuvustele, harjumustele ja hasartmängudele. Kõik need teemad on blogimaailmas arutlemisel olnud.

Ilmselgelt on EBAlaadseid üritusi vaja. Just sellepärast, et tegijatel oleks võimalus kohtuda, muljeid, kogemusi ja mõtteid jagada. Kui üks formaat ei sobi, siis kujunevad välja nn alternatiivsed või sarnased üritused vähema osalejatega ja teises formaadis, kuid toimumata need ei jää. Head näited on siinkohal Ritsiku juures toimunud kohtumised ja tervisesportlaste kohtumised.

Kindlasti on EBAlaadsel üritusel oma sihtgrupp olemas ja kindlasti on see ka moel või teisel korraldajate nägu ning peegeldab korraldajate võimekust. Ja eks olegi nii, et ühele sobib ja teisele mitte. Mulle endale sobivad sellised isetekkelised kogunemised (nt Ritsiku juures toimunud), kuigi ma ise füüsiliselt sinna jõudnud pole. Kuid omal ajal olid taolised kogunemised teises valdkonnas. Lühidalt – asjad toimivad siis, kui nende jaoks on osalejad olemas, kellele sisu ja vorm sobivad.

Harjumuste tekkimistest, muutmistest ja vabanemistest olen ma kirjutanud rohkem kui ühe korra. Tegelikult taandub harjumuste ja sõltuvuste ulatus enesedistsipliinile ning teadlikule käitumisele. Ja kindlasti ei tee neid olematuks olukord, kus midagi ära keelata või jõuga  sekkuda. Käsukorras ohjamine tulemust ei anna.

Harjumused ja sõltuvused tekitab inimene ise, mitte keegi teine kuskilt eemalt-kaugelt. Pole põhjust ei riiki, valitsust ega naabreid süüdistada selles, et elu segavad käitumismustrid on tekkinud. Jaja, loomulikult on erinevad tekkepõhjused ja isiksuseomadused ja lapsepõlv jms.

Lõpptulemus taandub ikkagi sellele konkreetsele inimesele. Sellel hetkel, kui ta teadvustab, et miskit ei ole päris õige, sel hetkel on ta valiku ees, kas jätkata või siis muutuda. Ja siin on oluline, et oleks läheduses inimesi, kes moraalseks toeks oleks.

Saadan selleks korraks mõtterongid depoosse puhkusele.

Head talve!

Ma tahan - puhas motivatsiooni küsimus...

tahan ja/või saan (pilt netiavarustest)

Lugesin Kadri-Ly postitust, milles ta kutsub üle oma varju hüppama ning sellest, kui mõnus on peale hüpet see enesetunne... I did it... Mulle igati hingelähedane teema, sest kui ma ajas tagasi vaatan, siis olen ma üle erinevate varjude terve oma elu hüpanud või siis rühkinud vastutuult ning ikka ja jälle tundnud end teispool piire olevana.  Miks ma seda ikka ja jälle teen?

Hea küll, et viimased kümme aastat on elu tinginud olukorra, kus mul muid võimalusi pole, kui siinpoolsuses edasi eksisteerida olen tahtnud, aga ennem seda? Mis pani mind tegema tegusid, mis nõudsid pidevat mugavustsoonis väljaspoololemist? Minigi masohhist olen olnud või?  Aga vat ei ole masohhist. Hoopis uudishimulik olen olnud ja siis seda ka, et mis tähendab ei saa...

Kas mind on kõditanud kunagi väline tunnustusvajadus? Mingil määral ikka (pigem on see teadvustanud alles peale eesmärgi saavutamist), kuid peamine on olnud huvi, põnevus ning teadmine, et ma teen Selle ära (äraleierdatud sõna – väljakutse), st see Saavutatav on tehtav. Ja muidugi meeskond terviku juures on ülioluline.

Arvan, et kui meeskond oleks olnud teine, siis poleks ka neid tegusid sellise hulluse ja pühendumusega teinud.  Me kõik neis erinevates meeskondades ja erinevate eesmärkide püüdmisel olime nn ühel lainel ning mõistsime ja usaldasime üksteist. See oli nagu üks organism.

Sama olen kogenud, kui ühes endises Jugoslaavia riigis ühe projekti kallal toimetasime. See keskendumine ja soov püstitatud eesmärki täita oli nii põnev ja innustav, et igasugune muu vaht ei mahtunudki vaatevälja. Peale üle-euroopaliste auhindade saamist tekkis teadmine, et ahjaa – küll on vinge, et teised ka nägid, kui ägeda tulemuseni jõudsime.

Aga milleni ma jõuda tahtsin, on see, et üle varju hüppamine on võimalik siis, kui sees on sisemine motivatsioon olemas. Kui seda pole, siis on täiesti savi, mida maailm arvab või ootab või pakub. Mis on veel kummaline, on see, et sisemist motivatsiooni ei ole võimalik saavutada või hoida läbi teadmise, et mul on vaja. Selle alguspunkt on läbi võtme – ma tahan.

“Ma tahan” ja “ma vajan” on väga harva sünonüümid ja vajadusel enda jaoks loon selle ühenduse nende vahele. Kuid motivatsiooni alguspunkt on “ma tahan”.  Inimesel on ülivähe vaja selle “ma vajan” eesmärgi saavutamiseks. Teisalt võite öelda, et vajadused on erinevad. Mõtlen siin eelkõige ellujäämiseks vajalikku minimaalset tasandit. Ikka väga baasvajadusi (hingamine, liikumine, toitumine jms) sellel Maslowi püramiidi alumisel tasemel.

Üle varjude hüppamiseks ei piisa ratsionaalsest mõtlemisest, on vaja nn sisemist põlemist, väljakutset, huvi. Sellest, et eesmärgi saavutamine on vajalik vaimsest, tervislikust või materiaalselt vaatepunktist, ei saa toimuma mingit mugavustsoonist väljaastumist. Pigem tore koht põhjenduste otsimiseks, mis seda nn vajalikku eesmärki ei ole võimalik saavutada.

Järgmisena on loogiline küsimus, et kus paganama kohast see vajalik intrigeeriv ajend enda jaoks leida, et mingeid muutusi oma eluga ette võtta? Enda puhul oskan määratleda, kuid arvan, et inimesed erinevad ning sellest tulenevalt ka ajendid erinevad. Kindel vaid see, et see saab tulla seestpoolt.

Õige-õige, tänases maailmas on ju oluline võistluslik moment...ikkagi naabrist parem või sedasi. Siinkohal on mul täiesti oma arvamus ning minu kogemus ütleb seda, et kui ma kellegi teisega võistlema asun, siis mu motivatsioon kooleb üsna ruttu ära, st mingil hetkel taban end mõtlemast, et eesmärk ei olnud ju võistlemine ja et eesmärk on hoopis teine ning mul üsna pohlad, kas ma olen esimene või tagumine...kuid jällegi, inimesi motiveerivad erinevad asja/tegevused.

Teema, mille üle ilmselt targutan veel edaspidigi, aga selleks korraks aitab...

Head motivatsiooni avastamist!

Sajune kalapäev ja ID-kaardi kiibi turvariski paanika meedias

Klikimagnetist postitused on vahelduseks otsa saanud. Jätkub tavapärane rutiin. Olen tööpäeva jooksul tegelenud suhtlemise ja mõtete sõnadesse vormistamisega ning jäin tooli istuma ning kaugusesse vahtima. Sõrmed liikusid omatahtsi ja kui silm fokusseeris ekraanil olevat teksti, siis leidsin end oma blogist.  Tagumine aeg blogist tiba eemal hoida, et välistada harjumuse kujunemist. Teen pausi-eelse postituse ja jätan blogi mõneks päevaks oma elu elama.

Järgmisel nädalal alustan loengutega. See on järgmine samm tempo tihedamaks muutmisel. Vaja kriitilise pilguga ennem alustamist elamisele pilk peale visata, mida ette ära teha saab, et välistaks tegemata asjade kuhjumist lähimaks paariks nädalaks.  

Üle-eile hakkas meedias trall ja tagaajamine ID-kaardi kiibi turvariski teemal. Kuna valimised on lähedal, siis igaüks, kes tunneb end pisutki õigustatuna sõna võtma, seda ka teinud on. Vähem ja rohkem avalikud tegelased. Paanikaosakonna käivitamine toimub täiel rindel. Tulemuseks on inimesed segaduses.

Meedia on täis jaburaid ja selgelt manipuleerimistunnustega sõnavõtte. Ma ei kavatsegi neid siin lingina esitada. Tähelepanu alt on teenimatult välja jäänud pädevate ja asjaomaste isikute sõnumid. Mulle meeldib RIA endise pealiku sõnavõtt Postimehes ja PPA poolt Tarbija24-jas kokkuvõtlik artikkel korduma kippuvate küsimustega.

Küsimused viimati nimetatud artiklis annavad aimu, kuidas inimestele hunniku demagoogiliste uudisnuppude avaldamine mõjunud on. Lisaks eelnevale näitab täitevvõimu PR-i oskusi meedia käitlemisel ka üle kahekordne mobiil-ID-de väljastamine. Nii palju siis kriisikommunikatsiooniplaanidest ja õppustest, mida kilomeetrite kaupa valitsusasutustes koostatakse.

Inimesteni ei suudeta tuua ja veenvalt esitada selget, usaldusväärset ning arusaadavat sõnumit. Küll aga püüab igaüks liikvele läinud meedialaviinis endale sobivat surfilauda leida, et saada see nn 2 minutit kuulsust.

Säilitagem palun terve talupojamõistus!